Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus. Douglas Smith
kes Jefimiga umbes 1910. aastal kohtus, nimetas teda „terveks, töökaks ja väledaks vanaks meheks”.14 Jefim pingutas jõukuse saavutamiseks mitmel moel – püüdis kala, haris põldu, tegi heina. Mõnda aega töötas ta laevalastijana Tura ja Toboli jõel sõitvatel laevadel, seejärel sai tööd riigiteenistuses, vedades inimesi ja kaupu Tobolski ja Tjumeni vahel. Rahaga oli enamasti kitsas; kord oli Jefim maksude mittetasumise pärast vangi pandud. Mis puudutab tema mainet, siis siin on andmed mõneti vastuolulised. Ta oli külakiriku vanem ja üks kohalik on meenutanud Jefimi „tarku arutlusi ja elukogemust”, seevastu teised on märkinud tema kiindumust „kange alkoholi vastu”.15 Hoolimata joomisest läks Jefimi elu aegamisi ülespoole. Ta omandas maatüki ja tosinkond lehma ning peaaegu kakskümmend hobust, mis polnud küll suur rikkus, kuid Vene talurahva standardite järgi oli jõukus.
Ülestähendused kirikuraamatus ütlevad, et Jefim abiellus 21. jaanuaril 1862. aastal Anna Paršukovaga Usalka külast. Naine oli temast kaks aastat vanem. Järgnevate aastate jooksul kogeti mitmeid sünde ja sama palju surmajuhtumeid. Ajavahemikul 1863–1867 sünnitas Anna neli last – kolm tüdrukut ja ühe poisi –, kellest ükski ei elanud rohkem kui paar kuud. Esimene ellu jäänud laps oli poiss, kes sündis 9. jaanuaril 1869. aastal, peaaegu seitse aastat pärast nende pulmapäeva. Ta ristiti 10. jaanuaril Grigoriks Nyssa püha Gregoriose, 4. sajandil elanud kristliku müstiku auks, kelle püha Vene õigeusu kirik sel päeval tähistas. Koos Jefimi, Anna ja nende pisipojaga olid kirikus lapse ristivanemad – Jefimi vanem vend Matvei ja keegi naine Agafja Alemasova.16
Järgnes veel kaks või kolm last. 1874. aastal sünnitas Anna kaksikud, kes mõlemad surid mõni päev pärast sündi, ja ilmselt oli veel ka üheksas laps, 1875. aastal sündinud tüdruk Feodossija, kes jõudis täiskasvanuikka. Kuigi säilinud ülestähendustest ei ole selge, kas tema ja Grigori olid õde-venda või oli nende vahel mingi kaugem sugulus, olid nad siiski lähedased. Grigori oli tunnistajaks Feodossija laulatusel 1895. aastal ja hiljem sai temast naise kahe lapse ristiisa. Sageli korratud lugu, mille kohaselt Rasputinil oli vend või nõbu nimega Dmitri, kes uppus ja kelle surmas Rasputin nägi ette omaenese surma, on puhas väljamõeldis.17
Rasputini kogu noorus, tegelikult umbes esimesed kolmkümmend aastat tema elust on must auk, mille kohta me ei tea peaaegu mitte midagi – asjaolu, mis on aidanud kaasa kõikvõimalike väljamõeldiste sünnile. 1910. aastal, ühe varajase skandaali haripunktis, mis Rasputinit alailma ümbritsesid, avaldas ajaleht Utro Rossii loo, mis väitis, et uurijad olid avastanud šokeerivaid üksikasju Rasputini vanemate elust. Jefim, nagu artikkel kinnitas, oli „väga ihar kiimleja”, kes nõudis seksi oma abikaasaga tema raseduste ajal. Kord, kui Anna oli püüdnud tõrkuda, karjunud ta naisele: „Pressi see välja, tee kähku ja pressi see välja!” Ja nii hakkasid külaelanikud Grigorit kutsuma väljapressitud Griškaks.18 Teine lugu rääkis, et raseduse lõpupoole, kui Anna kandis Grigorit ja tema kõht oli juba üsna suur, nõudis Jefim temalt anaalseksi, mille väidetavaks tunnistajaks oli mees, kes töötas nende kodus ja kes rääkis selle loo külas laiali.19 Sellised lood olid fabritseeritud, et sisendada, nagu oleks seksuaalne perverssus olnud midagi Rasputini perekonnale igiomast.
