Ühises hoovuses. Arvo Valton
s hoovuses
SISSEJUHATUS
Kes on kirjanik? Kas vaid see, kes loob oma tekstidega uusi maailmu, midagi sellist, mida pole tegelikkuses üksüheselt olemas, kes loob olematut ja mõtestab seda, mida arvab olevat? Või on kirjanikud kõik need, kes panevad kirja mistahes tekste, arutlevad maailma nähtuste üle, fantaseerivad nii-öelda teaduslikult, kes kirjutavad memuaare oma elust ja mõtlevad sinna pisut ka ilusaid seiku juurde, kes peavad päevikut ja hädaldavad oma unetuse pärast, kes avaldavad reisikirju nähtust ja nägematust? Või on kirjanikud ka need, kes kirjutavad aruandeid oma tehtud või tegemata töödest ja kelle fantaseerimise tase ulatub mõnikord ilukirjanduse tasemele? Või on kirjanikud koguni ka need, kes loovad lorilaule oma küla inimeste kohta või kirjutavad sugulase sünnipäevaks riimitud õnnitlusi?
Variante on veel palju. Diapasoon on lai.
On neid, kes päriskirjanikeks peavad vaid siin esimestena mainitud tegelasi. Sel juhul langeks Eesti Kirjanike Liidu praegusest nimekirjast, aga ka varasemate aegade loetelust paljud välja, sealhulgas ka kriitikud ja kirjandusloolased, kes pole omaenda ilukirjanduslikke tekste avaldanud, kuid kes on kirjanduse üle targutades oma igapäevast leiba teeninud. Leidub ka neid, kes just kirjandusloolasi peavad tõeliseks loojaks, ilukirjandus on nende jaoks vaid toormaterjal, millest on võimalik luua müüte ja neid koolilastele pähe määrida.
Kui oli loomisel soome-ugri kirjanike assotsiatsioon, siis oli selle moodustamise üheks initsiaatoriks ungarlane Pèter Domokos, kes oli hõimurahvaste kirjandusest avaldanud mitu raamatut ja kes surus soome-ugri teaduskonverentsidel läbi selle, et keeleteaduse ja folkloristika kõrval oleks seal ka nende rahvaste kirjandust käsitlev sektor. Kuid ennast see nüüdseks lahkunud teadlane ja oma ala tuline entusiast kirjanikuks ei pidanud ning tema soovil sai assotsiatsioon nimeks mitte kirjanike, vaid kirjanduste assotsiatsioon, et selle tööst võtaksid osa ka kriitikud ja kirjandusloolased. Tema valiti selle assotsiatsiooni esimeseks esimeheks.
Ja maailmas valdav seisukoht ongi selline, et kirjanduse tegijate kui üldmõiste hulka kuuluvad luuletajate, prosaistide ja näitekirjanike kõrval ka kriitikud ja kirjandusloolased, enamasti aga ka teistest keeltest tõlkijad, kes edastavad omakeelsele lugejale uusi maailmu teistes keeltes kirjutatu toel ning sellega toovad oma keelde ka uusi mõtteid, pilte, elunähtusi ja isegi vajalikke uudissõnu. Vahel paigutatakse kirjanduse tegijate üldmõiste alla ka toimetajaid, publitsiste ja kirjandustegelasi, kes soodustavad või takistavad ilukirjanduse avaldamist ja levimist.
Ka siin tuleb juttu mõnestki kirjanduse kõrvaltegelasest.
Isiklikke mälestusi on meil kõigil ka kirjanikest, kellega me eales pole kohtunud, kuid kelle teoseid oleme lugenud. Need mälestused võivad olla isegi eredamad ja tõelisemad. Elu jooksul kirja pandud teosed avavad kirjanikku kindlasti enam kui isegi tema enda või lähedaste päevikud, kõnelemata üksikutest ja sageli täiesti juhuslikest seikadest, mis meelde on jäänud temaga isiklikult kokku puutudes.
Niisiis on mälestusväärsed kindlasti ka muljed loetust, minus kinnistunud hinnangud kas kirjaniku üksikule teosele või tema loomingule tervikuna ja muidugi teise kirjaniku mõjutused minule, kuitahes põgusadki need ongi, piirdugu või üheainsa tema teose mõjul kirjutatud palaga. On ju iga kirjanik saanud inspiratsiooni, huvitavaid mõtteid ja sugestioone teiste kirjanike loomingust. Selles avaldubki kogu kirjanduse ühistoime ja olemus kultuuris.
Siinkohal keskenduksin siiski peamiselt üksikseikadele ja mällu jäänud kokkupuudetele – mõned erandid peale selle.
ANDRES SAAL
1861–1931
Loomulikult pole ma selle olulise eesti kirjanikuga isiklikult kohtunud, sest sündisin neli aastat pärast tema surma. Aga ta on mulle olnud mu noorusaastatel oluliseks kirjanikuks ja küllap tohiksin öelda, et minu eestimeelsuse üheks kujundajaks.
On lausa kummaline, et nüüd, mil kirjastatakse nii palju endisaegset kirjavara, pole ma tema teoste kordustrükkidest midagi kuulnud. Võimalik jah, et need mind teismelise eas mõjutanud lood on kirjanduslikult abituvõitu, aga ka üsna lapsikuid ja konarliku sõnastusega teoseid on siin viimastel aastatel taas välja antud.
