Tappev tõde. Karen Cleveland
fotole meist kahest, see on mu peaaegu kümne aasta tagune lemmikülesvõte meie pulmadest. Me mõlemad oleme nii õnnelikud, nii noored. Me rääkisime alati, et pageme kümnendaks pulmaaastapäevaks mõnda eksootilisse paika. Selle võimalusega ei saa me enam päris kindlasti arvestada. Aga unistada on lahe. Korraga lahe ja masendav.
„Bora Bora,“ ütlen.
„See sobiks.“ Mees kõhkleb ja ma kuulen tekkinud vaikuses taas Calebit. Veel täishäälikuid. Aa-aa-aa. Arvutan peas kokku, mitu kuud on Chase juba kaashäälikuid kuuldavale toonud. Ma tean, et ei peaks seda tegema – seda kinnitavad kõik arstid –, kuid teen ometi.
„Bora Bora?“ kuulen selja tagant teeseldud uskumatust täis häält. Katan telefoni mikrofoni käega ja pööran end ümber. See on Omar, mu ametivend FBIst, näol lõbustatud ilme. „Seda võib isegi agentuuri puhul raske põhjendada olla.“ Ta näole kerkib muie. See on nakatav nagu ikka ja meelitab muige ka minu näole.
„Mida sina siin teed?“ küsin, käsi endiselt mikrofoni katmas. Kuulen, kuidas Caleb mulle kõrva laliseb. Seekord O-tähtedega. Oo-oo-oo.
„Ma sain Peteriga kokku.“ Ta astub sammukese lähemale ja sätib end lauanurgale istuma. Näen läbi mehe T-särgi ta puusal relvakabuuri kontuuri. „Ajastamine võis, kuid ei pruukinud olla kokkusattumuslik.“ Mees heidab pilgu ekraanile ja ta muie taandub õige pisut. „See ju pidi juhtuma täna, eks ole? Kell kümme hommikul?“
Vaatan tumedat ekraani, kursor on endiselt liivakella kujuga. „Pidi küll.“ Lalin mu kõrvus vaikib. Keeran tooli Omarist õige pisut eemale ja eemaldan käe mikrofonilt. „Kallis, ma pean lõpetama. Omar on siin.“
„Tervita teda minu poolt,“ ütleb Matt.
„Ikka.“
„Kallis oled.“
„Sina samuti.“ Panen toru hargile ja pöördun taas Omari poole, kes istub endiselt mu laual, teksades jalad välja sirutatud ja jalalabad pahkluude kohalt ristatud. „Matt tervitab,“ ütlen mehele.
„Aa, niisiis tema seobki sind Bora Boraga. Plaanite puhkust?“ Muie on täisvõimsusel tagasi.
„Teoorias,“ vastan innutult naerdes. See mõjub nii haletsusväärselt, et tunnen puna põskedele hiilimas.
Mehe pilk peatub minul hetke võrra pikemalt, seejärel langetab ta selle õnneks randmele. „No nii, kümme minutit kümme läbi.“ Ta muudab jalgade asendit. Seejärel kummardub ettepoole ning ta näost vaatab vastu varjamatu elevus. „Mis sul minu jaoks on?“
Omar on seda tööd minust kauem teinud. Vähemalt kümme aastat. Ta on USAst uinunud agente otsinud, mina püüan paljastada neid, kes rakukesi juhivad. Kumbki meist pole seejuures edukas olnud. Mind hämmastab alati, kui innukaks tal on sellele vaatamata õnnestunud jääda.
„Hetkel ei midagi. Ma pole veel isegi vaatama hakanud.“ Osutan peaga ekraani suunas, kus programm end endiselt laadib, ning kiikan seejärel boksi seinale, laste joonistuste kõrvale kinnitatud mustvalge foto suunas. Juri Jakovlev. Lihav nägu, kalk ilme. Veel mõned klõpsud, ja ma olen tema arvutis. Näen seda, mida näeb tema, liigun ringi nagu tema, tuhlan ta failides. Ja loodetavasti tõestan, et ta on Vene spioon.
„Kes sa oled ja mida sa mu sõbra Vivianiga teinud oled?“ pärib Omar naeratades.
Tal on õigus. Ilma Starbucksis sabas seismata oleksin ma punktipealt kell kümme programmi sisse loginud. Mul oleks avanenud võimalus vähemalt mõned minutid ringi vaadata. Kehitan õlgu ja osutan ekraani poole. „Ma üritan.“ Seejärel noogutan telefoni suunas. „Aga see peab nii või teisiti ootama. Ella on haige. Pean ta ära tooma.“
Mees hingab teatraalselt välja. „Lapsed. Vale ajastamise meistrid.“
Liikumine ekraanil püüab mu tähelepanu ja ma veeretan tooli lähemale. Athena sai viimaks laaditud. Ekraani külgedel on punased ribad, sõnade joru, kõik tähistavad erinevaid juhtimisseadmeid, erinevaid alajaotuseid. Mida pikem tekstijada, seda kõrgem salastusaste. See siin on ikka paganama pikk.
