Igal hetkel oleme veel elus. Tom Malmquist
veel elus
Ülemarst lukustab Karini haiglavoodi rattad. Valjul häälel teavitab ta intensiivraviõdesid, kes Karini särgikut ja spordirinnahoidjat katki lõikavad: rase naine, laps terve, kolmkümmend kolm nädalat, haigestus umbes viis päeva tagasi, gripilaadsed sümptomid, palavik, köha, eile kerged hingamisraskused, arvas, et raseduse tõttu, täna läks järsult halvemaks, tõsised hingamisraskused, saabus tund aega tagasi sünnitusosakonda. Arstil on jämedad käed, ta krutib mingit padrunitaolist pudelit ja jätkab: saturatsioon õhuga seitsekümmend, hapnikuga kõrgem, hingamissagedus umbes nelikümmend-viiskümmend, rõhk sada nelikümmend, pulss sada kakskümmend. Ämmaemand, kes aitas Karinile transportimise ajal hapnikku anda, seisatab uksel. Ta puudutab ettevaatlikult mu käsivart. Sa oled praegu intensiivraviosakonna palatis B, kas tahad, et ma panen selle sinu jaoks paberile kirja? Pole vaja, aitäh, vastan ma. Ta saab nüüd korralikku abi, ütleb ämmaemand. Jah, aitäh. Okei, ma siis lähen. Okei, aitäh. Karini rinnal on elektroodid. Jälgimismonitor piiksub. Mis ravimeid te talle praegu annate? küsin ma. Seda pead sa küsima Per-Olofilt, vastab intensiivraviõde. Kes see on? See olen mina, hüüab ülemarst ja lisab: me anname su naisele Tazocini ja Tamiflud ja valuvaigistit ja rahustit ja veel üht-teist, siin tilgutis on mitu ravimit, aga me ei jõua praegu sinuga rääkida, sind teavitatakse varsti, ole rahulik ja lase meil teda aidata. Aga laps? küsin ma, aga keegi ei vasta. Istun põrandale ja nõjatun seina najale prügiämbri kõrval, kus on kasutatud süstlad. Ma kaisutan Karini sulemantlit, aga lasen selle lahti ja torman välja, näen eredalt valgustatud koridoris inva-WC silti, jooksen sinna, ei jõua ust enda järel kinnigi panna, kui juba oksendan ja pissin ühel ja samal ajal. Kuristan kraaniveega kurku, aga mu suu haiseb ikkagi, pesen keelt vedela seebiga. Palati B valge kahe poolega uks on kinni, kui ma tagasi tulen. Ma koputan, avan ukse ja vaatan sisse. Üks meessoost intensiivraviõde istub taburetil Karini harkis reite vahel. Mehe lihaselistel käsivartel looklevad mõõgataolised tätoveeringud. Karinil on ees reservuaariga hapnikumask, ta silmad on kinni ja tema nägu näib äkitselt võõras. Õel on latekskindad käes ja ta tõmbab Karini häbememokki lahku. Mind nähes paneb ta uriinikateetri käest ja tõuseb püsti, astub mulle ligi, tema pilk on tühi. Ma pean paluma sul väljas oodata. Miks? Võib piinlik hakata. Kellel? küsin ma. Patsiendil. Patsiendil? Jah, patsiendil, vastab ta ja vahib mind ainiti, aga ei vaata mulle silma, vaid suunab pilgu mu õlale. Ma olen temaga kümme aastat koos elanud, ta ootab meie last? Ikkagi võib piinlik olla. Aga kas see ei ole piinlik, et sina temaga kahekesi oled? küsin ma. Ta tõkestab mul tee ja ütleb: palun oota väljas, ma kutsun sind, kui kõik on tehtud. Ta ajab mu välja, ilma et ta mind puudutaks. Paneb ukse kinni.