See Pärnumaal talupoja peres sündinud ja end Tartu Ülikooli vabakuulajaks läbi murdnud, maailmas palju ringi rännanud mees osutus oma Idamaadel elatud aastatel üheks erudeeritumaks ja paljusid keeli oskavaks eliitklassi tegelaseks, kes on olnud edukas ka teadustöös ning avaldanud mitmeid uurimusi.
Tema romantilised jutustused Eesti ajaloost „Vambola“, „Aita“, „Leili“ jt jäävad valdavalt Tartus elatud aastatesse, oma hilisemates teostes on ta olnud maailmahaardega looja.
Kui mul õnnestus 1980. aastal olla paar päeva Uus-Guineal, mõtlesin ma tema peale, kes ta tutvustas selle kandi maid ja kombeid eesti lugejatele juba eelmise sajandi algaastatel.
Igatahes vääriks Andres Saal hoopis suuremat tähelepanu meie kirjandusloos.
Minu mälestustes ta igatahes elab.
ERNST ENNO
1875–1934
Ta suri aasta enne minu sündi ja seetõttu ma teda trehvata ei saanud muidu kui tema luuletuste kaudu. Ka meile ühine Läänemaa ei sidunud meie vaimu kuigivõrd, sest tema igatsused jäid rohkem lapsepõlve maale, Lõuna-Eestisse. Idamaade mõtte ja vaimu otsingud mõjutasid tema hingekeeli, nagu see nähtub tema hilisematest luuletustest ja aruteludest. Minu huvi Idamaa tarkuste vastu on pigem mõistuslik ega sisenenud minusse kuigi sügavalt – ilmselt oli takistuseks minu läänelik või täpsem oleks öelda eestlaslik skepsis.
Aga lugu pean ma vägagi tema tasasest ja nukravõitu luulest.
Ta ei kuulunud eesti temaaegsetes kirjandushoovustes ühtegi seltskonda ning vahest seetõttu jäeti teda kõrvale kirjanduse naginast-saginast ja muidugi ka tunnustustest. Siiski on talle püstitatud veel eluajal Haapsalusse ausammas.
Arvamus Ernst Enno kõrvalseismisest eesti kirjanduse peavooludest on püsinud tänaseni mitme kirjandusloolase meeles.
Kui osalesin 1992. aasta suvel Kanadas eestlaste metsaülikoolis, määrati mind ja dr Ilse Lehistet, head asjatundjat mitte üksi maailma keelte, vaid ka kirjanduse alal, niinimetatud kirjanduse toimkonda ning meie pidime valima kõigi aegade eesti luulest välja kümme kõige kaunimat luuletust. Oli lausa üllatav, et meie valikud autorite ja luuletuste osas langesid kas seitsmel või kaheksal puhul kokku. Nimelt tegime valiku kumbki eraldi ja alles siis asusime kooskõlastama oma valikuid.
Kui ma nimetasin Ernst Enno nime, hüüatas Ilse Lehiste üllatunult, et miks tema.
Lugesin talle siis ette luuletuse „Ja kodus õitsvad valged ristikheinad …“ Seepeale lausus suur teadlane: „Annan alla!“ See Ernst Enno luuletus jäi kümne eesti kauneima luuletuse hulka.
Aastaid hiljem koostasime ungarlase Jànos Pusztay initsiatiivil kirjastatava antoloogia, mis pidi sisaldama kõikides soome-ugri keeltes kirjutatud kahtteist kauneimat luuletust ja need pidid saama tõlgitud kõikidesse teistesse soome-ugri keeltesse. Tõsi, projekt päris sajaprotsendiliselt ei õnnestunud, sest mitte kõigis keeltes ei leidunud pädevaid tõlkijaid. Valiku tegid oma kirjanduse asjatundjad. Eesti valiku pidin tegema mina, ehkki meil oli kindlasti paremaid asjatundjaid, kuid soome-ugri maailmas tunti mind kui paljude soome-ugri luuletuste tõlkijat ning ka reaaluste tõlgete tegijat paljudest eesti luuletustest hõimurahva keeltesse tõlkijate jaoks.
Tegin oma valiku ning konsulteerisin Asta Põldmäega, kes soovitas lisada ühe Anna Haava ja ühe Kersti Merilaasi luuletuse, milleks tuli minu valikust kaks autorit välja jätta.
Ernst Enno luuletuse valikut Asta igatahes ei vaidlustanud. Seda antoloogiat on Eestis kahjuks raske leida, sest see anti välja Ungaris, tiraažiks vaid sada eksemplari, ja seda oli mul võimalik kinkida vaid paarile raamatukogule.
Need on kaks näidet sellest, et Ernst Enno see luuletus, aga ka mitmed teised kuuluvad eesti luule paremikku. Usun, et see pole üksnes minu arvamus, vaid sellega nõustuvad ka paljud minust paremad eesti luule asjatundjad.
Peale selle muidugi Ernst Enno lastelood, mis püsivad meie laste huviorbiidis tänini ja mida nad armsa naeratuse saatel