Nevermoor. Morrigan Crow' tuleproovid. Jessica Townsend

      PROLOOG

      Ajakirjanikud saabusid enne, kui kirst kohale jõudis. Nad kogunesid öö jooksul värava taha ja koidikuks oli neid seal koos summ. Kella üheksaks terve parv.

      Keskpäev oli peaaegu käes, kui Corvus Crow1 kõndis maha pika tee oma maja uksest kõrgete raudvarbadeni, mis reportereid tagasi hoidsid.

      „Kantsler Crow, kas see mõjutab teie plaane uuesti kandideerida?”

      „Kantsler, kui ruttu matused toimuvad?”

      „Kas president on kaastunnet avaldanud?”

      „Kui suurt kergendust te täna hommikul tunnete, kantsler?”

      „Palun,” ütles Corvus vahele, tõstes nahkkindas käe üles, et neid vaigistada. „Palun, ma soovin oma perekonna nimel ette lugeda pöördumise.”

      Ta võttis oma peene musta ülikonna taskust paberi.

      „Me soovime tänada teid, meie vägeva vabariigi kodanikke, toetuse eest viimase üheteistkümne aasta jooksul,” luges ta ette selge mõjusa häälega, mille oli omandanud kantslerina aastate jooksul korda nõudes. „Meie perel on olnud raske aeg ja pole kahtlustki, et meie kannatused ei lõpe veel niipea.”

      Ta jäi vait, et häält puhtaks köhida, ja tõstis korraks pilgu haudvaikseks jäänud kuulajaskonnale. Talle säras vastu uudishimulike silmade ja fotoaparaatide objektiivide meri. Pidevad sähvatused ja klõpsatused.

      „Lapse kaotus on ränk,” jätkas ta pilku uuesti paberile suunates. „Mitte ainult meie perekonna, vaid kõikide Jackalfaxi linna elanike jaoks, kes, nagu me teame, meie leina jagavad.” Vähemalt viiskümmend kulmupaari kerkis kõrgele ja mõned kohmetud köhatused rebestasid hetkelist vaikust. „Kuid täna hommikul, kui me tervitame Wintersea vabariigi üheksandat ajastut, teadke, et hullem on möödas.”

      Äkitselt kostis pea kohalt vali kraaksatus. Õlad tõmmati kühmu ja näod olid heitunud, aga mitte keegi ei vaadanud üles. Linnud olid seal tiirelnud kogu hommiku.

      „Kaheksas ajastu võttis minult mu armastatud esimese abikaasa, ja nüüd on ta võtnud ka mu ainukese tütre.”

      Veel üks läbitungiv kraaksatus. Üks reporter pillas maha mikrofoni, mille ta oli kantslerile nina alla surunud, ja asus seda kobinal üles võtma. Mees läks näost roosaks ja palus pomisedes vabandust, kuid Corvus ei teinud sellest väljagi.

      „Samas aga,” jätkas ta, „võeti ära ka oht, kahtlus ja meeleheide, mis tema lühikest elu vaenasid. Mu … kallis Morrigan” – ta vaikis hetkeks, et nägu krimpsu tõmmata – „on viimaks ometi leidnud rahu, ja see tuleb leida ka kõigil meil. Jackalfaxi linn – tegelikult lausa terve Great Wolfacre’i osariik – on taas väljaspool ohtu. Midagi pole vaja karta.”

      Rahvahulgast käis läbi ebakindel mõmin ning fotoaparaatide sähviv rünnak paistis aeglustuvat. Kantsler vaatas silmi pilgutades publiku poole. Tema paber krabises kerge tuule tõttu või äkki hoopis värises tema käsi.

      „Aitäh. Küsimustele ma ei vasta.”

      ESIMENE PEATÜKK

      Köögikass oli surnud ja see oli Morrigani süü.

      Ta ei teadnud, kuidas see oli juhtunud või millal. Ta arvas, et ehk oli kass öösel midagi mürgist söönud. Kassil ei olnud vigastusi, mis viidanuks rebase või koera rünnakule. Kui mitte arvestada pisut kuivanud verd suunurgas, paistis ta magavat, aga oli külm ja kange.

      Kui Morrigan looma surnukeha nõrgas talvehommiku valguses leidis, kükitas ta, laup kipras, kassi kõrvale mullale. Ta paitas loomakese musta karva pealaest kuni koheva saba otsani.

      „Nii kahju, köögikass,” pomises ta.

      Morrigan mõtles, kuhu looma oleks kõige parem matta ja kas ta ehk võiks vanaemalt mõnda ilusat lina küsida, et kassi selle sisse mähkida. Tõenäoliselt on parem seda mitte teha, otsustas ta. Ta võtab ühe oma öösärgi.

      Kokk avas tagaukse, et eilse päeva toidujääke koertele anda, ja ehmus Morrigani sealviibimisest sedavõrd, et oleks äärepealt ämbri käest pillanud. Vana naine piilus surnud kassi poole ja tõmbas suu kriipsuks.

