Palgasõdur. Agent vastu tahtmist. Калле Кландорф
n>
1
1971. aasta suvel oli Mare just lõpetanud eelviimase klassi ühes Tallinna kesklinna eliitkoolis. Hinded tunnistusel olid tal tubli koolitüdruku omad, enamjaolt neljadviied. Suvi oli alanud vägevate ilmadega, jaanipäeva eel oli terve nädala üle 25 kraadi sooja. Sõbrannad olid kõik läinud juba maale, ainult Mare jäi linna.
Mare ema ja isa läksid lahku ammu, õigemini nad ei hakanudki koos elama. Mare oli oma isa näinud ainult fotodel. Ühel pildil oli uljas nõukogude armee major koos naise ja pisikese tüdrukuga. Pisike tüdruk oli Mare ja naine tema ema Margit. Umbes aasta pärast Mare sündi määrati isa ühe Põhja-Venemaal baseeruva lennuväepolgu komandöriks. Isa kutsus peret kaasa, aga Mare ema keeldus minemast. Ta tahtis kasvatada oma last Eestis, selles keele- ja kultuurikeskkonnas. Nii katkeski Mare ja tema ema side isaga.
Kuuldavasti pidi isal olema Venemaal uus perekond, nii et Marel oli poolõde ja poolvend. Mare polnud neid päris elus näinud. Ükskord ammu kirjutas ta isale ning isa saatis talle väikese tüdruku ja poisi pildid. Rohkem Mare isaga kontakti ei otsinud.
Mare ema töötas ühes ministeeriumis sekretärmasinakirjutajana. Nad elasid Kadriorus kenas Eesti-aegses majas. Eelmise elu hiilgusest oli jäänud nende käsutusse uhke neljatoaline korter, mis oli sisustatud heledast tammepuidust mööbliga – selline oli viimane moeröögatus 1930. aastate lõpus. Köök oli valge, kapiuksed kõrgläikelised. Kaheosaline kraanikauss oli roostevabast terasest. Maja valmis 1937. aastal ja juba siis varustati köök elektripliidiga. Lukud olid kõik Abloy omad, santehnika valmistatud firmas Villeroy & Boch. Mida enamat sa oskad tahta ühelt korterilt?!
Aga mitte ainult toad ja mööbel polnud Mare ja tema ema kodus uhked. Korteri seintel rippus arvukalt Eesti kõige kuulsamate kunstnike maale. Seal olid Konrad Mägi ja Ants Laikmaa maalid, Nikolai Triigi tööd, Elmar Kitse ja Ado Vabbe teosed. Loomulikult oli see terve varandus, mille väärtus iga aastaga aina tõusis.
Mare vanaisa oli Eesti ajal olnud kõrge riigiametnik, kellel oli kunstiringkondades palju sõpru. Nii need maalid – kas siis kingitustena või ostetult – korteri seintele jõudsidki. Mare vanaisa ja vanaema küüditati ning kuna Mare ema oli pere ainus laps, siis jäid nii korter kui ka maalid talle. Mare jaoks olid need pildid üsna tüütud ja mingit ilu ta nendes ei näinud, sest nendelt oli vaja igal nädalal tolmu pühkida. Korteri korrashoid oli Mare ülesanne.
Vaatamata sellele, et ema kasvatas Maret üksinda ja tema palk oli 120 rubla ringis, peres puudust ei tuntud. Marel olid alati taskus mõned rublad, millest piisas, et koos sõbrannadega Tallinna kohvikutes aega veeta. Noorte meelispaik oli kohvik Moskva, mis oli oma aja kohta boheemlaslik ja vaba. Siin istusid kooliõpilased, üliõpilased ja ka Eesti-aegsed prouad. Omal ajal oli see ju olnud kuulus Kultas, mis mõnekümne nõukogude aastaga polnud veel vana hõngu kaotanud.
Ema isiklikust elust Mare suurt ei teadnud. Emal oli oma sõpruskond, Marel oma. Vahetevahel tuli ema koos mõne kolleegiga ka koju ning viimasel ajal oli tema külaliste hulgas soomlasi. Kui külalised olid välismaalased, siis esmalt joodi kodus kohvi ja konjakit ning hiljem mindi välja, ilmselt varieteesse. Siis laekus ema alles hommiku eel.
Sel kevadel käis emal külas jälle keegi soomlane, kelle nimi oli Reimo. Ükskord oli mehel kaasas ka sõber. Maret nähes vajus tollel suu lahti ja nii tema suu kuni õhtu lõpuni lahti jäigi. Õhtu oli pikk ja seekord võttis ema ka Mare hotell Tallinna varieteesse kaasa. See oli Marele elamus, eriti meeldis talle Kristi Tammiku esinemine. Pärast programmi mängis orkester ja inimesed suundusid tantsupõrandale. Soome noormees, kelle nimi oli Jarmo, liikus tantsupõrandal üsna osavalt. Mare oli just koolis Arseni Poolgase tantsukursused lõpetanud ega jäänud tantsus Jarmole kuidagi alla.
Öösel saatis Jarmo Mare koju. Enne lahkumist küsis noormees, kas ta võib Marele kirjutada, ja kui tööasjad teda jälle Tallinna toovad, siis ka Maret külastada. Mare oli nõus ja kokkulepitut kinnitati põsemusiga.
