Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus. Douglas Smith
küla kuriteoregistrit inkrimineerivate üksikasjadega. Suutmatuse tõttu nõuda tõendit meeste identiteedi kohta trahviti Nalobinit viie rublaga.
See on tähelepanuväärne avastus, kuna see seab lood Rasputini hobusevargustest lõplikult kahtluse alla, samuti teated teiste kuritegude kohta. Kui olid mingid „väikesed vargused”, nagu külaelanikud ja Raspopov väitsid, siis olid need tõepoolest väikesed, liiga väikesed, et oleks nõudnud küla ametivõimude tähelepanu. See on märkimisväärne ka selle poolest, et annab ümberlükkamatu tõendi Rasputini nooruse mässumeelse ja võib-olla isegi metsiku iseloomu kohta, mida on juba ammu oletatud ja millele ka Rasputin ise on ähmaselt vihjanud, kuid mida pole kunagi usaldusväärselt dokumenteeritud. Muidugi, sellised noorpõlve vääratused on üsna tavalised isegi niisuguste kristlike pühakute seas nagu püha Augustinus. Ent kui Augustinus varastas ja hooras noores eas, siis pärast kristlaseks saamist muutis ta alatiseks oma viise. Sama ei saa öelda Rasputini kohta, kes võitles oma pahedega kogu ülejäänud elu, kukkudes sageli läbi ja andes maad patule – midagi, mida ta ise muide kunagi ei eitanud.
Umbes kolmkümmend kilomeetrit Tobolskist kagusse, vaatega Irtõši jõele, asub Abalakis Püha Znamenski klooster, mis ehitati siia, kui vana talunaine sai 1636. aastal nägemuse, milles Jumalaema käskis ehitada kiriku. Klooster sai koduks imettegevale Neitsi Maarja ikoonile, mis oli üle Siberi kuulus oma tähelepanuväärse tervendamisvõime poolest. Inimesed tulid kilomeetrite kauguselt Abalakki, et kogeda kloostri pühadust ja võtta vastu õnnistused selle ikoonilt.
Sealsamas Abalakis kohtas Rasputin 1886. aasta suvel Praskovja Dubrovina nimelist talutüdrukut. Too oli täidlane ja blond, tumedate silmadega. Ta oli üle kolme aasta Rasputinist vanem, sündinud 25. oktoobril 1865. aastal ja seega talutüdruku kohta juba midagi vanatüdruku taolist.28 Nad mõlemad Rasputiniga olid seal, et tähistada selle suve taevaminemispüha. Nad kurameerisid mitu kuud ja seejärel abiellusid varsti pärast Rasputini kaheksateistkümnendat sünnipäeva 1887. aasta veebruaris.29 Praskovjast on teada väga vähe. Kõigil, kes teda tundsid, oli tema kohta ainult häid sõnu öelda. Ta oli töökas, lojaalne, kohusetundlik (ja isegi alandlik) abikaasa ja minia. Juba peaaegu vanatüdrukuna võis Praskovja olla tänulik Rasputini ettepaneku üle, mis tähendas kodu, perekonda ja teataval määral turvalisust ja stabiilsust. Talupoeglik Venemaa ei olnud koht üksikute naiste jaoks. Hoolimata mehe naisseiklustest, joomisest ja pikaajalistest äraolekutest jäi naine talle kogu eluks pühendunuks, hoides Pokrovskojes kodu ja oodates kannatlikult tema tagasitulekut. Omalt poolt tagas Rasputin alati, et naisel oleks, mida ta vajas nii iseenda kui ka majapidamise jaoks, ning ta palkas noori naisi, et nood aitaks Praskovjat majapidamises ja pakuks mehe äraolekul talle seltsi.
Pärast pulmi asusid nad elama Grigori vanemate juurde, nagu tava nõudis. Peagi sündisid lapsed. Neid oli kokku seitse, kuid enamik neist suri noorelt. Mihhail, kes oli sündinud 29. septembril 1889. aastal, suri sarlakitesse enne viieaastaseks saamist. 1894. aasta mais sünnitas Praskovja kaksikud Georgi ja Anna. Nood – ja mitmed teised külas – pidid kaks aastat hiljem alla vanduma läkaköhale. Dmitri, sündinud 25. oktoobril 1895. aastal, oli lastest esimene, kes elas täiskasvanueani, talle järgnes Matrjona (rohkem tuntud Mariana), kes sündis 26. märtsil 1898. aastal, ja seejärel Varvara, sündinud 28. novembril 1900. Seitsmes laps Praskovja, kes sündis kolm aastat pärast Varvarat, ei elanud kolmekuuseks saamiseni.30
1897. aasta rahvaloenduse järgi ei olnud Grigoril, kes oli nüüd kahekümne kaheksa aastane, oma majapidamist, vaid ta elas ikka veel koos isaga, kes oli siis viiskümmend viis, ja emaga, kes oli viiskümmend seitse, ning oma naise ja nende üheaastase poja Dmitriga. Kõik majapidamises on kirja pandud kirjaoskamatutena, meespere riigitalupoegadena.31 Kuni selle ajani näis Rasputini elu kujunevat samasuguseks nagu miljonitel Vene talupoegadel: töötamine põllul, kirikus käimine, oma palvete lugemine, isale allumine, abiellumine, laste saamine ja talupojaelu igavese rütmi alalhoidmine. Kuid siis muutus kõik.
