Tappev tõde. Karen Cleveland
õhtusöögijärgne maiustus, kuid ta on haige ja minu mõtted keerlevad üksnes pildi ümber. Chase magab ja tüdruk on teleka ees, niisiis koristan ma kööki. Pühin puhtaks tööpinnad, need sinised, mille me vaba raha olemasolu puhul välja vahetaks. Nühin pliidi kolme veel töötava põleti ümbert plekituks. Teen korda plastkarpe täis köögikapi, viin kaaned ja karbid kokku ja laon sobiva suuruse korral üksteise sisse.
Pärastlõuna saabudes topin lapsed riidese ja me läheme bussipeatusesse Luke’ile vastu. Tema tervitus ei erine Ella omast: „Kus issi on?“
„Issi läks Calebiga arsti juurde.“
Teen talle kerge eine ja olen kodutööde tegemisel abiks. Matemaatika töövihik, kahekohaliste arvude liitmine. Ma ei teadnudki, et nad tegelevad juba kahekohaliste arvudega. Harilikult on talle abiks Matt.
Ella kuuleb enne mind, kuidas Matt võtit lukuaugus keerab, ja tormab välisukse poole, põrkudes diivanilt minema nagu kuul. „Issi!“ hüüab tüdruk, kui mees ukse avab, Caleb ühele ja toidukott teisele käsivarrele toetatud. Ometi õnnestub tal mingit moodi kükitada ja tüdrukut kallistada ning küsida, kuidas too end tunneb, ise samal ajal Calebil jopet seljast sikutades. Miskit moodi mõjub naeratus ta näol siiralt, see ongi siiras.
Ta ajab end sirgu ja longib minu juurde ning mütsatab huultele kerge musi. „Tere, kallis,“ ütleb mees. Ta kannab teksaseid ja kampsunit, mille ma talle eelmisteks jõuludeks kinkisin: pruun kampsun, mille kaeluses on lukk, ja selle peal jakk. Ta aetab toidukoti köögiletile, kohendab Calebit puusal. Ella klammerdub ta jala külge, mees silitab vaba käega tüdruku pead.
„Kuidas läks?“ Sirutan käed Calebi poole ja olen vaat et üllatunud, kui poiss varmalt end nende vahele nihutab. Kallistan last ja suudlen lastešampooni magusat lõhna sisse hingates ta pealage.
„Tegelikult hästi,“ ütleb Matt jakki seljast võttes ja seda köögilauale pannes. Ta astub Luke’i juurde ja sasib tolle juukseid. „Tere, jõmm.“
Luke vaatab näost särades isa poole. Näen hambareas, esimese ära tulnud hamba kohal, tühja mulku; hammas läks enne, kui ma töölt koju jõudsin, padja alla peitu. „Tere, paps. Kas me palli hakkame mängima?“
„Varsti. Mul on vaja kõigepealt emaga rääkida. Kas sa oma loodusõpetuse projekti said tehtud?“
Kas ta peab loodusõpetuses mingit projekti tegema?
„Jääh,“ vastab Luke ja vaatab siis vilksamisi minu poole, otsekui oleks ta minu sealviibimise unustanud.
„Räägi tõtt,“ ütlen, ja mu hääl on teravam, kui ma soovinuks. Mu pilk kohtub Matti omaga ja ma näen, kuidas ta kulmud õige pisut kerkivad. Kuid ta ei ütle midagi.
„Ma mõtlesin oma loodusõpetuse projekti peale,“ kuulen Luke’i pomisemas.
Matt astub minu juurde ja naaldub vastu köögilauda. „Doktor Misrati on edasiminekuga väga rahul. EKG tulemused olid head. Ta tahab meid kolme kuu pärast uuesti näha.“
Kallistan Calebit uuesti. Viimaks ometi head uudised. Matt hakkab toidukotti tühjaks tegema. Gallon piima. Pakk kanarindu, külmutatud köögiviljad. Küpsised pagaritöökojast – need, mida ma alati palun tal mitte osta, kuna neid ise küpsetada tuleb mitu korda odavam. Ta ümiseb omaette mingit viisijuppi, mida ma ära ei tunne. Ta on õnnelik. Ta ümiseb alati õnnelik olles.
Mees kummardub, võtab alumisest sahtlist poti ja panni, asetab need pliidile. Suudlen teda jälgides veel kord Calebit. Kuidas ta selle kõigega nii edukalt toime tuleb? Kuidas on võimalik nii paljude pallidega žongleerida ja seejuures mitte ühtki maha pillata?
Pöördun kõrvale, Ella poole, kes on taas diivanil. „Kas sul on seal kõik hästi, kullake?“
„Jah, ema.“
Kuulen, kuidas Matt tegevuse katkestab, ta lausa tardub. „Ema?“ tähendab ta vaikselt. Ma pööran end ringi ja näen ta näol murelikku ilmet.
