Tõusuvesi. Liz Fenwick

      Mõõn

      The tide rises, the tide falls,

      The twilight darkens, the curlew calls 2.

      ÜKS

      Windward, Mawnan Smith, Falmouth, Cornwall

      12. september 1945

      Pulmapeoks mõeldud telk oli väike, aga seda ei läinud vajagi. Sinitaeva all põllul lainetas kerge idatuulekese käes nisu, meri aga paisus just nagu mu õe kõht. Sõda oli läbi. Õde oli äsja abiellunud ja eks oli ka vihuviimane aeg, sest juba hakkas välja paistma. Ameerika sõjaväelasest nägus kaptenimundris peigmees seisis veidi kohmakalt tema kõrval, käsi õe seljal. Vaatas vidukil silmi kaugusse, justkui otsiks mõnd kaotatud asja. Näiteks süütust. Varsti lähevad nad Ameerikasse, ja kui veab, ei pea ma oma õde enam elu seeski nägema.

      Kaelas rippuvaid pärleid puudutades pöörasin noorpaarile selja, ja kohe astus ligi isa, käes fotoaparaat. Ta käed värisesid. „Tee mulle pilt.”

      Panin käed vaheliti.

      „Tee,” paugatas ta, justkui kamandaks sõdureid. Isa munder demonstreeris, et auastmelt on ta minust üle; ta oli major, mina aga olin nüüdsama mereväest demobiliseerunud. Temal oli oma kindel roll ja mina triivisin mõõnaga kaasa, valmis minema, kuhu iganes see mind viib, peaasi, et siit kaugele.

      Suunasin fotoaparaadi noorpaarile, ilma et oleksin aknakesse vaadanud. Ei tahtnud näha, kuidas nad septembripäikese valguses kaunilt raami sisse paigutuvad. Vaatasin hoopis üle fotoaparaadi serva maja poole. Sõja kiuste oli Windward veel hiljaaegu tõeline rõõmupesa ja pelgupaik.

      Vajutasin nuppu, fotoaparaat klõpsatas, andsin selle isale tagasi ja läksin minema. Kohustus täidetud. Mulle aitas.

      Otse mu ees sätendas Falmouthi merelahe vesi. Alanud mõõn paljastas kaljurüngad, mis ähvardavad tõusuvee aegu iga alust, mis prooviks merekaardi abita kaldale pääseda. Õde oli mul maast madalast romantiliselt meelestatud. Vahetpidamata oli tal jutuks armastus. Armastus. Kuidas ma küll olin eksiteele sattunud. Ühel õhtul Londonis tutvusin Savoys maailma võluvaima Ameerika leitnandiga. Üksainuke pilk tema suurtest sinistest silmadest, ja ma olin merekaardita, eksisin teelt, kompassinõel osutamas korraga hoopis võõrikusse põhjasuunda. Kõik muutus.

      1. mai 2015

      Voltisin niiskeks tõmbuvate silmade pühkimiseks võetud taskurätiku kokku ja sõrmed libisesid üle rätinurka tikitud kõrgema kujutise. Maikelluke. Soojas õhus heljus äsja avanenud õiekeste aroom. Ükskõik kui palju kordi ma risoome aastate jooksul ka välja ei kitkunud, igal aastal ilmusid maapõuest taas lilled otsekui soovimatu umbrohi. Otse ees märgistasid mu pojatütar Peta, tema kihlatu Fred Polcrebar ja mu pojapoeg Jack muruplatsil vaiadega kohta, kuhu pidi mõne kuu pärast püstitatama peotelk. Nad ei teadnud, kui suure tähtsusega see kuupäev tegelikult on. Tänast maipäeva täitis suvekuumuse paljutõotav eelaimus, 1945. aasta kaheteistkümnendal septembril aga kõneles päike, ehkki soe, et ees ootavad märksa vilumad päevad.

      Peatne pruut Peta säras õnnest ning tema ülearugi kaitsva hoiakuga vend Jack oli ärevil ja valmis iga otsust küsitavaks kuulutama. Jack lootis Peta meelt muuta ja talle aru pähe panna. Jack arvas, et armastus tuhmistab mõistust ja et Peta on liiga noor. Mina teadsin liigagi hästi, et need asjad kulgevad isevoolu. Ikka ja alati. Sündmuste käigu oleksin ma võinud peatada juba aastaid tagasi, aga paljuke see mulle ikka head oleks teinud?

      „Proua Rowse, kuidas sealt eemalt vaadates paistab?” ajas Fred selja sirgu ja kehitas laiu õlgu.

