Tappev tõde. Karen Cleveland
raasukesed. Ei midagi sellist, mis venelastele huvi pakuks. Ei midagi sellist, mille eest nad oleksid valmis maksma.
Kui köök viimaks puhas välja näeb, viskan viimase paberkäteräti prügikasti ja vajun laua äärde toolile. Vaatan seina, tühja seina. Kui palju aastaid oleme nüüdseks selles kohas elanud ja see on ikka samasugune. Mu kõrvu kostavad elutoas mängiva teleka hääled, parasjagu näidatakse multifilmi koletisautodest, mis Luke’ile meeldib. Ühe kaksiku mänguasja tekitatud tasane meloodia.
Matt tuleb minu juurde, tõmbab laua alt tooli, võtab istet. Ta jälgib mind, näol murelik ilme, oodates, et ma rääkima hakkaksin. Ma pean midagi ütlema. Mul on vaja teada. Teine võimalus oleks minna otseteed Pete’i juurde julgeolekuosakonda ja neile avastatust rääkida. Anda neile luba mu abikaasat uurima hakata.
Sellele kõigele peab olema mingi süütu selgitus. Talle pole veel lähenetud. Või on, aga ta pole sellest aru saanud. Ta pole millekski nõusolekut andnud. Päris kindlasti ei ole ta millekski nõusolekut andnud. Joon klaasi tühjaks. Seda lauale tagasi pannes väriseb mu käsi.
Vaatan teda ainiti, teadmata, mida öelda. Võiks ju arvata, et olen pärast kõiki neid tunde midagi välja mõelnud.
Ta näoilme on täiesti avatud. Küllap ta aimab, et midagi suurt on tulekul. Olen kindel, et ta loeb seda kõike mu näost. Kuid ta ei paista üldse närvis olevat. Ta ei näe kuidagi teistsugune välja. Ta näeb endiselt välja nagu Matt.
„Kui kaua sa venelaste heaks töötanud oled?“ küsin. Need sõnad on toored, läbimõtlematud. Aga nüüd on need välja öeldud ja niisiis jälgin teraselt mehe nägu, kuna ta ilme on hetkel mu jaoks sõnadest olulisem. Kas sellest peegeldub vastu aus arusaamatus? Halvakspanu? Häbitunne?
Ei midagi sellist. Ta näos ei vilksata ainsatki emotsiooni. See ei muutu. Ja just seetõttu sööstab minust läbi hirmunool.
Mees vaatab mind rahulikult. Viivitab enne vastamist pisut liiga pikalt, kuid ainult pisut. „Kakskümmend kaks aastat.“
3.
PEATÜKK
Mul on tunne, nagu oleks põrand mu jalgade alt kadunud. Otsekui kukuksin, heljuksin, ripuksin kaalutuna mingis ruumis, samal ajal iseennast kõrvalt jälgides, vaadates, kuidas kõik aset leiab, ise selles osalemata, kuna miski sellest ei toimu päriselt. Mu kõrvad kumisevad, see heli on veidralt plekine.
Ma ei oodanud jaatavat vastust. Neid sõnu öeldes, teda võimalikest kõige hullemas üleastumises süüdistades eeldasin, et ta võtab omaks midagi vähemat. Ta võinuks öelda: „Jah, ma kohtusin kunagi mingi tüübiga. Aga Viv, ma vannun, et ei tööta nende heaks.“
Või siis õiglane pahameel: „Kuidas sa üldse võid millelegi sellisele mõelda?“
Jaatavat vastust ma ei oodanud.
Kakskümmend kaks aastat. Keskendun numbrile, kuna selles on midagi käegakatsutavat, midagi konkreetset. Kolmkümmend seitse miinus kakskümmend kaks. Ta pidi sel ajal olema viisteist aastat vana. Käima Seattle’is gümnaasiumis.
Selles pole mingitki loogikat.
Viieteistkümne aasta vanusena mängis ta noortemeeskonnas pesapalli. Kooliorkestris trompetit. Niitis raha teenimiseks naabrite muru.
Ma ei saa sellest aru.
Kakskümmend kaks aastat.
