Tappev tõde. Karen Cleveland

      Matt on sihtmärgiks valitud.

      Selleks ajaks, kui ma jääpurikaks muutunud sõrmedega autoni jõuan, hingeõhk väikesteks valgeteks pilvedeks muutumas, olen selles veendunud.

      Ta poleks sugugi esimene. Venelased on viimasel aastal tavalisest agressiivsemad olnud. See algas Martaga. Ida-Euroopa aktsendiga rääkiv naine sokutas end talle trennis sõbraks, nad tegid O’Neill’sis mõned napsid. Paari joogi järel küsis naine Martalt tseremoonitsemata, kas too oleks huvitatud jätkama nende „sõprust“ tööst rääkides. Marta keeldus ja ei näinud naist enam kordagi.

      Järgmine oli Trey. Ta polnud sel ajal veel kapist välja tulnud ja käis tööalastel üritustel alati koos oma „korterikaaslase“ Sebastianiga. Ühel päeval nägin vapustatud ja kaamet meest ülemisele korrusele julgeolekuteenistusse minemas. Hiljem kuulsin kohaliku kobrulehe vahendusel, et talle oli postiga saadetud šantaažipakett: fotod neist kahest kompromiteerivates asendites koos ähvardusega need kohtumisest keeldumise korral ta vanematele edasi saata.

      Niisiis pole sugugi liialdus mõelda, et venelased teavad, kes ma olen. Ja seda teades oleks Matti isiku välja selgitamine nende jaoks käkitegu. Meie nõrkade kohtade leidmine samuti.

      Keeran süütevõtit ja Corolla toob kuuldavale tavapärase lämbuva kähina. „Mine käima,“ pomisen uuesti võtit keerates ja kuulen, kuidas mootor õhku ahmides ellu ärkab. Paar sekundit hiljem tabab mind ventilatsiooniavadest välja paiskuv jäise õhu juga. Sirutan käe ja keeran temperatuurinupu maksimumi peale, hõõrun käsi ja asun seejärel tagurdama. Peaksin mootoril soojeneda laskma, kuid selleks pole aega. Aega pole kunagi piisavalt.

      Corolla on Matti auto, see kuulus talle juba enne meie kohtumist. Masin on pehmelt öeldes hinge vaakumas. Me vahetasime minu vana auto mu raseduse ajal kasutatud väikebussi vastu. See on pereauto ja sellega sõidab Matt, kuna laste toomine ja viimine on suuremalt jaolt tema peal.

      Sõidan mehhaaniliselt, otsekui oleksin puuga pähe saanud. Mida kaugemale ma jõuan, seda teravamalt annab kramp kõhus tunda. Mind ei pane muretsema tõsiasi, et nad on Matti sihikule võtnud. Asi on selles sõnas. „Sõbrad“. Kas see ei viita teatavale kaasosalusele?

      Matt on tarkvarainsener. Tal pole aimugi, kui rafineeritud on venelased. Kui jõhkrad nad võivad olla. Kuidas nad leiavad üles kõige väiksema prao, kõige tillema märgi tema võimalikust valmisolekust nendega koostööd teha, ning asuvad seda ära kasutama ja väänama, et sundida teda veelgi enamat tegema.

      Jõuan kooli kaheminutise ajavaruga. Majja sisse astudes tabab mind sooja õhu pahvak. Direktor, teravate näojoonte ja alati hukkamõistva ilmega naine, vaatab demonstratiivselt kella poole ja läkitab mulle karmi pilgu. Ma pole kindel, kas ta tahaks küsida: „Kus te nii kaua olite?“ või öelda: „Kui te peate talle nii vara järele tulema, oli ta ilmselgelt juba kooli tulles haige.“ Naeratan naisest möödudes talle vabandavalt ja loiult, kuigi sisimas ma karjun. Jumal hoidku, mis Ellal ka viga poleks, külge korjas ta selle siit.

      Kõnnin mööda laste piltidega kirjatud seintega koridori – käsitsi trükitud jääkarud ja sillerdavad lumehelbed ja akvarellidega maalitud kindad –, aga mu mõtted on mujal. Sõbrad. Kas Matt tegi midagi sellist, mis tekitas neis arvamuse, et mees on valmis nende heaks töötama? Neil on vaja üksnes kõige väiksemat vihjet. Midagi, mida ära kasutada, ükskõik mida.

      Jõuan Ella klassiruumini. See on täis tillukesi toole ja istumispesakesi ja mänguasjakaste, tõeline põhivärvide plahvatus. Tüdruk on ruumi kõige kaugemas otsas, istub üksinda väikesel erkpunasel diivanil, kõvade kaantega pildiraamat süles lahti. Tundub, et ta on teistest lastest eraldatud. Tal on jalas lillakaspunased retuusid, mis ei tule sugugi tuttavad ette; mäletan ähmaselt, et Matt mainis temaga poes käimist. Muidugi ta tegi seda. Tüdruk viskab oma riietest välja kasvada nagu malts.

