Päritolu. Дэн Браун
järgnes piiskopile suure puust laua äärde, kus ootas kaks eakat meest. Vasakpoolne tundus ajast räsitud, väsinud silmade ja pulstunud valge habemega. Mehel oli seljas must kortsus ülikond ja valge särk ning peas kõvakübar.
„See on rabi Yehuda Köves,“ tutvustas piiskop. „Ta on silmapaistev juudi filosoof, kes on kirjutanud palju kabalistlikust kosmoloogiast.“
Kirsch küünitas üle laua ja surus viisakalt rabi Kövesi kätt. „Rõõm kohtuda,“ ütles ta. „Olen lugenud teie raamatuid kabalast. Ma ei saa öelda, et neid mõistsin, kuid ma olen neid lugenud.“
Köves noogutas sõbralikult ja tupsutas taskurätikuga oma vesiseid silmi.
„Ja see,“ jätkas piiskop teisele mehele osutades, „on lugupeetud allamah Syed al-Fadl.“
Austatud islamivaimulik tõusis ja naeratas laialt. Ta oli lühike ja tüse ning tema joviaalne nägu ei sobinud kokku tumedate läbitungivate silmadega. Mehel oli seljas tagasihoidlik valge thawb. „Härra Kirsch, olen lugenud teie ettekuulutusi inimkonna tuleviku kohta. Ma ei saa öelda, et oleksin nendega nõus, kuid ma olen neid lugenud.“
Kirsch naeratas sõbralikult ja surus vaimuliku kätt.
„Nagu te teate,“ lisas piiskop kolleegide poole pöördudes, „on meie külaline Edmond Kirsch äärmiselt tuntud arvutiteadlane, mänguteoreetik, leiutaja ja omamoodi tehnoloogiamaailma prohvet. Tema tausta arvestades olin jahmunud, kui ta palus võimalust meie kolme poole pöörduda. Seetõttu jätan nüüd härra Kirschi ülesandeks selgitada, miks ta siia tuli.“
Seda öeldes võttis piiskop Valdespino kolleegide vahel istet, ristas käed ja vaatas ootavalt Kirschi poole. Kõik kolm meest silmitsesid teda nagu tribunal, jättes mulje pigem inkvisitsioonist kui õpetlaste sõbralikust kohtumisest. Piiskop, nagu Kirsch nüüd märkas, ei olnud talle isegi tooli valmis pannud.
Kirsch tundis kolme eakat meest uurides end pigem lõbustatult kui heitunult. Nii et see on siis püha kolmainsus, mida ma palusin. Kolm tarka.
Peatudes hetke, et kindlust koguda, astus Kirsch akna juurde ja silmitses hingematvat panoraami all. Iidsete põllumaade päikesesäras lapitekk ulatus üle sügava oru, andes teed Collserola mäestiku sakilistele tippudele. Kilomeetreid eemal, kusagil Baleaari mere kohal, kogunes silmapiiril ähvardav tormipilvede massiiv.
Väga kohane, mõtles Kirsch, tajudes tormi, mille ta põhjustab peagi nii selles toas kui kogu maailmas.
„Härrased,“ alustas ta vaimulike poole pöördudes, „usun, et piiskop Valdespino andis teile juba edasi minu palve kõike kuuldut saladuses hoida. Enne kui jätkame, tahan veel kord korrata, et seda, mida ma kohe teiega jagan, tuleb hoida kõige rangemas saladuses. Lihtsalt öelduna palun teilt kõigilt vaikimisvannet. Kas oleme kokku leppinud?“
Kõik kolm meest noogutasid vaikivas nõusolekus ja Kirsch teadis, et tema palve oli arvatavasti niigi ülearune. Nad tahavad selle info maha matta, mitte seda teatavaks teha.
„Olen täna siin sellepärast,“ alustas Kirsch, „et tegin teadusliku avastuse ja usun, et see on teie meelest jahmatav. Olen sellega aastaid tegelnud, lootes leida vastused inimkogemuse kahele peamisele küsimusele. Nüüd, kui mind saatis edu, tulin teie juurde, kuna usun, et see info mõjutab sügavalt maailma usklikke ning võib põhjustada nihke, mida saab nimetada üksnes, ütleme et lõhestavaks. Hetkel olen mina ainus inimene maa peal, kellel on info, mille ma teile nüüd avaldan.“
Kirsch pani käe pintsakutaskusse ja võttis välja suure nutitelefoni, mille ta oli ise oma ainulaadseteks vajadusteks kavandanud ja valmistanud. Telefonil oli erksavärviline mosaiikkate ja Kirsch asetas selle vaimulike ette nagu teleri. Hetke pärast kasutab ta seadet, et helistada ülikindlasse serverisse, sisestada oma neljakümne seitsmest tähemärgist koosnev salasõna ning edastada neile oma presentatsioon.
