Maapõu. II osa. Peter V. Brett

      25. SÜGAVIKU SUU

      334 pN

      „Armsaim.”

      Jardir tiirutas öötaevas, hõbedane kuusirp heitis kasinat valgust. Maaaladel allpool eristas ta tihedalt deemoneid, kes kiirgasid tema kroonipilgule just nagu tõrvikud.

      „Ma olen siin, mu arm,” vastas Inevera peaaegu kohe.

      „Me läheneme sügaviku suudmeavale,” ütles Jardir. „Ehkki viibime inimasustusest kaugel, kubiseb kant alagai’dest. Loodusliku võlujõu hulk suureneb. See võib jääda meie viimaseks jutuajamiseks, enne kui suundun sinna, kust ei küündi sinuni isegi Kaji kroon.”

      Nähtamatuseloitsud ihul mahedalt kumamas, saatsid Par’chin ja Jiwah Ka taamal all Alagai Ka vangikongi. Väikest vankrit juhtis Shanvah, teraskuuti katsid Par’chini loitsingud, mis ohjeldasid kurjust sees ning maskeerisid kurjuse eest väljas. Shanvah’ kõrval istus pingi külge aheldatud isa, tuiutades tuimalt tühjusse.

      Juhuks kui kaitsemeetmetest ei piisa, mähkis neid endasse ka Shanvah’ hääl, mida võimendas relvaõe kingitud kaelaehe. Neiu laulis ikka ja jälle „Vanakuu laulu” üht salmi: imekaunis tüünestav viisijupp ähvardas kaetada koguni Jardiri.

      Ülalt vaadates eristas Jardir, kuidas loitsumärgid turvasid salgakest maapinnal. Need särasid kroonipilgus – väe piiriks oligi valguse ulatus. Shanvah’ võlukunst oli peenekoelisem, ent mõju eksimatu. Kuuldealasse sattunud alagai’de liigutusi läbis lainetus, nood tüüriti sujuvalt eemale tähelepanu pälvimata.

      „Minu õetütre väevõim kasvab,” jätkas Jardir. „Tõesti, tõesti, Everami plaan on äraarvamatu. Leidub Päästja Odasid, kellega võitlesin kõrvuti kakskümmend aastat. Poegi on mul nii palju, et kõikide tundmisega ei saa ma kiidelda. Ning ometi valiti hoopis mu õetütar, vaevalt meheleminekueas, kõndima minuga Sügaviku Suhu ja kandma Sharak Ka raskust.”

      „Andesta mulle, armsaim, iga lahkusetu sõna, mille laususin eales su õdedele,” ütles Inevera. „Nende üsast võrsus kolm vahvaimat sõdalast, keda Ala pinnal iial nähtud.”

      „Andku Everam, et see meid aitaks.”

      „Kas te maganud olete?” küsis Inevera.

      „Me puhkasime tunnikese, kui päike oli kõrgel,” ütles Jardir.

      „Vähevõitu, abikaasa,” noomis Inevera. „Keharammu suudab võlujõud taastada, aga teie vaim vajab und, muidu ohustab teid hullumine.”

      „Siis palvetan ma üksjagu aega, kuni meie kohus on täidetud,” ütles Jardir. „Pärast seda pole enam millelgi tähtsust.”

      „On ka pärast,” vaidles Inevera.

      „Me magame päeva saabudes,” ütles Jardir. „Homme öösel on vanakuu ja laseme priiks Alagai Ka, et ta juhataks meid mööda rada allilma pimedusse. Seejärel ei maga me kardetavasti rohkem, enne kui tuleb võit või surm.”

      „Kus te asute?” küsis Inevera.

      „Natuke põhja pool mäge, millel meie Par’chiniga võitlesime Domin Sharum’is. Paik on väerikas, armsaim. Nüüd mõistan ma, mis Par’chini siia tõmbas.”

      „Su hääl tuhmub,” ütles Inevera. „Ava mulle veel viimast korda süda. Kuidas sa end tunned, lähenedes Sügaviku Suule?”

      „Innukalt.” Jardir kõhkles. Ta kõneles küll tõtt, kuid mitte lõpuni. „Ja mul on hirm. Hirm petta sinu lootusi. Kogu Ala lootusi. Hirm osutuda nõrgaks ning et häda tunnil jätab Everam mu maha.”

