Tappev tõde. Karen Cleveland
katavad erinevas suuruses ja erinevates sinistes varjundites mullid. Need on nelja korrapärasesse ritta koondatud ikoonid, millest pooled esindavad kaustu. Kõik failinimed on kirillitsas; ma tunnen selle kirja küll ära, kuid lugeda ei oska. Käisin aastate eest vene keele kursusel algajatele, siis sündis Luke ja tagasi kooli ma ei jõudnudki. Valdan üksikuid elementaarseid fraase, tunnen ära teatud sõnu, kuid see on ka kõik. Ülejäänu osas jään lootma keelespetsialistile või tõlketarkvarale.
Avan mõned kaustad, seejärel neis sisalduvad tekstidokumendid. Lehekülgede kaupa tihedat kirillitsas teksti. Tunnen pettumust, kuigi tean, et see on tobe. Ei saa ju oodata, et Moskvas oma arvuti taga istuv venelane materjale inglise keeles kirja paneks: „Nimekiri Ameerika Ühendriikides salaoperatsioonidel osalevatest agentidest“. Ma tean, et minu otsitav materjal on krüptitud. Loodan leida mõnd vihjet, kaitstud faili, ilmselget viidet krüptimisele.
Aastate jooksul kõrgemale tasemele sisse imbudes on selgeks saanud, et uinuvate agentide nimed on teada üksnes nende kontrollijatele ning neid salvestatakse elektroonilisel kujul kohapeal. Mitte Moskvas, kuna SVR – Venemaa võimas välisluureteenistus – pelgab reeturite olemasolu ka omaenda organisatsioonis. Kardab neid koguni nii väga, et riskib pigem uinuvate agentide kaotamise kui nende nimede Venemaal säilitamisega. Ja meie teame, et kui kontrollijaga midagi juhtuma peaks, siis pääseb rühmajuht elektroonilistele materjalidele ligi ning võtab ühendust Moskvaga, et saada sealt dekrüptimiseks vajalik võti, mis on üks osa mitmekihilisest dekrüptimisprotokollist. Moskva kood on meil olemas. Ainult dekrüptida pole midagi olnud.
Programm on täiesti hermeetiline. Me ei suuda sellesse sisse murda. Me pole isegi selle otstarbega kursis, kui see peaks olemas olema. Võimalik, et tegu on mingi passiivse kollektsiooni või siis millegi kurjakuulutavamaga. Aga kuna meile on teada, et programmi juht annab aru Putinile endale, siis kaldun mina isiklikult viimast varianti uskuma – ja see teadmine ei lase mul öösiti magada.
Silmitsen ekraani, mu pilk libiseb üle iga faili, kuigi ma ei tea päris täpselt, mida otsin. Ja siis näen ma tuttavat kirillitsas kirjutatud sõna. Друзья. Sõbrad. Viimase rea viimane ikoon, ümbrikukujuline. Teen sellel topeltklõpsu ja avaneb kaust, milles on loetelu viiest JPEGi kujutisest, muud ei midagi. Mu süda hakkab kiiremini taguma. Viis. Igale kontrollijale allub viis tukkujat, seda infot on kinnitanud erinevad allikad. Ja siis see pealkiri. „Sõbrad“.
Klõpsan esimese kujutise lahti. See on mittemidagiütleva, ümmarguste prillidega keskealise mehe näopilt. Mind läbistab põnevusvärin. Tukkujad on hästi meie hulka sulandunud. Neist on sisuliselt saanud nähtamatud ühiskonnaliikmed. See mees võib vabalt üks nendest olla.
Loogika ütleb mulle, et liigseks elevuseks pole põhjust; kõik meie luureandmed kinnitavad, et uinunud agentide toimikud on krüptitud. Kuid mu kõhutunne ütleb, et me oleme millegi suure jälile jõudmas.
Avan teise faili. Naine, oranžid juuksed, erksinised silmad, lai naeratus. Jälle näopilt, jälle võimalik uinunud agent. Vahin teda ainiti. Mu peas kummitab mõte, mida üritan edutult eirata. Need on kõigest pildid. Pole nende andmeid, ei midagi sellist, mille abil rakukese juht saaks nendega ühendust võtta.
Aga ikkagi. „Sõbrad“. Pildid. Ehk Juri ei olegi tabamatu agendijuht, keda ma paljastada lootsin, inimene, kelle leidmisele agentuur ressursse kulutas. Äkki on ta värbaja? Ja need viis inimest võivad olulised olla. Näiteks sihtmärgid?
Teen kolmandal kujutisel topeltklõpsu ja mu ekraanile ilmub nägu. Portreefoto, lähivõte. Nii tuttav, nii ootuspärane – ja ometi täiesti vale, kuna see ei peaks siia kuuluma. Pilgutan silmi, korra, teisegi, mu aju üritab nähtu ja selle tähenduse vahele sidet luua. Seejärel võiksin vanduda, et aeg peatub. Jäised sõrmed klammerduvad ümber mu südame ja pigistavad ning ma kuulen üksnes vere kohinat kõrvades.
Ma vaatan näkku omaenda abikaasale.
2.