„See, mida te näete,“ jätkas Kirsch, „on kokkuvõte teadaandest, mida loodan maailmaga jagada – vast umbes kuu aja pärast. Kuid enne seda tahtsin konsulteerida maailma mõjukaimate religioossete mõtlejatega, et saada aimu, kuidas võtavad selle uudise vastu need, keda see kõige enam puudutab.“
Piiskop ohkas valjusti, mõjudes rohkem tüdinult kui mures. „Intrigeeriv sissejuhatus, härra Kirsch. Te räägite, nagu vapustaks see, mida te meile näitate, maailma usundite alustalasid.“
Kirsch vaatas pühade tekstide iidses hoidlas ringi. See ei raputa teie alustalasid. See purustab need.
Kirsch silmitses enda ees istuvaid mehi. Nad ei teadnud, et Kirsch kavatses minna oma esitlusega hoolikalt kavandatud üritusel maailma ette juba kolme päeva pärast. Kui ta seda teeb, mõistavad kogu maailma inimesed, et kõigi religioonide õpetustel on tõepoolest midagi ühist.
Kõik need on täiesti valed.
ESIMENE PEATÜKK
Professor Robert Langdon tõstis pilgu keset väljakut istuvalt kaheteist meetri kõrguselt koeralt. Looma karva asendas elav muruvaip lõhnavate lilledega.
Ma püüan sind armastada, mõtles ta. Ma tõesti püüan.
Langdon silmitses elukat veel hetke ja kõndis siis edasi mööda tõstetud jalgteed, laskudes alla laiuvast terrasstrepist, mille ebaühtlased astmed olid mõeldud rikkuma saabuvate külastajate tavapärast rütmi ja kõnnakut. Missioon oli edukas, otsustas Langdon, kui oli korrapäratul trepil kaks korda peaaegu komistanud.
Trepijalamil peatus Langdon järsult, põrnitsedes ees kõrguvat massiivset eset.
Nüüd olen ma kõike näinud.
Tema ees kerkis tornina must lesk, kelle saledad raudjalad toetasid vähemalt üheksa meetri kõrgusel sibuljat keret. Ämbliku kõhu all oli kanatraadist munakott, mis oli täis klaaskerasid.
„Tema nimi on Maman,“ ütles kellegi hääl.
Langdon lasi pilgul langeda ja nägi ämbliku kõrval saledat meest. Mehel oli seljas must brokaadist sherwani ja näol peaagu koomiliselt kõverduvad Salvador Dalí vuntsid.
„Minu nimi on Fernando,“ jätkas mees, „ja ma olen siin, et öelda teile tere tulemast muuseumisse.“ Mees võttis enda tagant laualt virna nimesilte. „Teie nimi, palun?“
„Muidugi. Robert Langdon.“
Mees vilksas üles vaadata. „Oh, mul on nii kahju! Ma ei tundnud teid ära, sir!“
Ma ise tunnen ennast hädavaevu ära, mõtles Langdon, astudes valges kikilipsus, mustas frakis ja valges vestis jäigalt lähemale. Ma näen välja nagu orkestrant. Langdoni klassikalise lõikega frakk oli peaaegu kolmkümmend aastat vana, päevilt, mil ta oli Princetoni Ivy klubi liige, kuid tänu igapäevasele kindlale ujumisrežiimile istus see endiselt üsna hästi seljas. Rutuga pakkides oli Langdon haaranud kapist vale ülikonnakoti ja jätnud oma tavalise smokingi maha.
„Kutsel oli kirjas smoking,“ sõnas Langdon. „Loodan, et frakk sobib?“
„Frakk on klassika! Te näete vaimustav välja!“ Mees sibas lähemale ja surus ettevaatlikult nimesildi Langdoni kuuerevääri külge.
„Mul on au teiega tutvuda, sir,“ jätkas vuntsidega mees. „Pole kahtlust, et olete meid ka varem külastanud?“
Langdon silmitses ämbliku jalge vahelt eespool säravat hoonet. „Pean häbiga tunnistama, et ei. Ma ei ole siin kunagi käinud.“
„Ei ole võimalik!“ Mees teeskles minestamist. „Te ei ole moodsa kunsti austaja?“
Langdon oli alati nautinud kaasaegse kunsti väljakutset – peamiselt seda, miks teatud töid ülistati meistriteostena: Jackson Pollocki „tilkuvad“ maalid, Andy Warholi Campbelli supipurgid, Mark Rothko lihtsad värvilised ristkülikud. Kuid tuli tunnistada, et Langdon tundis end hoopis mugavamalt, arutades Hieronymus Boschi religioosset sümbolismi või Francisco de Goya pintslitööd.
„Ma olen rohkem klassikalise kunsti inimene,“ tunnistas Langdon. „Mulle istub da Vinci paremini kui