Päritolu. Дэн Браун
silmitses ämblikku, nägemata midagi säärast. Kõrvutamise õpetamisel eelistas ta midagi traditsioonilisemat. „Usun, et jään „Taaveti“ juurde.“
„Jah, Michelangelo on kullastandard,“ kõhistas Winston naerda. „Ta kujutas Taavetit hiilgavalt vastandlikus asendis, lõtv ranne hoidmas nagu muuseas lingu, andes edasi naiselikku haavatavust. Ometi kiirgab Taaveti pilgust ohtlikku otsustavust, tema kõõlused ja veresooned paisuvad Koljati tapmise ootuses. Teos on korraga õrn ja ohtlik.“
Kirjeldus avaldas Langdonile muljet ning ta soovis, et ta enda tudengid Michelangelo meistriteost niisama selgelt mõistaksid.
„„Maman“ ei erine „Taavetist“,“ jätkas Winston. „Samasugune vastandlike arhetüüpsete printsiipide julge kõrvutamine. Looduses on must lesk hirmuäratav olevus: kiskja, kes püüab ohvrid võrku ja tapab nad. Sellest hoolimata kujutatakse teda siin paisuva munakotiga, valmistumas andma elu, mis teeb temast ühtaegu kiskja ja eluandja – võimas kere võimatult saledatel jalgadel, mis annab korraga edasi tugevust ja haprust. Kui soovite, võib „Mamani” nimetada tänapäeva „Taavetiks”.“
„Mina seda ei tee,“ naeratas Langdon, „kuid pean tunnistama, et teie analüüs pakkus mulle mõtteainet.“
„Tore. Lubage mul sel juhul näidata teile veel viimast teost. Juhtumisi on see Edmond Kirschi originaal.“
„Kas tõesti? Ma ei teadnudki, et Edmond on kunstnik.“
Winston naeris. „Selle üle lasen otsustada teil endal.“
Langdon laskis Winstonil juhtida end akendest mööda ruumikasse alkoovi, kuhu salk külalisi oli kogunenud seinal rippuva suure kuivanud savitahvli ette. Esmapilgul meenutas kõvaks kuivanud savitahvel Langdonile fossiilide väljapanekut. Kuid fossiile ei olnud. Tahvlil olid rohmakad märgid, milliseid laps võiks joonistada kepiga märjale tsemendile.
Tundus, et teos ei avalda vaatajatele muljet.
„Ja Edmond tegi selle?“ porises naaritsas naine, kelle huultes oli kõvasti Botoxit. „Mina ei saa sellest aru.“
Langdonis peituv õpetaja ei suutnud vastu panna. „Tegelikult on see üsna nutikas,“ segas ta vahele. „Siiani on see minu lemmik kogu muuseumis.“
Naine pöördus ringi, silmitsedes Langdonit teatud põlgusega. „Kas tõesti? Ehk siis valgustate mind.“
Rõõmuga. Langdon astus rohmakalt savipinnale vajutatud märgirea juurde.
„Nii, esiteks,“ alustas Langdon, „Edmond raius selle teose savisse austusavaldusena inimkonna varaseimale kirjakeelele, kiilkirjale.“
Naine pilgutas ebakindlalt silmi.
„Kolm tugevat märki keskel,“ jätkas Langdon, „annavad kokku assüüriakeelse sõna „kala“. Seda nimetatakse piktogrammiks. Kui te hoolikalt vaatate, võite kujutleda kala paremale pööratud lahtist suud ning kolmnurkseid soomuseid.“
Kogunenud salk uuris pead kallutades tööd.
„Ja kui te sinna vaatate,“ lisas Langdon, osutades reale lohkudele kalast vasakul, siis näete, et Edmond tegi kala taga savisse jälgi, mis sümboliseerivad kala ajaloolist evolutsioonilist sammu maismaale.“
Pead hakkasid mõistvalt noogutama.
