Kättemaksjad 3: Häda. Brandon Sanderson

      Proloog

      OLEN OLNUD tunnistajaks hirmuäratavatele sügavikele.

      Olin Babilaris, Taastatud Baabülonis. Varasemalt New York. Põrnitsesin lõõmavasse punasesse tähte, mida tuntakse Hädana, ja teadsin mingi kõhkluseta – miski minu sees oli muutunud.

      Sügavikud olid mind omasuguseks kuulutanud. Ja kuigi ma tõukasin nad tagasi, kannan ma siiski nende varjatud arme.

      Nad kinnitavad, et võtavad mu uuesti endale.

      ESIMENE OSA

      1

      PÄIKE PIILUS üle silmapiiri nagu hiiglasliku radioaktiivse meriveise pea. Kükitasin, peitsin end, uskumatu küll, ühe puu otsas. Olin unustanud, kui veidralt asjad lõhnavad.

      „Meil kombes?” sosistasin üle liini. Mobiilide asemel kasutasime vanu raadiosaatjaid, mille sobitasime kokku peamikrofoni ja kõrvaklappidega. Heli raksus ja pragises, kui kõnelesin. Algeline tehnoloogia, aga selleks tööks hädavajalik.

      „Oota hetk,” ütles Megan. „Cody, oled platsis?”

      „Muidugi,” ragises vastus, mida tempis lõunaosariikide rahulikult veniv aktsent. „Kui keegi üritab sulle ligi pugeda, preilna, panen talle kuuli ninna.”

      „Öäk,” häälitses Mizzy.

      „Liigume viie pärast,” ütlesin oma õrrelt. Cody kutsus minu kasutatavat kaadervärki puuplatvormiks. Tegelikult polnud see aga muud kui rihmadega ühe jalaka tüve külge umbes kümne meetri kõrgusele kinnitatud jahimehe tool. Kütid kasutasid neid omal ajal saakloomade eest peitumiseks.

      Tõstsin oma Gottschalki – saleda, sõjaväestiilis ründeautomaadi – õlale ja sihtisin puude vahele. Tavaliselt oleks ma sellises olukorras sihtinud mõnda Eepikut: üht nendest ülivõimetega indiviididest, kes maailma terroriseerisid. Olin sarnaselt oma meeskonnakaaslastega Kättemaksja ja me pühendusime ohtlike Eepikute maha võtmisele.

      Kahjuks ei kõlanud elu Kättemaksjate jaoks loogiliselt juba kaks kuud. Meie juht Prof oli ise Eepik – ja jäi lõksu ühe rivaali keerukasse sepitsusse omale järglase leidmiseks. Võimetele alla jäänud Prof lahkus Babilarist ja Regaalia impeeriumist, ent võttis endaga kaasa kõvakettad koos kõigi märkmete-saladustega. Me kavatsesime ta peatada. Ja see tõigi mind siia.

      Suure lossi juurde.

      Tõsiselt ka. Loss. Arvasin alati, et selliseid leidub ainult vanades filmides ja võõrastel maadel, kuid siin, Lääne-Virginia metsades laiutas üks selline. Ja moodsatest metallväravatest ning kõrgetasemelisest turvasüsteemist hoolimata nägi see paik välja nii, nagu oleks see olnud siin ammu enne, kui taevasse ilmus Häda – telliseid kattis sammal ja päevinäinud müüre mööda ronisid väädid.

      Häda-eelne rahvas oli ikka veider. Äge ka – tõestus: loss –, aga siiski päris veider.

      Vaatasin sihikust kõrvale ja heitsin pilgu lähedalasuva puu otsas redutavale Abrahamile. Suutsin teda märgata üksnes seetõttu, et teadsin täpselt, mida otsida. Mehe tumedad rõivad sulandusid kenasti hommiku laiguliste toonidega. See oli meie nuhi teatel kõige parem aeg selle konkreetse paiga ründamiseks: Shewbrenti loss, tuntud ka kui Knighthawk Foundry, valukoda. Maailma peamine allikas Eepikutest tuletatud tehnoloogia osas. Meiegi olime kasutanud nende relvi ja tehnikat Terassüdame ning seejärel Regaalia vastu võitlemiseks.

      Nüüd kavatsesime neid röövida.

      „Kõigil on mobiilid väljas?” uurisin üle liini. „Akud seest võetud?”

      „Sa oled seda juba kolm korda küsinud, David,” vastas Megan.

      „Kontrollige ikkagi.”