Liftide vastas on kohviautomaat. Ma pistan sinna kümme krooni, aga unustan plasttopsi alla panna. Kohv pritsib välja ja voolab põrandale. Toon koristusvahendite kärust paberrätikuid ja hakkan pühkima. Kui ma parajasti uut münti otsin, tuleb intensiivraviosakonnast välja ülemarst. Ta uurib üht kausta, toetades seda vastu kõhtu. Kas sa ei olegi veel ära minestanud? küsib ta ja näib ootavat, et ma hakkaksin naerma, ja kui ma ei naera, ütleb ta: sinu naise olukord on tõsine. Kas see ei olegi kopsupõletik? küsin ma. Ka see võib tõsine olla, vastab ta. See on ju ravitav? Enamasti, mitte alati, ütleb ta ja astub lifti, vajutab nupule, noogutab mulle ja lisab: ma annan kohe teada, kui midagi selgub. Ma istun palati B ukse taha toolile. Koridor on hallikassinine, tehismaterjalist põrand, liistud, seinad, käsipuud, isegi toidukärud on hallikassinised. Minu selja taga on kolm akent. Ma ei näe välja, õhtupimedus muudab aknaklaasid peegliteks. Ma tõusen ja koputan valgele uksele, ootan, võtan uuesti istet. Mõne aja pärast tuleb intensiivraviõde välja. Vaatan tema tätoveeringuid, see on mingi sõjamaaling. Kas ma võin nüüd sisse tulla? küsin ma. Ei, vastab ta, võtab ühest kapist midagi ja läheb tagasi palatisse. Võtan telefoni ja vastan paarile sõnumile ning kõnnin siis mööda koridori edasi-tagasi, kuni jalad ära väsivad. Koputan uuesti. Ukse avab naissoost intensiivraviõde. Tere, vabandust, aga miks ma ei tohi sisse tulla, palun seletage vähemalt, et ma saaksin aru, ma tean, et Karin tahab mind enda kõrvale. Kas keegi ei kutsunudki sind sisse? küsib õde. Siis ei seisaks ma ju siin, ütlen ma. Palun vabandust, tule sisse, Karinil on juba natuke parem, ütleb ta ja pakub, et toob mulle kohvi ja juustuvõileiva. Aitäh, ma ei soovi midagi, ütlen ma. Karin märkab mind ja hakkab kätt lehvitama. Üks hooldaja on Karinil maski eest võtnud ning niisutab tema huuli ja keelt märja vahtkummitikuga. Karin ahmib õhku, aga näib siiski nautivat higisest maskist vabanemist. Astun ligi ja võtan tal käest kinni. Kallis, vähemalt morfiini on sul piisavalt, ütlen ma. Ta osutab oma kõhule ja ma vastan: küll saab korda, usu mind, kõik läheb hästi. Ta tõstab pöidla püsti. Tätoveeritud mees istub jälgimisruumis, kust näeb palatit läbi akende. Ta räägib telefoniga, piltilus nägu, paksud korralikult kammitud juuksed, sile nahk. Ma võtan Karini sulemantli põrandalt üles. Ülemarst seisab seljaga minu poole ja ootab kolleegi, kes veab kohale mingi defibrillaatori moodi seadme. Too on ilmselt sisehaiguste intensiivraviosakonnast, vaikne ja natuke veider mees. Pärast Karini rindkere põgusat uurimist ütleb ta ülemarstile: tuleb teha kiire spiraal-KT. Kas on midagi tõsist? küsin ma. Ta heidab mulle pilgu ja pöördub Karini poole: ma vaatasin su läbi, Karin, ja tundub nii, et sul on tõsine pneumoonia, võib-olla ka emboolia, ma ei oska praegu kindlalt öelda, peame kõigepealt röntgeni tegema. Palun, kas sa saaksid korrata? ütlen ma. Ülemarst vastab, aga Karini poole vaadates: kopsupõletik või tromb, võib-olla ka mõlemad, nii me praegu igatahes arvame, me anname sulle ravimeid kõige vastu, mis meie hinnangul võib olla sinu hingamisraskuste põhjuseks, aga asi on tõsine, noor naine ei tohiks niimoodi hingata, isegi mitte rasedana. Ma püüan Karini pilku, aga ta vahib lakke, mitte endassetõmbunult, vaid pigem nii, nagu oleks midagi avastanud. Ka mina vaatan üles, aga näen ainult valgustoru ja kriitvalget lage, mille värvis ei ole ainsatki pragu. Ülemarst vaatab nägu krimpsutades sulejopet, mida ma käes hoian. Koridoris on kapid, mida sa võid kasutada, ütleb ta. Pole vaja, see on Karini oma. Sa võid ikkagi kappi kasutada, ütleb ta. Pole vaja, aga aitäh, vastan ma ja istun voodi kõrvale.