„Ja viimaks,“ ütles Langdon, „see asümeetriline asterisk paremal, sümbol, mida kala paistab alla neelavat, on üks ajaloo vanemaid jumalasümboleid.“
Botoxit kasutanud naine pöördus ja põrnitses Langdonit. „Kala sööb jumalat?“
„Tundub nii. See on lõbus versioon Darwini kalast: evolutsioon neelab religiooni alla.“ Langdon kehitas grupi poole pöördudes õlgu. „Nagu ma ütlesin, üsna nutikas.“
Eemaldudes kuulis Langdon selja taga inimeste pominat ja Winston pahvatas naerma. „Väga lõbustav, professor! Edmond oleks teie improviseeritud loengut kõrgelt hinnanud. Seda ei suuda dešifreerida just paljud inimesed.“
„Noh,“ vastas Langdon, „õigupoolest on see ju minu töö.“
„Jah, ja nüüd ma mõistan, miks härra Kirsch palus, et peaksin teid eriliseks külaliseks. Tegelikult palus ta mul näidata teile midagi, mis ei saa osaks ühelegi teisele tänaõhtusele külalisele.“
„Ohhoo! Ja mis see võiks olla?“
„Kas te näete suurtest akendest paremal suletud koridori?“
Langdon kiikas paremale. „Jah.“
„Tore. Palun järgige minu juhiseid.“
Ebakindlalt kuuletus Langdon Winstoni juhtnööridele. Ta läks koridori sissekäigu juurde, kontrollis kaks korda, ega keegi vaata, lipsas vargsi tõkke taha ja kadus koridori.
Aatriumi ja rahvamassi selja taha jätnud, kõndis Langdon kümme meetrit kuni metallukseni, millel oli numbritega klahvistik.
„Sisestage need kuus numbrit,“ ütles Winston ja luges numbrid ette.
Langdon sisestas koodi ja uks klõpsatas.
„Palun, professor, astuge sisse.“
Langdon seisatas hetke, teadmata, mida oodata. Siis kogus ta ennast ja lükkas ukse lahti. Ruum ukse taga oli peaaegu kottpime.
„Ma teen teile valgust,“ lubas Winston. „Palun astuge sisse ja sulgege uks.“
Langdon nihkus sisse, pingutades silmi, et pimeduses midagi näha. Ta sulges enda järel ukse ja see lõksatas lukku.
Aegamisi hakkas ruumi servades kumama pehme valgus, tuues nähtavale mõeldamatult avara koja, mis oli nagu tervele eskadrillile mõeldud lennukiangaar.
„Kolm tuhat ruutmeetrit,“ poetas Winston.
Selle ruumi kõrval tundus aatrium kääbuslik.
Kui valgus hakkas eredamalt paistma, nägi Langdon põrandal massiivsete vormide rühma, seitset-kaheksat ähmast siluetti, mis meenutasid öös rohtu söövaid dinosauruseid.
„Mis imet ma ometi näen?“ küsis Langdon.
„Seda nimetatakse „Aja mateeriaks“.“ Winstoni rõõmus hääl kajas Langdoni peakomplektis. „See on muuseumi kõige raskem eksponaat. Umbes üheksasada tuhat kilogrammi.“
Langdon ei suutnud end ikka veel koguda. „Ja miks ma siin üksi olen?“
„Nagu ma ütlesin, palus härra Kirsch, et näitaksin teile neid rabavaid esemeid.“
Valgus saavutas nüüd täisvõimsuse, kallates tohutu saali üle pehme kumaga, ning Langdon suutis vaid jahmunult põrnitseda pilti enda ees.
Ma olen astunud paralleeluniversumisse.
SEITSMES PEATÜKK
Admiral Luis Ávila saabus muuseumi turvakontrolli ja heitis pilgu kellale, et kontrollida, kas ta on graafikus.
Täiuslikult.
Ta esitas külaliste nimekirja kontrollivatele töötajatele oma Documento Nacional de Identidad´i. Hetkeks Ávila pulss kiirenes, kui tema nime nimekirjast ei leitud. Viimaks avastati see päris lõpust, lisatuna viimasel hetkel, ja Ávilal lubati siseneda.
Täpselt nagu Regent mulle lubas. Ávilal ei olnud aimugi, kuidas Regent oli selle saavutanud. Tänaõhtune külaliste nimekiri öeldi olevat raudkindel.
Ta suundus metallidetektori poole ja pani oma mobiiltelefoni alusele. Siis võttis ta äärmise hoolega kuuetaskust ebaharilikult raske roosikrantsi ja asetas selle telefonile.
Ettevaatlikult, ütles ta endale. Väga ettevaatlikult.
Turvamees viipas ta läbi metallidetektori ja tõi aluse tema isiklike asjadega teisele poole.
“Que rosario tan bonito,” ütles valvur, imetledes metallist roosikrantsi, mis koosnes tugevast helmeketist