Päritolu. Дэн Браун
täpselt õigesse kohta!“ Mees osutas käega suure hoone poole. „Selles muuseumis leiate maailma ühe parema moodsa kunsti kogu. Loodan, et tunnete sellest rõõmu.“
„Ma igatahes kavatsen,“ vastas Langdon. „Soovin vaid, et teaksin, miks ma siin olen.“
„Teie ja kõik teised!“ Mees naeris lõbusalt ja vangutas pead. „Teie võõrustaja on olnud tänaõhtuse ürituse eesmärgi suhtes väga salalik. Isegi muuseumitöötajad ei tea, mis toimub. Salapära on pool lõbust – kuuldused on lausa pöörased! Sees on mitusada külalist – palju kuulsaid nägusid – ja kellelgi pole aimugi, mis täna õhtul kavas on!“
Nüüd Langdon muigas. Vähestel võõrustajatel jätkuks bravuuri saata viimasel minutil välja kutsed, millel seisis vaid: Laupäeva õhtu. Olge kohal. Usaldage mind. Ja veelgi vähesemad suudaksid veenda sadu vippe jätma kõik sinnapaika ja lendama Põhja-Hispaaniasse, et üritusel osaleda.
Langdon astus ämbliku tagant välja ja kõndis mööda jalgteed edasi, vaadates pea kohal kõrguvat hiigelsuurt punast plakatit.
Edmondil ei ole kunagi enesekindlusest vajaka jäänud, mõtles Langdon muiates.
Paarikümne aasta eest oli noor Eddie Kirsch olnud üks Langdoni esimesi õpilasi Harvardi ülikoolis – tukaga arvutigeenius, kelle huvi koodide vastu oli toonud ta Langdoni esmakursuslaste seminarile „Koodid, šifrid ja sümbolite keel”. Kirschi huvi sügavus oli avaldanud Langdonile tõsist muljet ning kuigi Kirsch oli hüljanud semiootika tolmunud maailma arvutite säravate lubaduste kasuks, oli neil Langdoniga kujunenud tudengi-õpetaja side, mis oli hoidnud neid kontaktis paarikümne aasta jooksul pärast Kirschi lõpetamist.
Nüüd on õpilane õpetajast üle kasvanud, mõtles Langdon. Mitme valgusaasta võrra.
Täna oli Edmond Kirsch maailmakuulus isemõtleja: miljardärist arvutiteadlane, futurist, leiutaja ja ettevõtja. Neljakümneaastase Kirschi arvel oli jahmatav hulk uudseid tehnoloogiaid, mis tähendasid hiigelhüppeid nii erinevates valdkondades nagu robootika, ajuteadus, tehisintellekt ja nanotehnoloogia. Tema täpsed ennustused tuleviku teaduslike läbimurrete kohta olid kujundanud talle müstilise aura.
Langdon kahtlustas, et Edmondi erakordsed võimed prognostikas tulenesid hämmastavalt laialdastest teadmistest ümbritseva maailma kohta. Niikaua kui Langdon mäletas, oli Edmond olnud ahne bibliofiil, kes luges kõike, mis kätte sattus. Tema kirg raamatute vastu ja võime nende sisu haarata ületas kõik, mida Langdon oli kunagi näinud.
Viimased paar aastat oli Kirsch elanud peamiselt Hispaanias, seletades oma valikut nõnda, et tal oli armulugu selle maa vana maailma võlu, avangardse arhitektuuri, meeleolukate baaride ja täiusliku ilmaga.
Kord aastas, kui Kirsch naasis Cambridge´i esinema MIT-i meedialaboris, sõi Langdon temaga lõunat mõnes Bostoni kuumas kohas, millest ta varem kuulnudki ei olnud. Nad ei rääkinud kunagi tehnoloogiast, Kirsch soovis Langdoniga vestelda vaid kunstist.
„Sina oled minu side kultuuriga, Robert,“ naljatas Kirsch sageli. „Minu isiklik kunstibakalaureus!“
Naljatav torge Langdoni vallalisepõlve aadressil oli iseäranis irooniline teiselt vanapoisilt, kes põlastas monogaamiat „evolutsiooni takistajana“ ja keda oli aastate jooksul pildistatud suure hulga supermodellide seltsis.
Arvestades Kirschi mainet arvutiteaduse innovaatorina, võinuks kergesti arvata, et ta on kinnine tehnofriik. Tegelikult oli Kirsch vorminud endast popikooni, kes liikus kuulsuste seltsis, riietus viimase moe järgi, kuulas underground-muusikat ning kogus hindamatu väärtusega impressionistlikku ja modernkunsti. Kirsch meilis sageli Langdonile, et saada tema nõuandeid uute kunstiteoste kohta, mida ta plaanis oma kollektsiooni lisada.
Ja tegi siis täpselt vastupidi, mõtles Langdon.