Surun sõrmed vastu meelekohti. Kumin peas ei lakka. Tundub, nagu võrsuks seal midagi, mingi taipamine, kuid see on niivõrd kohutav, et mu aju tõrgub seda vastu võtmast, ma ei suuda tunnistada, et see tõele vastab, kuna siis variseks terve mu maailm kokku.
Kakskümmend kaks aastat.
Ja siis vuhiseb mu peast läbi rida ühest vanast luureandmete raportist. Programmiga kursis olev SVR teabeallikas. Nad värbavad isegi viieteistkümneaastaseid lapsi.
Sulgen silmad ja surun sõrmi veel tugevamini vastu meelekohti.
Matt ei ole see, kellena end esitleb.
Minu abikaasa on põrandaalune venelaste agent.
Saatuse poolt ette määratud. Just selliseks olin ma meie kohtumist alati pidanud. Sündmuseks, mis sobiks mõnda filmi.
See juhtus päeval, mil ma kolisin Washingtoni. Juulikuisel esmaspäevahommikul. Olin koidikul Charlottesville’ist teele asunud, kogu maine vara Accordi topitud. Olin oma vilkuvate ohutuledega autoga teise auto kinni parkinud. Auto seisis logisevate tuletõrjeredelitega ehitud vana telliskivimaja ees, mis asus loomaaiale leha tajumiseks piisaval lähedal. Minu uus korter. Sooritasin suure pappkastiga üle kõnnitee manööverdades kolmandat retke auto ja ukse vahet, kui ma millegagi kokku põrkasin.
Matt. Ta kandis teksaseid ja üles kääritud varrukatega helesinist nööpidega särki, ja mina olin just mehe kohvitopsi ümber löönud ja ta oli end üleni kohvi täis loksutanud.
„Oh issake,“ ütlesin kasti kiirustades kõnniteele asetades. Mees hoidis tilkuvat kohvitopsi, mille plastkaas nüüd ta jalge ees vedeles, ühes käes, ja raputas kohvitilku õhku paisates teist. Ta näol oli grimass, otsekui oleks tal valus. Ta särgil valgus laiali mitu suurt märga pruuni plärakat. „Palun väga vabandust.“
Seisin abitult, käed tema poole sirutatud, nagu suudaksid mu paljad käed tekkinud olukorda kuidagimoodi parandada.
Ta raputas veel paar korda käsivart ja vaatas seejärel mulle otsa. Ta naeratas, see oli täiesti relvituks tegev naeratus, ja ma vannun, et mu süda jättis löögi vahele. Täiuslikud valged hambad, tumepruunid silmad, mis tundusid sädemeid loopivat. „Ärge selle pärast muretsege.“
„Ma võin teile mõned paberkäterätid otsida. Need on kuskil kastis …“
„Pole hullu.“
„Või uue särgi? Ehk on mul mõni sobivas suuruses T-särk.“
Ta vaatas oma särki ja vaikis hetke, otsekui asja kaaludes. „Päriselt, pole hullu. Aga igal juhul tänan.“ Ta läkitas mu poole veel ühe naeratuse ja jätkas seejärel teed. Mina seisin keset kõnniteed ja vaatasin ta minekut, oodates, kas ta pöördub tagasi, muudab meelt, tajudes samal ajal mind enda alla matvat pettumustunnet, tungivat vajadust temaga õige pisut rohkem rääkida.
Armastus esimesest pilgust, nagu ma hiljem ütlesin.
Ma ei saanud teda terve ülejäänud hommiku peast välja. Need silmad, see naeratus. Hiljem samal pärastlõunal, kui kõik mu asjad kenasti korteris olid, tutvusin oma uue ümbruskonnaga ja nägin meest taas, väikese raamatupoe ees seisva stendi juures raamatuid lehitsemas. Sama kutt, uus särk – seekord valge. Täielikult raamatutesse süvenenud. Tunnet, mis mind läbistas, on raske kirjeldada: elevus ja adrenaliin ja veider kergendustunne. Ma sain siiski uue võimaluse. Hingasin sügavalt, astusin mehe juurde ja jäin tema kõrvale seisma.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.