Mis ei tapa. Scott Carney

      EESSÕNA

      LOODUS ANDIS MEILE võime ennast tervendada. Teadlik hingamine ja keskkonnaga kohanemine on kaks vahendit, mida igaüks saab kasutada, et kontrollida oma immuunsüsteemi, parandada meeleolu ja suurendada energiat. Usun, et igaüks saab neid alateadvuslikke protsesse kasutada ja kontrollida lõpuks ka oma autonoomset närvisüsteemi. See on suurustlev väide ja mõned inimesed suhtuvad mu veendumustesse ja entusiasmi õigustatult umbusklikult. Skeptitsism on hea ja võimaldab tõel päevavalgele tulla. Aga ma ei olnud päris kindel, kas olin valmis Scott Carneyks, sest ta oli kõikidest kõige skeptilisem. Ta tuli Poola, tõestamaks maailmale, et olen petis.

      Mul on kõledates Karkonosze mägedes väike treeningkeskus, kus õpetan inimestele lund ja jääd kasutades tungima oma sügavaimasse füsioloogiasse. Enamik tuleb siia sooviga õppida. Scott oli aga teistsugune. Ta on antropoloog ja uuriv ajakirjanik, kellel on kombeks küsimusi küsida, kuni jõuab tõeni. Kohe, kui nägin teda lennujaamas, teadsin, et see ei saa olema kerge nädal.

      Tema analüütilist mõtlemist õppisin esmalt tundma malet mängides. Olime kaua üleval, katsetasime teineteise kaitse tugevust ja rääkisime oma veendumustest, kõneldes samal ajal ka sellest, mida tähendab õppida külma armastama. Tema võitis mängu. Aga leppisime kokku, et ta annab koolitusele ausa võimaluse.

      Järgmisel päeval hakkas ta tehnikaid õppima. Mees, kes saabus just Los Angelese surfipiirkonnast, kus ilm on alati soe. Aga ta õppis hingamist ja lebas koos ülejäänud grupiga peaaegu paljalt lumes. Ma ei usu, et see oli miski, mida ta kunagi tegelikult oleks tahtnud teha. Ja ometi seisis ta kaks päeva pärast meie kohtumist paljajalu lumes, tundes endas ürgset jõudu – pole kahtlustki.

      Läänelik elustiil muudab looduse enesestmõistetavaks pidamise lihtsaks. Kõikide imetajate põhifüsioloogia on sama, kuid miskipärast on inimesed nii hõivatud oma vägeva mõistusega vägevate mõtete mõlgutamisega, et on hakanud uskuma, et nad erinevad kõigest, mis neid ümbritseb. Muidugi suudame ehitada pilvelõhkujaid, sõita lennukitega ja külma vastu lihtsalt kütte sisse lülitada, kuid selgub, et tehnoloogiad, mida peame oma suurimateks tugevusteks, on ühtlasi meie kõige sitkemad kargud. Asjad, mille oleme loonud, et meil oleks mugav, muudavad meid nõrgaks.

      Aga kuluvad vaid mõned päevad, et hakata mugavuse sõltuvusest vabanema. Teadlik hingamine ja vaimne keskendumine annab kiirstardi keemilisele muutusele, et muuta keha aluseliseks, samal ajal kui külma vette kastmine loob vaimse ja füüsilise peegli, et näha end „võitle või põgene“ seisundis. Selle muutuse tunnetamine on võimas.

      Mõnel järgneval aastal olime Scottiga ühenduses meilitsi, kuna leidsin uusi võimalusi, kuidas meetodit igaühele kättesaadavaks teha. Ta sai ajakirja Playboy 2014. aasta juulinumbris kuus lehekülge! Ja seal ma olin, peaaegu paljas mees Playboy lehekülgedel, levitades sõnumit, et hingamisharjutused võivad aktiveerida ajutüve, kus tardu, võitle, põgene ja kepi, on keha põhiinstinktid. Varsti pärast seda hakkasid teadusajakirjades ilmuma uued uurimused, kus tõestati, et tehnikad töötavad. Scott teadis, et oli aeg kirjutada raamat. See oleks lihtne ja tõhus test. Ei mingeid spekulatsioone. Ta lihtsalt tegi seda.

      Ta oli minu juures Hollandis kolm nädalat. Ma usun, et ta nägi, et ma pole dogmaatiline, vaid lihtsalt kindel eesmärgis, et igaüks võib muutuda rohkem inimeseks.

      Selle aasta alguses oli tal vaim valmis, et ronida koos minuga Kilimanjarole. Ma loodan, et see ei riku lugemiselamust, aga, kurat võtaks, me tegime seda rekordajaga – vaid 28 tunniga tippu. Pole mingeid väljamõeldisi ega luiskamist, vaid tõeline tunnistus sellest, mida inimesed on võimelised saavutama, pingutades nii keha kui vaimuga.

