Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus. Douglas Smith
abikaasa Aleksandra staatus: sovettide ajal põlatud klassivaenlased kanoniseeris Vene õigeusu kirik koos nende viie lapsega 2000. aastal pühade märtritena, kui nende maised jäänused olid juba suure tseremoniaalsusega maetud Venemaa varasemate tsaristlike valitsejate kõrvale Peterburi Peeter-Pauli katedraali.1
Rasputinit ei ole selles Venemaa ajaloo lausümberhindamises unustatud. Uus põlvkond ajaloolasi on teinud tööd, taastades seda, mis nende kinnituste kohaselt on tõeline Rasputin.2 Lood, mis temast möödunud sajandi vältel on räägitud, pole nende kinnituse kohaselt midagi muud kui valede, pooltõdede ja moonutuste ookean, mille on konstrueerinud tema vaenlased. Rasputin, nagu nad väidavad, on olnud suurima laimu objektiks ajaloos. Ta oli pühendunud abikaasa ja isa, aus jumalamees, harras õigeusklik, tagasihoidlik vene talupoeg, kes oli inspireeritud jumalikust visioonist ja kes andis oma erakordsed võimed keisri perekonna ja oma armastatud Venemaa teenistusse. Kuuldused tema liiderlikkusest, tema joomarlusest, tema rikutusest ja tema riigiasjadesse sekkumisest ei ole midagi enamat kui laim.
Rasputini-vastane kampaania oli osa suuremast sõjast monarhia vastu, mida pidasid vaenulikud jõud kavatsusega hävitada mitte ainult Romanovite dünastia, vaid ka püha Venemaa. Vale pilt Rasputinist kui kuradist loodi selleks, et kahjustada trooni legitiimsust ja selle püha aurat ning sel viisil õhutada revolutsiooni, mis tooks võimule fanaatilise ateistlike kommunistide bande, kelle kavatsuseks oli hävitada vene õigeusk ja riigi pühad traditsioonid. Selle tõlgenduse kohaselt oli Rasputin tõelise rahvaliku usu kehastus, lihtne vaga talupoeg, kes maksis oma veendumuste eest eluga. Mõjukas õigeusu preester Dmitri Dudko, kes oli nõukogude ajal tagakiusatud ja vangistatud, ütles: „Rasputini isikus näen ma kogu vene rahvast – pekstut ja hukatut, kuid kes siiski säilitab oma usu, isegi kui see tähendab surma. Ja selle usuga on nad võidukad.” Populaarne laulja Žanna Bitševskaja on läinud kaugemale, nimetades Rasputinit suureks vene märtriks. Viimastel aastatel on ilmunud Rasputinit meenutavad ikoonid, millel on sageli kujutatud ka keiserliku perekonna liikmeid, ning mõningad rühmitused Vene õigeusu kiriku sees on nõudnud Rasputini kanoniseerimist. Küsimus oli piisavalt kaalukas, et õigustada sinodi erikomisjoni kokkukutsumist, kes pärast mitu aastat kestnud uurimist ja arutelu langetas 2004. aastal lõpuks otsuse Rasputinile pühakuseisuse andmise vastu. Vastavalt avaldusele, mille metropoliit Juvenali komisjoni nimel tegi, oli ikka veel liiga palju kahtlusi Rasputini võimalikus seotuses müstiliste sektidega, samuti tema joomarluses ja amoraalses käitumises. Seevastu kiriku üks haru, Venemaa Tõeline Õigeusu kirik, Venemaa ametlikust õigeusu kirikust 1920. aastatel eraldunud nn katakombi kiriku isehakanud järeltulija, tunnistas Rasputini 1991. aastal pühakuks. Venelased tunduvad jäävat Rasputini pühaduse küsimuses lõhestatuks.3
Inetu antisemitismi ja paranoilise ksenofoobia kõrval, mis läbib seda uut natsionalistlikku Rasputini kujutamist, on suurem probleem ühe müüdi asendamine teisega: kurat Rasputinist saab pühak Rasputin. Pendel võngub veel kord. Kumbki pilt ei ole veenev ning jääb alles küsimus: kes Rasputin siis tegelikult oli?
Jõudsin Rasputini juurde, kui kirjutasin raamatut aadli saatusest Venemaal pärast 1917. aasta revolutsioone. Vana korra lõpuaastaid uurides olin korduvalt rabatud Rasputini kõikjalolekust. Ükskõik milliseid allikaid ma lugema sattusin, kas isiklikku kirjavahetust, päevikuid, ajalehti, memuaare või poliitilisi kirjutisi, oli seal Rasputin. Ta oli möödapääsmatu. Nagu sümbolistlik luuletaja Aleksandr Blok ajastu kohta ilma liialdamata ütles: „Rasputin on kõik, Rasputin on kõikjal.”4 Mitte miski minu aastakümneid kestnud õppe- ja uurimistöös Venemaa ajaloo alal ei olnud mind selleks ette valmistanud. Suurel määral oli see tingitud akadeemilise maailma kallutatusest, kus mind oli õpetatud: Venemaa teadlaste jaoks ei olnud Rasputinit uurimistööd vääriva subjektina olemas. Ta oli lihtsalt liiga populaarne, liiga hästi tuntud väljaspool ülikooli, et teda tõsiselt võtta. Tal oli karnevali hõng küljes, ta oli kuju, kes tuli jätta ilukirjanduse või populaarteaduslike kirjutiste jaoks. See oli eelarvamus, mida ka mina olin hakanud jagama ilma seda märkamata. Peagi leidsin siiski, et ma ei suuda maha raputada oma kasvavat uudishimu selle mehe suhtes, ja mida rohkem ma lugesin, seda rohkem mõistsin, kui tähtis oli ta olnud viimaste Romanovite loo ja keiserliku Venemaa kokkuvarisemise juures. Mulle kord juba pähe pugenud, keeldus Rasputin mind rahule jätmast.