      „Kena, aga palun ütle mulle Elle.”

      „Ma ei saa.” Laialt naeratades astus ta minu poole, paistes oma kahekümne kolmest eluaastast palju poisikeselikum.

      „Miks ometi?”

      „Ei sobi, muud midagi.”

      „Sellepärast, et ma olen nii vana.” Hakkasin ta kohkunud ilme peale naerma.

      „Ei.” Ta pööras pilgu mu kortsuliselt näolt kõrvale.

      „Valevorst. Ütle mulle Elle või memm. Vali emb-kumb, aga mitte proua Rowse. Sa oled ju perekonnaliige.”

      Jack marssis köhides minu poole. Ilus suu oli vingus ja käed kõvasti rusikas. Tema meeleolu võis lugeda otsekui lahtisest raamatust.

      „Räägi Petaga,” ütles ta sosinal.

      „Sulle ei meeldi peotelgi asukoht?” kergitasin murukamarasse torgatud vaiu silmitsedes kulmu.

      „Ära nüüd ütle, et sa oled tema poolt.” Ta rääkis endiselt sosinal, et Fred ja Peta ei kuuleks.

      Hoidsin naeratust vägisi tagasi. „Ei teadnudki, et tuleb valida, kelle poolt olla.”

      „Nad on liiga noored.”

      „Paljud abielluvad nooremaltki.” Paarikümne jala kaugusel puhkes Fred Peta öeldu peale naerma.

      Jack surus käsi tugevasti taskusse. „See pole mingi õigustus.”

      Kortsutasin kulmu. Jack ei tohiks niimoodi. Mure õe õnne pärast on mõistetav, praegu aga pole asi selles. Põhjus on sügavamal. Jacki minevikus, ta vanemates.

      „Ega sina ka ju armastusse ei usu.” Ta hingas järsult ja pahinal välja ning ma naeratasin, et ta peab minu pärast sellist abitut meelepaha tundma.

      „Ma olin su vanaisaga kakskümmend aastat õnnelikult abielus.” Küünitasin kätt, et Jacki puudutada, tema aga oli vahepeal eemaldunud.

      „Jah, aga sina olid siis juba üle neljakümne.”

      „Ja siis on teisiti või?”

      „On jah.” Jack vangutas pead ja läks majja.

      Peta tagus viimasegi vaia puuvasaraga sisse. Temast uhkas enesekindlust. Ta teadis, mida tahab, ja liikus eesmärgi poole sihikindlusega, mis tegi mind lausa kadedaks. Fred võttis ta käe pihku ja suudles ta laupa. Noorusarmastus. Ustav ja puhas. Kas nad suudavad saatuse keerdkäikudest jagu saada?

      Keerasin noortele selja ja vaatasin Windwardi soliidset fassaadi, kust avanes vaade merelahele. Kunagi oli see maja tulvil õnne ja rõõmu. Olin arvanud, et Andrew’ ja minu ajal võtsid asjad teistsuguse pöörde, kuid valgustamata soppides vohas pimedus ja varitses pahaaimamatuid inimesi. Praegu näis, otsekui kinnitaks viimse kui graniitkivi paigale valu ja kaotuse mört. Võõrastetoa akna juures Jacki siluetti silmates mõistsin, et see pole mitte üksnes mu isiklik, vaid ka Jacki sugupõlve valu ja kaotus.

      Peta seisatas puudesalu juures ja noppis maikellukese. Hingas lillelõhna sisse ja lõi näost särama. Pööras ringi ja tuli minu juurde, puhasvalgete õitega ehitud õrn vars sõrmede vahel. „Õnne ja rõõmu tagasitulek,” sõnas ta lille mulle ulatades. Seda oli juba liiga hilja loota. Jäi paluda vaid rahu, ei enamat.

      5. mai 2015

      Peta heitis mulle toa vastasseinast andekspaluva pilgu ja mina vaatasin pahaselt vastu. Ta teadis, et see on viimane asi, milles ma ükskõik mil moel osaleda tahaksin, ent ometi istusin ma nüüd diivanil kaamerasilma ees. Jalad pahkluude kohalt ristatud, õlad veidi langetatud, lõug pisut püsti, nii nagu vanaema meilt omal ajal nõudis. Üldse tundus kogu Windward mu ümber ikka pigem nagu vanaema ja mitte minu enda maja, ehkki ta suri juba kuuskümmend üheksa aastat tagasi. Muutunud oli majas kogu selle aja jooksul