Me teame, et Rasputin ei olnud kunagi saanud kooliharidust ning jäi kirjaoskamatuks kuni oma varase täiskasvanueani. Tolle aja kohta ei olnud selles midagi ebatavalist. Enamik maad harivaid talupoegi oli harva koolis käinud ja kirjaoskuse tase oli 1900. aastal Siberis umbes 4 protsenti ning üleriigiliselt kõigest 20 protsenti. Ka Rasputini vanemad ei olnud koolis käinud. 1897. aasta rahvaloenduse andmetel ei olnud Rasputini majapidamises ühtegi kirjaoskajat.20 Väike Grigori, nagu ka teised poisid Pokrovskojes, aitas oma isa niipea, kui ta oli selleks suuteline. Ta õppis kalastama ja loomade eest hoolitsema, töötas põllul. Pühapäeviti käis ta koos perega kirikus. See oli tavalise talupoja elu ja allikate põhjal ei tundu, et tema noorpõlves oleks olnud midagi, mis viitaks, et Rasputini elu saab kuidagi tema esiisade omast erinema.
Kuna sellest perioodist on nii vähe teada, on teistel olnud vabadus luua oma versioon elust Rasputini kodus. Ajalehes Petrogradski Listok 1916. aasta detsembris avaldatud kirjeldus on selles mõttes tüüpiline:
Pühamehe küla oli kehv ja hüljatud. Selle elanikel oli eriti halb maine, isegi Siberi standardite järgi. Loodrid, sulid, hobusevargad. Rasputinid olid nagu kõik ülejäänud, ning ka temast pidi tulema samasugune, kui ta veidi kasvab.
Oma nooruses oli Rasputin ebaharilikult armetu. Ropu suu ja segase jutuga, mõttetusi rääkiv, võimatult räpane, varas ja pühaduseteotaja, oli ta oma koduküla hirmutis.21
Petrogradski Listok nimetas teda loodriks, kelle laiskus pani tema isal rusikad sügelema. Kõige tõsisem süüdistus oli aga see, et noor Rasputin oli olnud varas ja et kohaliku omavalitsuse registrites on tõendeid selle kohta, et ta on hobusevarguse ja valetunnistuse andmise eest süüdi mõistetud.
Pavel Raspopov Pokrovskojest rääkis 1917. aastal komisjonile Rasputini isiku ju harjumuste kohta midagi umbes sarnast. Ta ütles, et nad olid nooruses koos kala püüdnud ja et ükski teine noortest meestest ei tahtnud isegi Rasputini lähedale tulla. Söögi ajal tilkus tal nina alailma ja kui ta oma piipu suitsetas, jooksis tal suust sülge. Raspopovi sõnul visati Rasputin lõpuks artellist välja, pärast seda kui ta oli tabatud ühist viina varastamast.22 On ka teateid, et Rasputin varastas heina ja küttepuid, kuid kõige enam levinud oli väide, et ta varastas hobuseid, mis revolutsioonieelsel Venemaal oli eriti ränk kuritegu.23 Nagu Rasputini puhul sageli juhtus, paisus lugu iga edasirääkimisega suuremaks. Kui algul öeldi, et Rasputin varastas hobuseid ühel või kahel korral, siis hiljem räägiti, et ta pärines pikast hobusevaraste soost. Rootsi helilooja Wilhelm Harteveld, kes kohtus Rasputiniga rohkem kui ühel korral, ütles pärast Rasputini surma, et ta oli sündinud hobusevaraste perre. Väidetavalt pühendanud Jefim