Klõpsan edasi, siis veel kord edasi. Iga klõps on kui kinnitus. Jah, ma tean, et tegemist on salastatud informatsiooniga. Jah, ma tean, et ei tohi seda avaldada, või mul tuleb väga pikaks ajaks vangi minna. Jah, jah, jah. Andke see informatsioon mulle juba kätte.
„Nüüd see tuleb,“ ütleb Omar. Mulle meenub, et temagi on kohal, ning ma vaatan silmanurgast tema poole. Tema keerab pilgu teadlikult kõrvale ja väldib hoolega ekraani, et mulle privaatsust tagada. „Ma tunnen seda.“
„Ma loodan,“ pomisen. Ja nii see tõesti on. Kuid ma olen närvis. See metoodika on puhas õnnemäng. Suuremat sorti. Ma koostasin värbamises kahtlustatavate profiili: haridusasutused, uuringud ja kraadid, pangandus, reisid Venemaale ja mujale välismaale. Jõudsin välja algoritmini ja tuvastasin viis mustriga kõige paremini sobivat isikut. Võimalikud kandidaadid.
Neli esimest osutusid valedeks valikuteks ja nüüd on programmi saatus ohus. Kõik sõltub Jurist. Viiendast kandidaadist. Tema arvutisse oli kõige raskem sisse murda, tema osas oli mu kindlustunne algusest peale kõige suurem.
„Ja kui ka ei tule,“ ütleb Omar, „siis tegid sa midagi, millega keegi teine pole siiani toime tulnud. Sa jõudsid eesmärgile lähedale.“
Spioonijuhtide otsimine on uus taktika. Büroo on aastaid üritanud leida uinunud agente endid, kuid nemad on end nii hästi sisse söönud, et see on sisuliselt võimatu. Rakuke on üles ehitatud nii, et uinunud agendid puutuvad kokku üksnes oma agendijuhiga, ning isegi temaga on kontaktid minimaalsed. Ja agentuur on keskendunud rühmajuhtidele, neile tüüpidele, kes kontrollivad agendijuhte, kes peavad sidet SVRiga, Vene luurega Moskvas.
„Lähedale ei lähe arvesse,“ vastan vaikselt. „Sina tead seda paremini kui keegi teine.“
Umbes sel ajal, kui mina asjaga alustasin, oli Omar ambitsioonikas värske agent. Ta pakkus välja uue algatuse: üleskutse ühiskonda imbunud uinunud agendid „külma käest ära tuua“, teha neile ettepanek end vastutasuks amnestia eest üles anda. Tema põhjendus oli see, et päris kindlasti on mitmeid tukkujaid, kes sooviksid oma kattevarjust reaalsuse kujundada, ja meil oleks võimalik üle jooksnud agentide käest võrgustikku imbumiseks piisavalt infot saada.
Plaan lasti vaikselt käiku ja nädal hiljem astus uksest sisse Dmitri-nimeline mees. Väitis, et on kesktaseme agendijuht, andis meile programmi koha infot, mis klappis juba teadaolevaga: temasugused kontrollijad vastutavad igaüks viie uinunud agendi eest, tema omakorda andis aru viie kontrollija eest vastutavale rühmajuhile. Täiesti isetoimiv rakuke. See info pakkus meile vägagi huvi. Seejärel tulid täiesti ennekuulmatud väited ja selline informatsioon, mis meile teadaolevaga mitte kuidagi ei klappinud, ja seejärel mees kadus. Pärast seda hakkasime teda Peibutuspart Dmitriks kutsuma.
See oli programmi lõpp. Mõte sellest, et peaksime avalikult tunnistama uinuvate agentide olemasolu USAs ning meie võimetust neid leida, ei läinud juba alguses büroo kõrgematele ametnikele hästi peale. Tänu sellele asjaolule ja venelaste võimalikule manipulatsioonile – meile valeinfot ette söötvate topeltagentidega mängimisele – sai Omari plaan kõva kriitika osaliseks ja lükati seejärel tagasi. „Meile hakkab uksest ja aknast Dmitrisid kaela sadama,“ väitsid suured ninad. Ja nii jooksis Omari kunagi nii paljutõotav karjäär ummikusse. Ta vajus unustusse ja rühmas päevast päeva tänamatuid, ärritavaid ja võimatuid ülesandeid täites.
Ekraan muutub ja sellele ilmub väike Juri nimega ikoon. Oma sihtmärkide nime nägemine, teadmine, et meil on aken nende digiellu, privaatseks peetud informatsiooni juurde, tekitab minus alati põnevusvärinaid. Omar tõuseb otsekui märgusõna peale. Ta teab, et oleme Jurini jõudmiseks pingutanud. Ta on üks vähestest büroo programmiga kursis olevatest agentidest – ja selle suurim toetaja, inimene, kes usub algoritmi ja minusse rohkem kui keegi teine. Kuid sellegipoolest puudub tal vahetu juurdepääs programmile.
„Helista mulle homme, eks?“ ütleb mees.
„Teeme nii,“ vastan. Ta pöördub minekule ja niipea, kui ma ta selga eemaldumas näen, keskendan tähelepanu ekraanile. Teen ikoonil topeltklõpsu ja