Pärast Romanovite langemist 11. märtsil 1917. aastal asutas ajutine valitsus erakorralise uurimiskomisjoni endiste ministrite, juhtivate ametnike ja teiste kõrge positsiooniga tsiviilametnike ning sõja- ja mereväelaste ametialaste kuritegude uurimiseks.5 Komisjoni pädevusse kuulus ka paljastada Rasputini eeldatavat halba mõju riigiasjadele. Kümned ministrid, ametnikud, õukondlased ja Rasputini sõbrad, kellest uus valitsus oli paljud vangistanud, toodi komisjoni ette ülekuulamisele. Vana korra vastase põlgliku vihkamise õhkkonnas püüdsid paljud tunnistajad end päästa, kujutades Rasputinit halvimas võimalikus valguses, väites, et nemad olid alati olnud vastu tema mõjule ning et peamiselt tema oli vastutav roiskumise eest tsaarivalitsuse keskmes, mis viis monarhia langemiseni. Püüdes meeleheitlikult süüd endalt Rasputini kaela veeretada, tegid nad temast Venemaa õnnetuses patuoina. See strateegia sai domineerivaks enamikus Rasputinit käsitlevas kirjanduses, olles ehk kõige paremini näitlikustatud vürst Felix Jussupovi „Kadunud hiilguses”, Rasputini mõrvari memuaarides, milles tema ohver muutub saatanaks endaks.
Sada aastat pärast surma jääb Rasputin müüti mähkunuks, olles praktiliselt nähtamatu kõigi kuulujuttude, laimu ja tema kohta käivate mõistaandmiste all. Tema elulugusid lugedes ei suutnud ma maha raputada mõtet, et ma ei näe mitte meest, nagu ta oli, vaid teiste projektsiooni, kahemõõtmelist karikatuuri, millel puudub igasugune sügavus, keerukus või süda, mis lööb. Osa probleemist tuleneb asjaolust, et enamiku 20. sajandi vältel olid Rasputini arhiivid Nõukogude Liidus uurijatele suletud ja see viis olukorrani, kus sama piiratud arvu avaldatud allikaid samade anekdootide ja lugudega korrati ikka ja jälle. Olukord on muutunud alles viimastel aastatel: Venemaa arhiivid on lõpuks hakanud välja andma oma saladusi.
Ma teadsin algusest peale, et ainus võimalus saada lähemale tõelisele Rasputinile on minna tagasi arhiividesse, otsima dokumente, mis olid koostatud tema eluajal, enne kui müüt Rasputinist oli täielikult maad võtnud. See osutus erakordselt raskeks ettevõtmiseks. Teekond viis mind seitsmesse riiki, Siberist ja Venemaalt Mandri-Euroopasse, Suurbritanniasse ja lõpuks Ameerika Ühendriikidesse. Iga biograafi esmane kohustus on määrata kindlaks objektiivsed, välised eluloofaktid, midagi, mis oli puudu meie teadmistes Rasputinist. Ja nii ma otsisin iga infokildu, mis võiks asetada Rasputini otse tema maailma: kus ta mingil päeval oli, mida tegi, kellega kohtus, millest nad rääkisid. Tahtsin jälitada Rasputinit läbi aja, tõmmata ta välja müütide eetrist ja tuua ta alla igapäevaelu banaalsusse. See, nagu mulle tundus, oli ainus viis mähkida inimene Rasputin lahti Rasputinist kui legendist.
Kui ma järgnesin selle tabamatu, tõelise Rasputini jalajälgedes, juhtus kummaline asi. Mida sügavamale ma oma uurimistöös läksin, seda rohkem veendusin, et üks tähtsamaid fakte Rasputini kohta, see, mis tegi temast sellise erakordse ja võimsa isiksuse, ei olnud mitte niivõrd see, mida ta tegi, vaid pigem see, mida kõik arvasid teda tegevat. Keegi ei võinud olla kindel Rasputini päritolus, tema seksuaalsetes harjumustes, tema võimalikus seotuses põrandaaluste religioossete sektidega ja, mis kõige tähtsam, selle võimu ulatuses, mis tal õukonnas oli, ja tema suhete iseloomus keisri ja keisrinnaga. Kõige olulisem tõde Rasputini kohta oli see, mis valitses venelaste peades.
Radikaalne revolutsionäär Lev Tihhomirov, kellest 19. sajandi viimastel aastatel sai konservatiivne monarhist, märkis seda olulist tõsiasja 1916. aasta alguses oma päevikus:
Räägitakse, et keisrit hoiatati otse, et Rasputin hävitab dünastia. Ta vastas: „Oh, see on rumal jama; tema tähtsus on tugevasti liialdatud.” Täiesti arusaamatu seisukoht. Sest see ongi tegelikult see, kust hävitus pärineb – metsikust liialdusest. Mis tegelikult loeb, ei ole mitte see, milline mõju Griškal on keisri üle, vaid millise mõju inimesed arvavad tal olevat. Just see õõnestab tsaari ja dünastia võimu.6
Hakkasin
Tsareevitš Aleksei ja tema õe suurvürstitar Maria säilmeid hoitakse siiski alles Venemaa arhiivis Vene õigeusu kiriku nõudmisel, kes kahtleb nende autentsuses.
Peamiselt Oleg Platonov, Sergei Fomin, Aleksandr Bohhanov, Tatjana Gorian.Nende teosed on loetletud bibliograafias.
VR, 443, 775–776, 768–786; Tereštšuk,
Blok,
Järgnevalt nimetatud komisjoniks.
Tihhomirov,