PEATÜKK
Sammud tulevad lähemale. Ma kuulen neid isegi läbi oma peas kumisevate südamelöökide. Mu aju täitev hämu kristalliseerub hetkega üheksainsaks korralduseks. Peida see ära. Juhin kursori pildi nurgal olevale ristikesele ja klõpsan ning Matti nägu kaob.
Pöördun heli ja mu boksi avatud seina poole. See on Peter, kes parasjagu läheneb. Kas ta nägi seda? Kiikan uuesti ekraanile. Pilte ei ole, on vaid avatud kaust ja viis tekstirida. Jõudsin ma selle õigel ajal sulgeda?
Kiusakas hääleke mu peas küsib, miks see oluline on. Miks ma tundsin vajadust midagi peita. See on Matt, minu abikaasa. Kas ma ei peaks tõttama julgeolekuosakonda uurima, miks on venelastel tema pilt? Mu maos hakkab kerkima okselaine.
„Koosolekule tuled?“ küsib Peter, üks kulm paksude raamidega prillide kohale kergitatud. Ta seisab minu ees, jalas mokassiinid ja triigitud khakivärvi püksid, seljas rinnust pisut kiskuv nööpidega pluus. Peter on meie vanemanalüütik, Nõukogude perioodi jäänuk, kes on viimased kaheksa aastat mu mentor olnud. Pole kedagi teist, kes Vene vastuluurega nii hästi kursis oleks. Ta on vaikne ja vaoshoitud, oleks võimatu temast mitte lugu pidada.
Mehe ilme on täiesti igapäevane. Ta lihtsalt esitas küsimuse. Kas ma tulen hommikusele koosolekule? Ei usu, et ta midagi näinud oleks.
„Ei saa,“ vastan ja mu hääl tundub harjumatult kiledana. Üritan seda madalamaks võtta ja hääle värinat vältida. „Ella jäi haigeks. Ma pean ta ära tooma.“
Ta noogutab, pigem küll kallutab pead. Mehe näoilme on rahulik ja häirimatu. „Loodetavasti saab ta varsti terveks,“ ütleb Peter ja pöördub minekule, koosolekuruumi, klaasist seintega boksi suunas, mis sobiks pigem mõne tehnoloogiaga tegeleva idufirma kui CIA peakorteri jaoks. Jälgin teda piisavalt kaua, et veenduda – ta ei vaata tagasi.
Pöördun taas arvuti poole, mille ekraan on nüüd tühi. Mu jalad on nõrgaks muutunud, hingamine kiirenenud. Matti nägu. Juri arvutis. Ja minu esmane reageering: peida see ära. Miks?
Kuulen, kuidas mu meeskonnakaaslased koosolekuruumi suunas liiguvad. Minu boks asub sellele kõige lähemal ja kõik peavad kohale jõudmiseks sellest mööduma. Harilikult on siin, boksiderea kõige tagumises otsas vaikne, välja arvatud siis, kui inimesed suunduvad koosolekuruumi või selle taga asuvasse üksnes ametialaseks kasutamiseks mõeldud ruumi – see on koht, kuhu analüütikud saavad end luku taha panna ja vaadata kõige salajasemaid faile, mis sisaldavad sedavõrd väärtuslikku ja raskesti kättesaadavat informatsiooni, et kui venelased peaksid selle meie kätte sattumisest teada saama, otsiksid nad selle allika kindla peale üles ja koristaksid ära.
Tõmban ühe, seejärel teise korra ebakindlalt hinge. Pöördun lähenevate sammude suunas. Esimene on Marta. Talle järgnevad kõrvuti kõndides ja omavahel vaikselt juteldes Trey ja Helen. Rafael ja Bert, meie üksuse juht, kes tegeleb valdavalt dokumentide redigeerimisega. Tegelik boss on Peter, ja seda teavad kõik.
Me seitse oleme uinunud agentidega tegelev üksus. Tegelikult üsna veider seltskond, kuna meil pole vastuluurekeskuse Venemaa divisjoni ülejäänud rühmadega suurt midagi ühist. Neil on informatsiooni nii palju, et nad ei tea, mida sellega pihta hakata; meil pole sisuliselt mitte midagi.
„Tuled ka?“ küsib Marta mu boksi juures peatudes ja kätt seina vastu toetades. Kui ta rääkima hakkab, uhkab minust üle piparmündi ja suuvee pahvakas. Naise silmade all on kotid, need on kaetud paksu peitekreemi kihiga. Selle põhjal võib oletada, et ta läks eile napsitamisega liiale. Martha on endine luureohvitser, armastab viskit ning samavõrra meeldib talle välitöödel veedetud hiilgeaegu taas läbi elada. Ta õpetas mulle kunagi, kuidas krediitkaardi ja koti põhjast leitud juukseklambriga, mis balletitunnis Ella juukseid ohjab, lukku muukida.
Raputan pead. „Laps jäi haigeks.“
„Oh neid pisikuid.“
Ta langetab käe ja liigub edasi. Naeratan teistele möödujatele. Siin on kõik tavaline. Kui nad on kõik klaaskuubikusse kogunenud ja Bert ukse kinni tõmbab, pöördun taas ekraani poole. Failid, kirillitsarägastik. Ma värisen. Vaatan kella ekraaninurgas. Oleksin pidanud juba kolm minutit tagasi lahkuma.
Kramp mu kõhus pitsitab aina kõvemini.