      „Sama kardavad kõik Everami lapsed, kuni on olemas Nie,” manitses Inevera. „Päästja tundmused on lihtsalt tugevaimad. Aga mina jälgisin sind terve su elu, Hoshkamini poeg. Kui sina ei suuda kanda Sharak Ka raskust, ei suuda seda keegi.”

      Jardir neelas kurku kerkinud klombi. „Ole tänatud, armsaim.”

      „Minu tänamiseks ...” Sõnad lõigati ära, äkki kõlas Jardiri kõrvus ainult tuul. Ta pidurdas, lendas isegi tagasi, et proovida ühendust taasluua, kuid see jäi leidmata, ja liiga kaugele ei söandanud ta vankrist rännata.

      Lebas seal ju deemonite isa kolmekordseis kütkeis: esiteks omaenese nahk, teiseks hõbedased loitsuahelad ning kolmandaks loitsingutega terasseinad.

      Teekond on pikk ja teie olete surelikud, tõotas Alagai Ka. Saabub hetk, kui teie tähelepanu lahtub, ja siis pääsengi ma priiks.

      Ennustus, mille täitumist ei tohi Jardir lubada. Nad olid löönud Alagai Ka’ga kaks lahingut ja oleksid mõlemas äärepealt alistatud. Õnnestub Nie vürstil vabanenuna kutsuda abilisi, jätkub naabruskonnas alagai’sid, et saada jagu kas või Everami väljavalitutest.

      „Hüvasti, armsaim,” sosistas ta tuulde, lennates uuesti vankri kohale valvesse.

      Nad järgisid Par’chini tolmunud kaartidel eritletud muistseid maanteid. Rohtlates ja sügavas laanes põikasid nad sinna-tänna, et vältida külakesi ja põgenikelaagreid, kui kulgesid üles metsastele eelküngastele. Aastasadade jooksul paksult kinni kasvanud maantee lakkas varsti. Kitsastel radadel mahtus vanker sõitma suurivaevu.

      Kõrgustest vaatlev Jardir avastas midagi kummalist. Ülal nõlvadel ilmus maantee jälle ning oli nähtavasti hiljaaegu olnud sagedas kasutuses. Edasi lennates märkas ta põhjust.

      Ta käivitas krooni ja kõnetas seltsilisi maapinnal. „Eespool on avar küla. Kuni ma uurin, pidage deemonite isa juures hoolega vahti.”

      „Jajah, eks me tule toime,” ütles Par’chin.

      Ammutanud odast kõvasti väge, tuhises Jardir taamal paistva asula sihis. Mitmenädalase teosammu järel tundus too väeküllane pingutus mõnus.

      Kui puude vahele peidetud küla hakkas juba paremini silma, seiskus Jardir nii järsult, et hoog lausa saputas teda.

      Küla piirasid põlised kiviobeliskid, igaühel püstasendis kõrgust kakskümmend jalga ja kaal hulk tonne. Alagai’de vaoshoidmiseks piisas rahnude loitsusälkudel kangust tänini.

      Ent tõeliselt jahmatas Jardirit loitsude ja samuti algava küla krasiapärasus. Ei mingeid moodsaid kirjamärke ega ehituskunsti: pigem meenutasid need Aanoki Päikese jäänukeid. Mida otsis tema rahva kadunud hõim nõnda kaugel põhjakaares?

      Ning kuhu oli see hõim läinud?

      *

      Pöördunud hooneid läbi tuhnimast tagasi, langes Shanvah põlvili. „Lahingu tunnuseid pole, Päästja. Jääb mulje, nagu oleks ootamatult korjatud kokku moon ja lahkutud rahus.”

      Par’chin kortsutas kulmu. „Lugu, mida kohtab tihti, sestsaadik kui teie rahvas saabus kõrbest odadega vehkima.”

      Jardir eiras torget. „Nii kaugel põhjas, Par’chin? Kahtlane, kas minu tuleku sõnum üldse jõudis nendeni.”

      „Päästja,” ütles Shanvah. „Võivad need olla Aanoki Kuru varemed?”

      Renna keeras pea viltu. „Pimeduselinna?”

      „Just täpselt,” nõustus Jardir. „Kaji ehitas Aanoki Kuru varustuspunktiks, et viia oma sõjavägi sügavikku.”

      Te leiate Kaji killukese, ütles Inevera. Esiisa kingi, mis juhatab teid pimeduses. Kas