      On aeg tuua emakese looduse jõud tagasi meie teadvusse. Oleme sõdalased, kes otsivad igaühele jõudu ja õnne. Koos saame tagasi selle, mille oleme kaotanud. Teiste sõnadega, pole midagi muud öelda, kui: “Hinga, raisk”.

      PROLOOG

      PÕLEMINE

      PEALAMPIDE VALGUSVIHUD lõikuvad tintmusta Aafrika öösse, valgustades laiguti kiviklibust teerada. Alumiiniumkepid ja matkasaapad krobisevad, kui grupp liigub üha põhja suunas vulkaanilise mäelahmaka poole, mis nõuab igal aastal umbes kaheksa mägironija elu. Meie hingamine on järsk ja rütmiline, justkui oleksime suletud ruumi, kust imetakse õhku välja. Kõlab, nagu võiks jääda iga hingetõmme viimaseks. Rühime üksmeelselt ja keskendunult edasi, kuni silmapiiri oranžikas aovalgus hakkab ööd neelama. Mäetipu kontuur ilmub tasapisi nähtavale. Alguses on see vaid tumepurpurne vari tähistaevas, kuid kui taevas libiseb öö embusest, paneb päike liustiku särama nagu majaka.

      Kilimanjaro.

      Aafrika kõrgeim mägi kerkib päikesevalguses savannist üle pilvede. Seal ründab tuul 80-kilomeetrise tunnikiirusega ilmselt ainsas kohas sel mandril leiduvat jääd. Näeme seda esimest korda nii lähedalt ja ma ei suuda otsustada, kas ma olen põnevil või hirmul. Viimased 20 tundi on tipp olnud pilvede ja mäeveeru varjus, kuid nüüd pole võimas mägi enam pähekaranud idee, vaid reaalne surmatoov takistus. Meie järkjärguline 25-kilomeetrine tõus pargiväravast seiskub äkitselt mõne kilomeetri pärast kohas, kus vulkaaniline koonus sirutub üles viljatuks ja ebasõbralikuks tühermaaks. Selles elutus kohas, kus asub vaid ringikujuline baaslaager, algab mu elu suurim katsumus – katsumus, mis viib mind inimvõimete piirile. Kuigi tuhanded turistid ronivad igal aastal mäetippu, teevad nad seda lühikeste lõikudena, kandes kõige kõrgtehnoloogilisemat mägironimisvarustust. Meie tõuseme tippu rekordilise tempoga, aklimatiseerumata, peaaegu ilma söögita, vähese unega ja mis minu jaoks kõige muljetevaldavam – ilma külma ilma varustuseta. Mul on ainult saapad, lühikesed püksid, villane müts ja seljakott, kus mõned tarbed hädaolukorraks ja vesi. Ülakeha on jäise õhu eest kaitseta.

      Üks giid vaatab mind ettevaatlikult oma täielikus termovarustuses, kuni ei suuda enam vaikida. „Palun pane midagi selga,“ ütleb ta mu naha väljanägemise pärast muretsedes.

      See on mõistlik palve. Ka päikese tõustes on temperatuur ikka alla nulli ja mida kõrgemale liigume, seda külmemaks läheb.

      Mida ta ei tea, on see, et külm on mu kõige väiksem mure. Õieti ongi see asja mõte. Mu nahk tundub nagu soomus, kust temperatuur läbi ei tungi. Osaliselt seepärast, et pingutan mäkketõusul nii kõvasti, et kehal on rohkem soojust kui ta teab, mida sellega peale hakata, kuid teisalt – millest ma alles üritan aru saada – seetõttu, et ma lihtsalt ei lase endasse külma sisse. Igatahes, ma higistan, mitte ei lõdise. On üks teine, hoopis tõsisem raskus, mis võib kogu ekspeditsiooni ohtu seada.

      Mõistlikel inimestel kulub Kilimanjaro tippu jõudmiseks 5 kuni 10 päeva, ronitakse aeglaselt, planeeritud lõikude kaupa, et keha jõuaks toota piisavalt uusi punaliblesid, korvamaks kõrguse suurenemisega kaasnevat hapniku vähenemist. Me ei ole mõistlikud inimesed. Meie üsna hulljulge plaan on jõuda tippu kahe päevaga. Sellise tempo juures pole aklimatiseerumiseks aega. Kusagil üle 3900 meetri kõrgusel – umbes teisel kolmandikul teest tippu – on õhk juba piisavalt hõre, et aklimatiseerumata inimesed võiksid langeda järkjärgulisse ärakukkumisse, millega kaasnevad peavalud, krambid ja mõnikord