Kehitan õlgu, kuid olen kindel, et ta näeb mu silmades solvumist. „Küllap täna on see päev käes.“
Ta paneb riisikarbi käest ja kallistab mind ning korraga ähvardab kogu see emotsioonide müür, mis minu sees tekkinud on, kolinaga kokku variseda. Tunnen ta südamelööke, ta soojust. Mis juhtus? tahaksin küsida. Miks sa mulle midagi ei rääkinud?
Neelatan, hingan sügavalt sisse, tõmbun eemale. „Kas ma saan õhtusöögiga abiks olla?“
„Mul on kõik juba tehtud.“ Ta pöörab end ringi, reguleerib praeahju temperatuuri ning seejärel nõjatub ettepoole ja napsab laual seisvalt metallriiulilt veinipudeli. Vaatan, kuidas ta selle lahti korgib ja seejärel kapist klaasi võtab. Valab ühe klaasi ettevaatlikult täis. Ulatab selle mulle. „Võta üks naps.“
Kui sa vaid teaksid, kui väga ma seda vajan. Naeratan talle napilt ja rüüpan klaasist lonksu.
Korraldan laste kätepesu, sätin beebid söögitoolidesse, teine teise lauaotsa. Matt laob kaussidesse vokirooga ja asetab need meie ette lauale. Ta lobiseb millestki Luke’iga ja ma manan näole sobivaid ilmeid, otsekui osaleksin jutuajamises, kuid mu mõtted on kusagil mujal. Ta on täna nii õnnelik. Ta on vist viimasel ajal üldse kuidagi õnnelikum olnud?
Näen oma vaimusilmas pilti. Kausta nime. „Sõbrad“. Ta ju ei andnud ometi millekski nõusolekut? Aga me räägime praegu venelastest. Piisas sellest, kui ta andis neile mõne imepisikese võimaluse, väikseimagi märgi, et võib seda kaaluda, ja nad asuvad tegutsema.
Minus kirvendab adrenaliin, tunnen midagi, mida võib kirjeldada ebalojaalsusena. See mõte ei tohiks mulle isegi pähe tulla. Aga tuleb. Ja üks mis kindel, raha on meil tarvis. Mis siis, kui mees arvas, et osutab meile teene, leiab veel ühe sissetulekuallika? Üritan meenutada viimast korda, mil me raha pärast tülitsesime. Pärast seda tuli Matt järgmisel päeval koju, kaasas pilet Powerballi loosimisele, ja kinnitas selle külmkapi küljes oleva magnettahvli nurga alla. Kirjutas tahvlile „Anna andeks“ ja joonistas selle kõrvale väikese naerunäo.
Mis siis, kui nad üritasid teda õnge võtta, ja mehe meelest oli see võrreldav lotovõiduga? Mis siis, kui ta isegi ei tea, et teda üritati õnge võtta? Kui teda veeti ninapidi, pandi arvama, et ta kaalub mingit igati seaduslikku lisatööd, mis aitaks meil ots otsaga kokku tulla?
Jumal küll, kõik taandub alati rahale. Kuidas ma ei või seda kannatada, et kõik alati rahale taandub.
Kui ma sellest teadnud oleksin, siis oleksin käskinud tal kannatlikuks jääda. Kõik hakkab paremini minema. Praegu on olukord rahaga keeruline. Aga Ella on juba lasteaiaealine, kaksikud kasvavad peagi sõimeeast välja ja lasteaiatasu ei ole nii suur. Oleme järgmiseks aastaks paremas seisus. Palju paremas. See aasta on lihtsalt raske olnud. Me teadsime, et see aasta kujuneb raskeks.
Mees räägib nüüd Ellaga ja tüdruku armas vaikne hääleke tungib läbi udu mu teadvusesse. „Ma olen ainuke tüdruk, kes joogatundi ei läinud,“ ütleb ta sama lause, mida mina autos kuulsin.
Matt võtab suutäie toitu, mälub seda hoolikalt ja jälgib kogu selle aja tüdrukut. Hoian ta vastust oodates hinge kinni. Viimaks neelab mees suu tühjaks. „Ja mis tunde see sinus tekitas?“
Tüdruk kallutab pea õige veidi viltu. „Vist ei olnud hullu. Ma sain jutu lugemise ajal esimeses reas istuda.“
Vahin teda üksisilmi, kahvel õhus tardunud. See ei läinud talle korda. Tal ei olnud vaja kuulda, et küll on kahju. Kuidas Matt ometi alati õiged sõnad leiab, teab täpselt, mida öelda?
Chase pühib pontsakate toidust määrdunud kätega oma õhtusöögi jääke põrandale ja Caleb hakkab naerma ning lajatab kätega vastu oma kandikut, nii et soust õhku paiskub. Matt ja mina tõukame tooli korraga lauast eemale, tõuseme, et paberkäterätikud võtta, ning hakkame selleks ajaks hästi kätte õpitud võtetega tandemkoristuse korras toiduraasude ja soustiga kaetud nägusid ja käsi rookima.
Lubame Luke’il ja Ellal lauast lahkuda ja nad tuiskavad elutuppa. Kui oleme kaksikud puhtaks saanud, viime nemadki elutuppa ja asume kööki koristama. Katkestan toidujääke plastkarpidesse