      „Parem tema kui mina, olgu taevased jõud tänatud,” pomises ta, koputades vastu puidust uksepiita ja suudeldes ripatsit, mida ta kaelas kandis. Ta heitis Morriganile silmanurgast pilgu. „Mulle meeldis see kass.”

      „Mulle ka,” sõnas Morrigan.

      „Oh jaa, näha on.” Koka hääles oli kibestunud toon ja Morrigan märkas, et naine taganes ettevaatlikult, toll tolli haaval. „Mine nüüd tuppa. Sind oodatakse tema kabinetis.”

      Morrigan kiirustas majja ning jäi köögist koridori viiva ukse juures hetkeks seisma. Ta vaatas, kuidas kokk võttis kriiditüki ja kirjutas KÖGIKASS – SURND tahvlile pika nimekirja lõppu, kuhu viimasena olid lisatud ROISKUND KALA, VANA TOMI SÜDAMERABANTUS, ÜLEUJUTUSED PROSPERI PÕHJAOSAS ja SOUSDIPLEKKID KÕIGE PAREMAL LAUTLINAL.

      „Võin Jackalfaxi piirkonnast mitmeid oivalisi lastepsühholooge soovitada.”

      Uus sotsiaaltöötaja ei olnud oma teed ja küpsiseid puudutanud. Ta oli hommikul kaks ja pool tundi pealinnast rongiga kohale sõitnud ja rongijaamast vastikus uduvihmas Crow’ häärberini kõndinud. Naise märjad juuksed liibusid pead ligi ja mantel oli läbi vettinud. Morrigan püüdis tema õnnetule olukorrale välja mõelda paremat leevendust kui tee ja küpsised, aga näis, et naine pole sellest huvitatud.

      „Mina teed ei keetnud,” lausus Morrigan. „Kui te selle pärast muretsete.”

      Naine ei teinud temast välja. „Doktor Fielding on äraneetud lastega töötamise poolest tuntud. Olete temast kindlasti kuulnud. Doktor Llewellyn on samuti kõrgelt hinnatud, kui teile meeldib õrnem, emalikum lähenemine.”

      Morrigani isa köhatas kohmetult. „See ei ole vajalik.”

      Corvusel oli vasak silm pisut tõmblema hakanud; seda tuli ette vaid nende kohustuslike igakuiste kohtumiste ajal, ning Morrigan mõistis, et isa vihkab neid niisama palju kui tema isegi. Kui süsimustad juuksed ja kõver nina kõrvale jätta, oli see isa ja tütre ainus sarnasus.

      „Morriganil pole nõustamist vaja,” jätkas isa. „Ta on piisavalt mõistlik laps. Ta on oma olukorrast igati teadlik.”

      Sotsiaaltöötaja riskis heita pilgu Morriganile, kes istus tema kõrval diivanil ja püüdis mitte niheleda. Need külaskäigud venisid alati. „Kantsler, ma ei soovi küll ebadelikaatne olla … aga aega on vähe. Kõik asjatundjad on ühel meelel, et oleme jõudmas praeguse ajastu viimasesse aastasse. See on viimane aasta enne Loojakut.” Morrigan vaatas mujale, aknast välja, otsides midagi, mis mõtted mujale viiks, nagu ta tegi alati, kui keegi L-tähega sõna mainis. „Te mõistate ometi, et see on tähtis üleminekuperiood …”

      „Kas teil on nimekiri kaasas?” küsis Corvus mõningase kärsitusega. Rõhutatult vaatas ta kabineti seinal rippuva kella poole.

      „Mu-muidugi.” Naine võttis vaid õige pisut värisedes kaustast paberilehe. Ta saab üsna hästi hakkama, mõtles Morrigan, arvestades, et see on alles tema teine visiit. Viimane sotsiaaltöötaja oli vaevu sosistanud ja ilmselt arvanud, et Morriganiga ühel mööbliesemel istudes kutsub ta endale ise kurja kaela. „Kas loen selle valjusti ette? Sel kuul on nimekiri üsna lühike – tubli, preili Crow,” lausus naine jäigalt.

      Morrigan ei teadnud, mida öelda. Ta ei saanud tegelikult vastu võtta tunnustust millegi eest, mida ta ei saanud kontrollida.

      „Alustame vahejuhtumitest, mille eest nõutakse kompensatsiooni: Jackalfaxi linnavalitsus nõuab seitsesada kredi lehtla rahekahjustuste eest.”

      „Me ju leppisime kokku, et ekstreemset ilma ei saa enam minu tütrega seostada,” sõnas Corvus. „Pärast seda, kui too metsapõleng Ulfis osutus süütamiseks. Mäletate?”

      „Jah, kantsler. Kuid meil on tunnistaja, kes on viidanud, et antud juhul on süü Morriganil.”

      „Kes?”