Nüüd olid nad Jarmoga tuttavad juba mitu kuud. Jarmo oli vahepeal Tallinnas käinud ja nad olid Marega kohtunud – hulkunud Tallinna tänavatel ja istunud kohvikutes. Jarmo tõi Marele ja tema emale Soomest kingitusi, mis naisi eriti rõõmustas. Mare lõpetas klassi edukalt ja läks rõõmsa meelega suvele vastu.
2
Balti sõjaväeringkonna luure staapi oli hiljuti tööle asunud nooruke kapten Nikolai. Noormees oli mõned aastad tagasi lõpetanud raketivägede kõrgkooli ja suunatud Jelgava lähedal asuvasse raketiväeossa. Kui Nikolai väeosa staapi kutsuti, arvas ta, et see kutse on seotud järgmise auastmega, aga päris nii see ei olnud. Väeosa komandör luges talle ette käskkirja, et ta on nimetatud vanemleitnandiks, ning lahkus seejärel kabinetist, paludes Nikolaid veel viivuks istuma jääda.
Hetk hiljem astus kabinetti erariides mees, kes tutvustas ennast Luure Peavalitsuse ehk GRU alampolkovnikuna. Ta tegi Nikolaile ettepaneku astuda sõjaväeluure ridadesse ja minna vastava ametkonna kooli. Nikolai sai aru, et kõigile siin väeosas sellist ettepanekut ei tehta, ja oli pikemalt mõtlemata nõus. Kohe samal päeval viidi ta väeosast luurekooli, mille ta lõpetas nelja aasta pärast juba kaptenina. Kui ta oli aasta ringkonna staabis töötanud, kutsus ringkonna sõjaväeluure juht ta välja.
„Teie, kapten, olete juhtkonnale silma jäänud kohusetundliku töötajana,“ teatas kindral Nikolaile tema toimikut sirvides. „Te olete täpne, kõik ülesanded olete siiani täitnud laitmatult. Omate meistersportlase järku langevarjuspordis. Tundub, et on aeg teile mõni tähtsam töö anda.“
Kindral vaatas Nikolaile küsivalt otsa.
„Just nii, seltsimees kindral. Olen valmis täitma ükskõik millist kodumaa ülesannet!“ Nikolaile oli erutusest kerge puna näkku tõusnud.
„Ma annan teile juhendaja. Alampolkovnik Lehtinen, astuge palun sisse.“ Kindral oli kõrgendanud häält ja mõne hetke pärast astus tuppa tumedapäine keskmist kasvu ja tugeva kehaehitusega mees.
„Alampolkovnik Reimo Lehtinen, rahvuselt soomlane, aga tegelikult meie, nõukogude inimene. Tema juhib operatsiooni, mis peab aitama meie agentuuril imbuda potentsiaalse vaenlase maale ja asuda seal meie heaks tööle. Alampolkovnik selgitab teile, milles see operatsioon seisneb, ja annab teile edaspidi ülesandeid. Olete vabad.“
Nagu kindral ütles, oli Reimo Lehtinen soomlane. Tema isa oli töötanud alates 1. detsembrist 1939 Ville Kuusi-neni valitsuses mingi tähtsa tegelasena, võib-olla isegi ministrina. Kremli ametlik poliitika tol ajal oli, et rahva suure meelepaha tõttu on Ida-Karjalas välja kuulutatud Soome Demokraatlik Vabariik ja moodustatud ajutine rahvavalitsus. Nõukogude Liit ja Soome DV sõlmisid kohe ka vastastikuse abistamise lepingu ning kiiresti rajati nn esimene Soome korpus. Üsna pea pärast seda tungis punaarmee Soomele kallale ja algas Talvesõda. Soome korpus jäeti reservi ning sellele anti eriülesanne – heisata Helsingis presidendilossi katusele Soome rahvavabariigi lipp. Seda õnneks siiski ei juhtunud.
Pärast sõja lõppu põgenes Lehtinenide perekond Nõukogude Liitu ja Reimost sai GRU ohvitser.
Tööpäev Balti sõjaväeringkonna staabis algas täpselt kell 8.15. Esimene tööpäev uues kohas oli põnev nagu ikka. Lehtinen võttis Nikolai koridoris vastu ja tutvustas oma jaoskonna töötajaid. Kokku oli neid kümmekond meest, alates kapteni auastmest ja lõpetades alampolkovnikuga.
Nikolai pandi istuma kolmesesse tuppa. Tegu oli äärmiselt ebatervisliku toaga, sest kõik kolm meest suitsetasid, tuhatoosid olid pidevalt täis. Kolleegide kohta ei õnnestunud Nikolail esimestel päevadel midagi teada saada. Kõik istusid, ninad mingites toimikutes, ja üksteisega räägiti haruharva. Esimesed sõnad, mida Nikolai kolleegidelt kuulis, olid need, et aeg on lõunat sööma minna.
Nikolail ei olnud veel ühtegi paberit, mida uurida või kirjutada. Ta ootas mingit juhist või käsku töö alustamiseks. Alles neljandal päeval helises laual telefon ja alampolkovnik Lehtinen palus Nikolail enda juurde tulla.
„Kas olete ennast sisse seadnud? Kuidas kolleegid meeldivad?“ Lehtinen vaatas muiates Nikolai poole.
„Olen ennast sisse seadnud, kolleegid on väga vaiksed, keegi minuga ei räägi. Kuna mul tööülesandeid ei ole, siis istun ka mina vaikselt.“
„Ärge muretsege, varsti saate oma tööülesande. Õigemini saategi selle kohe.“ Ootamatult läks alampolkovnik üle soome keelele.
„Te õppisite