Elunautijad. Anne B. Ragde
MUUSIKA algas, tõstis Margido pea ja lasi pilgul kontoriaknast välja libiseda. Meloodia ja tekst olid nii ilusad, see oli tema jaoks täiesti ootamatu. Juba tükk aega oli ta lugenud ühe matusekava korrektuuri ning kontrollis kolmandat korda kuupäevi, samal ajal kuulas ta poole kõrvaga, kuidas mingid noored mehed istusid kuskil raadiostuudios ja rääkisid üksteise võidu, kuidas nad töötasid oma esimese plaadi kallal.
Väljaspool kirikusaali või kabelit ei omanud muusika tema elus erilist tähtsust, tal polnud kodus isegi muusikakeskust. Aga tihtipeale mängis raadio vaikselt, kui ta sedasi üksi kontoris istus, talle meeldisid ilusad kirikulaulud ning omaste poolt teenistuseks valitud muusika liigutas teda peaaegu alati. Igatsusest ja leinast ning sellest, kuidas elu oli olnud kuni selle hetkeni, kui surm üle võttis.
Nüüd jõudis talle kohale, et vahe suure ilu ja suure leina vahel polegi nii üüratu. See muusika, mida ta kuulis, kuigi ta oli tegelikult oodanud noortepärast märulimuusikat, oli sõnulseletamatult kaunis, see täitis ta suure rõõmuga, kuna ta oli heas tujus. Samal ajal võis kusagil istuda keegi teine ning kuulata sama muusikat, keegi, kes oli nii suures leinas, et meloodia ja sõnad tundusid talumatutena. Ta võis siin istuda ja aknast välja vaadata ning naeratada tunnustavalt iseendale, samas kui kellegi teise haav rebiti lahti ning ta pidi raadio kinni keerama, et rohkem mitte kuulda. Imelik, mõtles ta, nagu elu ise, ettearvamatu.
Ta oli harjunud ettearvamatusega, surm oli midagi, millest ta elatus, surma järel asjad korda seada oli tema töö, siluda ja kaunistada lillede ning küünaldega, vaadata, et ükski ots polnud jäänud lahtiseks. Siiski võis ta siin istuda ja olla õnnelik.
Tal oli hea meel Torunni üle. Ja ta suutis seda lõpuks välja näidata. Ei möödunud pea tundigi, ilma et ta poleks olnud tänulik Jumala juhtimisele, kes oli saatnud Torunni tema juurde, et neil oli nii hea ja lähedane suhe, et ta nimetas Neshovi Matusebürood pereette võtteks. Torunnil oli veel pikk tee minna ning Margido ei teadnud, kas tüdruk sellega hakkama saab, aga ta oli siiski alustanud. Ja ta oli tulnud tema ellu, oli peaaegu ainus lähedane isik temale, töökaaslased olid talle lähedased, mis oli ka loomulik, kuna nad jagasid pidevalt surmaga seotud tugevaid tundeid, aga ta ei lasknud kolleege kunagi endale ligi, hoidis alati väikest, aga olulist professionaalset distantsi.
Muusika lõppes ning noored mehed hakkasid jälle rääkima. Sellist muusikat ei saanud kirjutada keegi, kes polnud viibinud kõige pimedamas sügavikus, kasvõi hetkeks, mõtles ta.
Nüüd kuulas ta austusega seda, mis neil öelda oli.
„ISVER KÜLL, ASTRIDIGA läks kuradima kiiresti,” ütles Olaug, enne kui ta hammustas kurgi-majoneesi võileiva küljest tüki ning näris seda, endal suu lahti. Tal olid oma hambad suus, aga need polnud eriti ilusad.
Olaug oli too hõredate juustega, ta tundus peaaegu kiilas. Väikeste hallide turritavate juuksetuttide taga võis silmata peanahka, mis oli hele ja läikiv. Tal olid alati samad hõbekuulikesed kõrvalestade otsas, hommikul vara ja õhtul hilja, ilmselt ta ka magas nendega, muidu oleks ta ju vahel unustanud neid kõrva panna. Kuulikesed rippusid lõdvalt kortsulistesse kõrvalestadesse tehtud aukudes, nii et isegi väikest hõbedast kinnitusaasa võis näha, kuidas küll inimesed endale selliseid auke teevad, see peab ju väga valus olema. Ehk mingi nõelaga? Olaug elas tema vastas, paar tuba edasi. Tormodile ta meeldis.
Olaug oli tihtipeale see, kes asjadest esimesena rääkima hakkas, asjadest, millest teised mõtlesid, aga mitte valjusti. Talle meeldis, et asjadest räägiti, nii nagu Olaug seda tegi. Nii nagu praegu, et just tema esimesena hakkas Astridist rääkima, et Astrid oli öö jooksul ära surnud, nad olid kõik sellest aru saanud, kuid see oli õhus hommikusöögi ajal nagu midagi tumma ja paksu, midagi tumedat ja kitsast, nagu õhk vahetult enne äikesevihma, vahetult enne esimest müristamist, või nagu siis, kui kõhus on gaasid, vahetult enne kui tunned, et õhk hakkab lõpuks liikuma ühest soole otsast teise ja valu kaob.
See seisund oli talle nii tuttav, ta oli selles elanud peaaegu terve oma elu, kuid siis polnud keegi kunagi vajalikku välja ütelnud ja nüüd oli liiga hilja. Seisund oli olnud seal ärkvel varahommikust kuni elust väsinud hilisõhtuni, ta oli selles sumanud, ringi tatsanud. Äkitselt tundis ta uuesti selle maiku, aga see ei olnud enam ohtlik, kuna Olaug tegi mulli katki, niipea kui tal selleks võimalus avanes.