Karin veeretatakse sisse rauduksest, mis meenutab varjendit. Ta köhib nii, et rindkere kerkib voodilt üles. Ma istun ühe laua äärde. Läbi seinte kostab tuhmi surinat. Umbes poole tunni pärast vaatab üks arst välja ja küsib, kas mina olen Karini pereliige. Kas juhtus midagi? küsin ma. Ta on kiilas ja ovaalsete prillidega ning esitleb ennast radioloogina. Kogeldes vastab ta, et võib minna rohkem aega, sest Karinil on hingamisraskuste tõttu raske horisontaalasendis lamada. Okei, vastan ma. Niisiis nüüd sa tead, et võib aega minna. Okei, aitäh. Koridoris on lämbe ja palav. Ma võtan kampsuni seljast. Kodutelefonil võtab kõne vastu Sven. Ta kuulab mind ja vastab: nii et arstid kahtlustavad kopsupõletikku? Jah, praegu tehakse röntgenit. Aitäh, Tom, et sa helistasid, ütleb ta. Natukese aja pärast helistab ta tagasi. Tere, Sven, ütlen ma. Küllap Lillemor palus tal helistada. Võib arvata, et ta kõndis nende Lidingö ridamajas ringi ja muretses, kuni Sven tundis, et peab mulle uuesti helistama. Vabandust, et ma jälle helistan, ütleb ta. Sven, hoopis mina helistasin ju teile. Vabandust. Ma ütlesin seda ainult sellepärast, et sa palusid helistamise pärast vabandust, ütlen ma. Pole midagi, vastab ta ja esitab Karini kopsupõletiku kohta täpsustavaid küsimusi. Ma rääkisin kõik ära, mis ma tean, ütlen ma. Saan aru, vastab ta ja küsib, kas mul on midagi selle vastu, kui nad haiglasse tulevad. Ei ole, aga mingit ohtu ilmselt pole, Sven, tal on kopsupõletik. Kus te olete? küsib ta. Söderi haiglas. Millises Söderi haigla osas? Ma ei mäleta, ema laskis meid sünnitusosakonna juures välja, ma ei tea, kusagil maa all, ukse peal on kirjas nukleaarmeditsiini ja piltdiagnostika keskus. Seal tehakse ilmselt ainult röntgenipilti, mäletad sa osakonna nime? Ei mäleta, kas ma võin teile messida? Sobib, aitäh. Ma unustasin vist pliidi välja lülitada, pahvatan ma. Mida? Ma tegin Karinile teed, unustasin vist pliidi välja lülitada. Ahah. Sven, ma pean lõpetama, pean emale helistama, tal on varuvõtmed.
Palatis B ootab mind ülemarst. Ta tahab minuga rääkida. Ta hõõrub oma rohmakaid käsi ukse juurest pumppudelist võetud desinfitseerimisgeeliga. Ta on üleni hall, välja arvatud valge vormiriietus. Temaga on kaasas üks naissoost arst, kes on tema sõnul sünnitusarst. Too seab voodi kõrvale üles mobiilset ultraheliseadet. Ülemarst raputab käsi, et need kuivaksid, ja ütleb: Karin, me saime äsja röntgenipildid ja esialgsed vereanalüüsid, need ei näe head välja. Karin on hämmastavalt rahulik. Ma paitan tema jalalabasid. Mees kummardub, et saaks Karinile silma vaadata. Kas sa kuuled mind, Karin? küsib ta. Karin noogutab. Hästi, ma pidasin nõu hematoloogidega, nii Söderi kui ka Karolinska haigla omadega, nad on verehaiguste spetsialistid, sul on valgete vereliblede hulk massiivselt suurenenud, tõenäoliselt on sul äge leukeemia. Karin vaatab mulle otsa ja ma kuulen tema nõrka häält. Kallis, ma olen siin, ütlen ma, puudutan tema põski