Umbes aasta eest oli Kirsch Langdonit üllatanud, küsides temalt nõu mitte kunsti, vaid jumala kohta – kummaline teema veendunud ateisti jaoks. Bostoni Tiger Mama restoranis oli Kirsch taldrikutäie toorribide juures hankinud Langdonilt infot maailma eri religioonide peamiste tõekspidamiste, eriti loomislugude kohta.
Langdon andis talle põhjaliku ülevaate judaismi, kristluse ja islami ühisest loomisloost ning rääkis ka hinduismi Brahmast, Babüloonia Mardukist ja teistest.
„Minus tärkas uudishimu,“ tunnistas Langdon restoranist lahkudes. „Miks on futurist nii huvitatud minevikust? Kas see tähendab, et meie kuulus ateist on leidnud viimaks jumala?“
Edmond rõkatas naerda. „Soovi aga! Ma lihtsalt hindan oma konkurente, Robert.“
Langdon naeratas. Tüüpiline. „Teadus ja religioon ei ole konkurendid, need on kaks eri keelt, mis püüavad jutustada sama lugu. Maailmas on ruumi mõlemale.“
Pärast seda kohtumist oli Edmond peaaegu aastaks silmapiirilt kadunud. Ja siis, nagu välk selgest taevast, oli Langdon kolme päeva eest saanud FedExi ümbriku lennupileti, hotellireserveeringu ja Edmondi käsitsi kirjutatud sõnumiga, mis kutsus teda tänaõhtusele üritusele. Kirjas seisis: Robert, mulle oleks ülimalt oluline, kui kõigist inimestest just sina tulla saaksid. Sinu seisukohad meie viimase vestluse ajal tegid tänase õhtu võimalikuks.
Langdon oli rabatud. Mitte miski nende jutuajamises ei tundunud kas või kaudselt oluline ürituse jaoks, mille korraldab futurist.
FedExi ümbrikus oli ka mustvalge pilt kahest vastamisi seisvast inimesest. Kirsch oli kirjutanud Langdonile lühikese luuletuse.
Robert!
Kui näed silmast silma mind,
paljastub siis tühi pind.
Langdon naeratas pilti vaadates – nutikas viide ühele juhtumile, millega Langdon oli olnud mõne aasta eest seotud. Tühjuses kahe näo vahel oli karika, Püha Graali siluett.
Nüüd seisis Langdon muuseumi ees ja ootas põnevusega, mida tema endine õpilane kavatseb teada anda. Kerge tuul sasis ta kuuesabasid, kui ta kõndis mööda betoonteed Nervióni jõe kaldal, mis oli kunagi olnud õitsva tööstuslinna tuiksoon. Õhk lõhnas ebamääraselt vase järele.
Kui jalgtee tegi käänaku, lubas Langdon endale viimaks vaadata hiiglaslikku sädelevat muuseumihoonet. Seda oli võimatu ühe pilguga haarata. Langdoni pilk liikus mööda kummalisi välja venitatud vorme edasi-tagasi.
See hoone mitte lihtsalt ei riku reegleid, mõtles Langdon. See eirab neid täielikult. Täiuslik koht Edmondile.
Bilbao Guggenheimi muuseum nägi välja, nagu oleks see pärit tulnukate hallutsinatsioonist: keerlev kollaaž väändunud metallvormidest, mis tundusid peaaegu huupi üksteise vastu toetatud. Kaugusse ulatuv kaootiline kujundimass oli kaetud enam kui kolmekümne tuhande titaanplaadiga, mis helkisid kui kalasoomused ja andsid ehitisele ühtaegu orgaanilise ja maavälise oleku, nagu oleks mingi futuristlik leviaatan roomanud veest jõekaldale peesitama.
Kui hoone 1997. aastal avati, kirjutas The New Yorker, et arhitekt Frank Gehry on loonud „fantastilise voogavate vormidega titaanirüüs unenäolaeva“, teised maailma kriitikud aga ahhetasid: „Meie aja suurim hoone!“, „Ainulaadselt hiilgav!“, „Rabav arhitektuurisaavutus!“
Pärast muuseumi avamist oli rajatud kümneid teisigi „dekonstruktivistlikke“ ehitisi: Disney kontserdisaal Los Angeleses, BMW Maailm Münchenis ja isegi Langdoni enda alma mater´i uus raamatukogu. Kõik need olid radikaalselt ebakonventsionaalse disaini ja konstruktsiooniga, ometi kahtles Langdon, kas mõni neist suudaks oma šokiväärtuse poolest võistelda Bilbao Guggenheimiga.
Langdoni lähenedes tundus plaatidega kaetud fassaad iga sammuga muutuvat, pakkudes iga nurga alt midagi uut. Nüüd sai nähtavaks muuseumi kõige vägevam illusioon. Sellest küljest tundus kolossaalne ehitis sõna otseses mõttes hõljuvat vee peal, triivivat tohutu suurel „lõpmatuselaguunil“, mis loksus vastu muuseumi välisseinu.
Langdon seisatas hetke, et efekti imetleda, ning