„Kurat küll, Astrid läks enne mind. Kes küll on järgmine?” küsis Olaug.
Jah, ta meeldis Tormodile. Ka see, et ta vandus, oli täitsa okei, talle tundus see naljakas, vanaproua hooldekodus ja vannub sedasi.
„Ta ju istus siin, alles eile õhtul, kurat küll, õhtusöögi ajal ning hooples, kuidas ta oli olnud esinumber rühmvõimlemises neljakümnendatel,” ütles Olaug. „Aga selline on elu.”
Elu? Ei, surm, mõtles ta, selline on surm, ka see, et mõni öö jooksul ära suri, polnud sellises kohas nagu siin ebatavaline, nad olid ju siin selle pärast. Ta polnud sidunud end isiklikult kellegagi hooldekodu elanikest, ta mõtles neist eesnime pidi vaid seetõttu, et hooldajad kasutasid tavaliselt eesnimesid, kui nad neid kõnetasid.
Ta ei teadnud isegi, kes hooldajatest olid medõed ja kes olid hooldusõed, neil oli ju mingi vahe, ka teisi nimetusi kasutati, olid assistendid ja asendajad ja seesugused, ta ei hoolinud sellest, peaasi et ta sai seda vähest abi, mis tal vaja oli, ta polnud haige ning ei kavatsenud nüüd kohe ka surema hakata, selle jaoks olid argipäevad muutunud liiga mõnusaks, ta ei julgenud seda peaaegu uskudagi.
Eelmine kord, kui ta kohtus surmaga oma elus, oli siis, kui Tor oli sealaudas endaga ühele poole saanud, kuid siis oli asendaja Kai Roger lahkunu eest hoolitsenud, Margido ka. Ja enne seda oli too kord, kui ta istus selle vana Volvo tagaistmel, Anna pea süles, istus ja vaatas seda jäika, viltust nägu, silmad kinni, keha pleedi mässitud, auto ekskrementide haisu täis, Tor eesistmel, kukal kange, kael pikalt ette sirutatud, ärevusest roolile võimalikult lähedal, et ähmaseltki märgata valgustamata sõidutee kontuure detsembri kottpimeduses.
See oli esimest ja viimast korda, kui ta sellesse Volvosse istus. Ja viimast korda, kui ta linnas käis. Anna polnud veel surnud, kui Tormod istus, naise pea süles, kuid Anna suri ju, haiglas, mitte palju hiljem, et nii läheb, oli tema jaoks olnud päevselge, vaid Tor uskus, et ema saab iga hetk terveks ja on sama kõbus edasi; ise oli ta aru saanud, et istub seal, surm süles.
See kõik oli ammu, nii see asi Annaga kui Toriga, aga samas ei tundunudki see nii ammu, kuna tal oli see nii selgelt meeles. Ja Olaug meenutas talle natuke Annat, mitte tema pealagi ega kõrvarõngad, Annal oli alati rätik peas ning tal polnud ilmselt hõbedat kõrvas, juba see mõte tundus talle naeruväärne, aga suu, huuled ja kuidas need kõverdusid ja liikusid, nagu oleks pingul kummipael otse huulenaha all olnud, see oli ehk seetõttu, et ta nüüd äkisti, kui Astrid oli surnud, mõtles, kuidas oli istuda vana Volvo tagaistmel tol hirmsal, hirmsal õhtul, kui millestki ei saanud sotti, kuigi ta mäletas ka seda, et ta mõtles, nüüdsest muutub kõik, nüüdsest läheb kõik kas hullemaks või paremaks, kuid see ei omanud mingit tähtsust, peaasi et asjad oleksid teisiti. Ja nii ju läks ka. Torunni ja taanlaste ja kõigega.
Ta nägi Olaugi naaskelteravalt, pealage ja kõrvalesti ja kõike seda. Täitsa ime kohe, kui selgeks ümbrus oli muutunud pärast seda, kui ta hakkas prille kandma. Kõik need aastad oli ta luubiga istunud ajalehtede ja raamatute taga ja kui ta tõstis pilgu, siis nägi ta ümbrust nagu läbi uduse vine.
Ja veel see, et ta polnud ju lasknud teisi inimesi endale ligi, mitte enne kui ta siia tuli, polnud vaadanud, kuidas teised välja nägid, kui nad rääkisid, polnud jälginud nende näoilmeid. Alguses oli see tundunud vastik ja liigne, nagu harjumine kaosega igas asjas. Ilmselt aitas see kaos kaasa asjaolule, et tal tekkis harjumus – või pigem halb harjumus, nagu mõni arvas, kindlasti nii Torunn kui Margido – olla rohkem oma toas. Alguses oli kõike seda väga palju tema jaoks. Nüüd tuli ta sellega natuke paremini toime, vahel. Vahetevahel. Aga kui nad hakkasid näägutama, hoidis ta end mitu päeva ühisaladelt eemale.
Talle ei meeldinud, et hooldajad näägutasid, neil polnud sellega midagi pistmist. Vaid mõni päev pärast seda, kui Torunn oli läbi astunud, teel Neshovi, kui ta oli Oslost siia sõitnud, hakkasid nad pihta:
„Tormod, nii tore, ma kuulsin, et su lapselaps olevat kolinud tallu tagasi?”
Sellega alustas üks vanem hooldaja, Petra, ta oli siit Bynesetist pärit, oli enamikuga suguluses ja teadis kõike, seega tal poleks ju olnud vajadust