ta pere äritegevusse ning tundnud poja üle suurt uhkust, kui too sai 16-aastaselt tuntuks kui üks parimaid hobusevargaid piirkonnas. Vürst Felix Jussupov osutas oma mõjuvates mälestustes samale asjaolule.24 Vastanuks mõni neist lugudest tõele, siis oleks sellest pidanud jääma mingi jälg Tobolski või Tjumeni arhiividesse, kuid hoolimata ajaloolaste jõupingutustest pole kunagi leitud ühtki viidet, et Rasputini vastu oleks kunagi tõstetud mingi süüdistus.25
Kuid on tõendeid, mis näitavad, et Rasputinil oli taltsutamatu noorus. 1909. aastal Pokrovskoje kohalikelt elanikelt Tjumeni sandarmiaruande jaoks kogutud info kinnitab, et Rasputinil oli „erinevaid pahesid”, nimelt meeldis talle purjutada, ning et ta pani toime mitmeid väikesi vargusi, enne kui kadus ja naasis muutunud mehena.26 Dokumendi daatum on oluline, sest see pärineb ajast enne seda, kui Rasputini kahtlane kuulsus levis, ja kajastab seega suurema tõenäosusega tõde – või mõnd selle aspekti – ja mitte seda, mida külaelanikud arvasid sandarme kuulda tahtvat.
Ning on veel rida dokumente, mis on Tobolski arhiivides seni märkamatuks jäänud. Vastavalt ametlikule uurimisele tulid 1914. aasta juuni lõpus pealinnast Pokrovskoje vallavalitsusse (volostnoje pravlenije) ajakirjanik ja tema sekretär, öeldes end olevat Peterburi kindralkuberneri agendid, kes on saadetud koguma ametlikke tõendeid Rasputini noorpõlve hobusevarguste kohta. Vallaametnik Nalobin, liiga hirmunud, et neilt isikut tõendavat dokumenti küsida, kontrollis küla „varasemate süüdimõistmiste registrit” ja ütles neile, et Rasputinit ei ole kunagi sellise kuriteo eest kinni võetud või süüdi mõistetud. Ta mainis siiski, et tema valduses on dokumendid, mis näitavad, et 1884. aastal oli vallavanem (volostnoi staršina) mõistnud 15-aastasele Rasputinile kahepäevase vanglakaristuse temasse „ebaviisaka suhtumise” eest. See, nagu ta neile ütles, oli ainus märge Rasputini kriminaalse mineviku kohta. Nalobin palus meestel anda allkiri teabe
Južnaja Zarja, 30. mai 1910, lk 2. Jefimi sünni kohta vaata: GATO, I-205.1.1, 138; FR, 6.
FR, 6-7; HL/Sokolov, kd VII: M. Solovjova (Rasputina) tunnistus, kuupäev puudub.
GATO, I-177.1.109, 2ob–3; VR, 9; FR, 7; Amalrik
FR, 8–10; Tšernõšev, „O vozraste”, 113; VR, 9–10; Sünnikirjed GATO-s (I-205.1.1–3) ei maini ühtegi Dmitrit.
12. juuni 1910. Saidil: www.starosti.ru
GARF, 1467.1.479, 1–7.
FR, 7, 9.66.
Petrogradski Listok, 21. detsember 1916, lk 66. Vt ka Kijevljanin, 24. detsember 1916, lk 75; PK, 7. juuli 1914, lk 1.
GARF, 1467.1.479, 1–7.
VR, 11–12; HIA, Nikolajevski dokumendid, seeria nr 74, 129-1; Smirnov,
„Min Bekantskap med Rasputin”: Riksarkivet, Wilhelm Sarwe dokumendid, Svenska Missionsförbundet, Om Rasputin (Svenska Publikationer); YLS, 205.
Smirnov,
GATO, I-239.1.90, 200–200ob.