      Nad kõik vastasid jaatavalt ja mina hingasin sügavalt sisse. Meile teadaolevalt olime viimane Kättemaksjate rakuke. Kaks kuud oli möödas ja meil polnud ikkagi märkigi Tiast. See tähendas, et ta sai tõenäoliselt surma. See tähendas, et etteotsa asusin mina – kuigi ma sain töökoha välistamise alusel. Abraham ja Cody naersid mu küsimuse peale, kas nemad tahaksid seda ise teha. Ja Mizzy muutus kangeks kui laud ja hakkas peaaegu et hingeldama.

      Nüüd olime käitamas minu plaani. Minu segast, hulljulget, uskumatut plaani. Kui aus olla, tundsin kabuhirmu.

      Mu kell sumises. Aeg minna.

      „Megan,” ütlesin raadiosaatjasse, „sinu kord.”

      „Tegutsen.”

      Panin püssi taas õlga ja piilusin puude vahelt sinna, kuhu Megan pidi oma rünnaku sooritama. Tundsin end pimedana. Mobiiliga oleksin saanud valida Megani vaate ning tema käiku jälgida või vähemalt tõmmanud ette kohaliku kaardi ja vaadanud oma meeskonda valgustäpikestena. Ent meie mobiilid ehitas ja müüs Knighthawk, mis haldas ka nende jaoks turvatud võrku. Kasutada neid Knighthawki enda hoone ründamiseks mõjus umbes sama nutikana, kui panna salatikastmeks hambapastat.

      „Ründan,” teatas Megan ja varsti vapustas õhku paar plahvatust. Uurisin läbi sihiku ja leidsin taevasse tõusvad suitsuribad, ent Meganit ma ei näinud, tema viibis lossi teisel küljel. Megani ülesandeks jäi tungida peale eestpoolt ja neid plahvatusi põhjustasid peavärava pihta visatud granaadid.

      Knighthawki Foundry ründamine näis muidugi absoluutselt enesetapjalik. Me kõik teadsime seda, ent meid ajendas ka meeleheide. Ressursid olid otsakorral ja meid jahtis Jonathan Phaedrus isiklikult. Knighthawk keeldus meiega kauplemast ja vaikis täielikult meie palvete peale.

      Meie valikuteks osutusid Prof varustuseta ette võtta või tulla siia ja vaadata, mida saab pihta panna. See näis kahest halvast valikust parem.

      „Cody?” küsisin ma.

      „Tal läheb kenasti, poiss,” teatas too üle pragiseva raadioühenduse. „Näeb välja täpipealt nagu seal videos. See koht lasi droonid välja kohe, kui plahvatused jõudsid toimuda.”

      „Korja maha kõik, mida saad,” andsin käsu.

      „Aru saadud.”

      „Mizzy?” ütlesin ma. „Sinu kord.”

      „Kihvt.”

      Kõhklesin. „Kihvt? On see mingi kood?”

      „Sa ei teagi… Säde küll, David, sa võid vahel ikka täielik kuivik olla.” Tema sõnu täkkis veel üks plahvatuste seeria, sedapuhku suuremad. Minu puu vappus lööklainete käes.

      Ma ei vajanud sihikut, et näha minust paremale jääva lossi küljel suitsusambaid. Varsti pärast plahvatust vupsasid akendest korvpallisuurused droonid – saledad ja metalsed, peal propellerid. Need lendasid suitsu poole. Varjulistest niššidest veeresid välja suuremad masinad. Kiitsakad ja umbes inimesepikkused, igaühel peal relv – need sõitsid rataste asemel roomikutel.

      Jälgisin neid sihikuga, kui nad hakkasid tulistama metsa, kus Mizzy oli soojusjälgede tekitamiseks ämbritesse signaalrakette paigutanud. Kaugjuhitava tulega kuulipildujad täiendasid illusiooni, et seal peitis end suur sõdurite rühm. Sihtisime oma laske kõrgele. Me ei tahtnud, et Abraham jääks risttule alla, kui on tema kord liikvele minna.

      Knighthawki kaitsesüsteem mängis end läbi täpselt nii, nagu meile näitas nuhilt hangitud video. Keegi polnud sellesse paika edukalt sisse tunginud, kuigi paljud üritasid. Üks rühm, mingi liigselt julge eraarmee Nashville’ist tegi videoid ja meil õnnestus koopiad kätte saada. Nii hästi, kui oskasime oletada, võis öelda, et enamiku ajast patrullisid kõik droonid koridorides. Nüüd aga olid need väljas võitlemas.

      Loodetavasti pidi see meile võimaluse andma.

      „Nii, Abraham,” ütlesin ma liinile, „sinu kord. Ma katan.”

      „Ja mina lähen,” kuuletus Abraham vaikselt. See hoolikas tumedanahaline mees sõitis õhukese kaabli peal oma puu otsast alla