      Astun väljasirutatud käte ja ülepingutatud naeratusega lapse juurde. Ta tõstab pilgu ja silmitseb mind valvsalt. „Kus issi on?“

      Tõmban sisimas pea õlgade vahele, kuid ei lase naeratusel näolt kaduda. „Issi läks Calebiga arsti juurde. Täna tulin mina sulle järele.“

      Ta sulgeb raamatu ja asetab selle riiulile. „Hea küll.“

      „Kas ma kalli saan?“ Mu käed on endiselt välja sirutatud, kuigi hakkavad longu vajuma. Ta silmitseb neid hetke ja astub seejärel mu käte vahele. Surun ta tugevasti enda vastu ja peidan näo ta pehmetesse juustesse. „Mul on väga kahju, et sa end kehvasti tunned, kullake.“

      „Ema, mul pole häda midagi.“

      Ema? Mul jääb hetkeks hing kinni. Alles täna hommikul nimetas ta mind emmeks. Palun teeme nii, et ta ei lõpeta mu emmeks kutsumist. Ma pole selleks valmis. Eriti mitte täna.

      Pööran end talle otsa vaatama ja manan näole järjekordse naeratuse. „Otsime su venna üles.“

      Ella istub väikelaste ruumi ukse taga pingil, kuniks ma sisse Chase’i ära tooma lähen. Ruum tekitab minus täna niisama suurt masendust nagu seitsme aasta eest, kui ma Luke’i esimest korda siia tõin. Mähkimislaud, võrevoodite rivi, beebitoolide rivi.

      Chase on parasjagu põrandal, kui ma sisse astun. Üks ta õpetajatest, see noor, napsab ta enne mu lapseni jõudmist sülle, kallistab teda ja musitab poisi põski. „Ta on nii armas poiss,“ ütleb ta mulle naeratades. Tunnen seda vaadates armukadedusetorget. See on naine, kes nägi last tegemas esimesi samme, kelle käte vahele ta esimest korda tatsas, sellal kui mina tööl olin. Ta mõjub koos lapsega nii loomulikuna, näib end nii vabalt tundvalt. Aga eks ta nii olegi. Tema veedab terve päeva lapse seltsis.

      „Jah, on küll,“ ütlen ja mu sõnad kõlavad piinlikkust tekitavalt.

      Topin mõlemal lapsed puhevil jopedesse, panen neile mütsid pähe – väljas on täna märtsikuu kohta ebanormaalselt külm – ja panen nad seejärel turvatoolidesse, kõvadesse ja nii kitsastesse, et neid Corolla tagumisele istmele kolm tükki ära mahub. Head ja turvalised istmed asuvad väikebussis.

      „Kuidas su hommik möödus, kullake?“ küsin parkimisplatsilt välja tagurdades ja tahavaatepeeglis Ella poole kiigates.

      Ta on hetke vait. „Mina olin ainus tüdruk, kes joogatundi ei läinud.“

      „Küll on kahju,“ ütlen ja taipan niipea, kui sõnad on mu suust välja pudenenud, et need polnud õiged, ma pidanuksin ütlema midagi muud. Järgnev vaikus on raske. Sirutan käe stereosüsteemi nupu poole ja keeran lastemuusika mängima.

      Heidan taas pilgu tahavaatepeeglisse ja näen, et Ella vaatab vaikides aknast välja. Peaksin esitama järgmise küsimuse, ta päeva puudutavasse vestlusse kaasama, kuid ei ütle midagi. Ma ei saa seda fotot oma peast välja. Matti nägu. Minu meelest oli see võrdlemisi värske pilt. Tehtud millalgi viimase aasta jooksul. Kui kaua nad on teda, meid jälginud?

      Teekond koolist koju on lühike ja lookleb läbi kvartalite, mis on kui vastuolude läbilõige: värskelt ehitatud kataloogimajad vaheldumisi vanemate majadega, sellistega, nagu meie oma. See on kuue inimese jaoks liigagi väike ja nii vana, et see võinuks olla lapsepõlvekoduks mu vanemate ealistele inimestele. D. C. äärelinnad on oma kalliduse poolest kurikuulsad ja Bethesda on neist üks hullemaid. Aga samas asuvad siin mõned riigi parimatest koolidest.

      Me jõuame meie asjaliku karbikujulise kahekohalise garaažiga maja juurde. Maja ees on väike katusega terrass, mille laskis juurde ehitada eelmine omanik ja mis tegelikult selle üldilmega sugugi ei sobi ja mida me ei kasuta nii palju, nagu peaks. Me ostsime selle maja siis, kui ma Luke’i ootasin, ja koolid tundusid hullumeelset hinda õigustavat.

      Vaatan meie välisukse lähedal rippuvat Ameerika lippu. Matt pani selle lipu üles. Vahetas välja eelmise, mis oli luitunud. Ta ei oleks nõus meie riigi vastu töötama. Ma tean, et ei oleks. Aga kas ta siiski tegi midagi? Kas piisavalt selleks, et panna venelasi uskuma, nagu võiks ta seda teha?

      Ühe asja tean