2. Palverändur
1907. aastal rääkis Rasputin oma noorusajast Hionja Berladskajale, ühele oma akolüüdile, kes kirjutas üles tema sõnad ja aitas need avaldada brošüürina „Kogenud palveränduri elukäik”. „28. eluaastani,” rääkis Rasputin Berladskajale,
elasin ma, nagu öeldakse, ilmalikult, ma elasin rahus, see tähendab, ma armastasin maailma ja toimisin õiglaselt ja otsisin lohutust ilmalikust suhtumisest. Ma sõitsin sageli voorivankritega, töötasin kutsarina, püüdsin kala ja kündsin põldu. Kõik see on talupojale väga hea!
Mul oli ühtlasi palju pahandusi: ükskõik mis prohmakas kusagil juhtus, süüdistati selles mind, kuigi ma ei olnud asjaga kuidagi seotud. Teised töömehed pilkasid mind. Ma kündsin palju ja magasin vähe ning küsisin kogu aeg oma südames, kuidas leida lunastust. Vaatasin preestritele kui eeskujudele, kuid see ei olnud päris see, mida mina tahtsin. [. . .] Nii ma hakkasin käima palverännakutel ning ma olin kiire mõtlemisega ja tähelepanelik, olin huvitatud kõigest, heast ja halvast, mul oli küsimusi, kuid vastust ei olnud kelleltki küsida. Ma reisisin ja otsisin palju ning proovisin elus kõike.32
Põhjused selleks muutuseks Rasputini elus, mis viis teda lõpuks Pokrovskojest tsaari paleesse, on kaua olnud mähitud legendide uttu. Nikolai Sokolov, kes 1919. aastal Romanovite mõrva uurimist juhtis, väitis, et Rasputin lahkus Pokrovskojest mitte Jumalat otsima, vaid raskest tööst pääsemiseks. Teised on kirjutanud, et Rasputini motivatsioon oli vältida vanglakaristust või väljasaatmist hobusevarguse eest. Väidetavalt teinud Rasputin ettepaneku võtta ette palverännak Püha Nikolai kloostrisse Verhoturjes – ligi viiesaja kilomeetri kaugusel –, et lunastada oma patte.33 Kumbki lugu ei ole veenev. Rasputini kauaaegne sõber Dmitri Strjaptšev ütles 1914. aastal ajakirjanikele, et noore mehena ei olnud Rasputinil oma külas hea kuulsus. Kõige muu hulgas oli tal nõrkus pudeli vastu. Kuid siis ühel ööl nägi ta unenäo. Verhoturje püha Simeon ilmus talle ja ütles: „Loobu kõigest ja saa uueks meheks ja ma ülendan sind.”34 Oma „Elukäigus” viitas Rasputin samuti Verhoturje Simeonile, meenutades, kuidas too oli aidanud tal vabaneda unetusest ja voodimärgamisest, probleemist, mis saatis teda ka täiskasvanueas, ning et see oli see ime, mis andis tema elule uue, Jumalale pühendatud suuna.35 Rasputini tütar Maria, kes ei olnud selle transformatsiooni ajal veel sündinud, kirjutas, et tema isa oli joonud ja suitsetanud ja söönud liha nagu teised talupojad, kuid siis äkki muutunud. Ta loobus kõigist neist asjadest ja hakkas tegema palverännakuid kaugetesse paikadesse. Ühes oma mälestuste väljaandes väitis Maria, et tema isal oli olnud nägemus: kui ta viibis põllul, oli Püha Maarja ilmunud taevasse ja osutanud horisondi poole. Rasputin tundis, et Neitsi jälgib teda, suunates teda püha otsijana ringi käima. Ta veetis kogu öö üksi koos Maarja ikooniga. Järgmisel hommikul ärgates nägi ta Maarja silmadest pisaraid voolamas. Ta kuulis häält: „Ma nutan inimsoo pattude pärast, Grigori. Mine rända ja puhasta inimesed nende pattudest.”36
Isegi kui lugu vastab tõele, läks vaja ilmselt rohkemat kui julgustust Neitsilt, et veenda Rasputinit otsima Jumalat horisondi taga. Külaelanikud ütlesid 1910. aastal, et järsk muutus Rasputini käitumises oli seotud reisiga Tjumeni, mille ta oli sooritanud koos noore teoloogiaüliõpilase Meliti Zaborovskiga, kellest hiljem sai munk ja seejärel Tomski vaimuliku seminari rektor. Maria mainis samuti Zaborovskit, märkides, kuidas tema isa oli ühel päeval veskist naastes teda juhuslikult kohanud. Rasputin hakkas Zaborovskile oma nägemustest rääkima ja küsis temalt nõu, mille peale üliõpilane vastas: „Issand on sind kutsunud ning on patt mitte kuuletuda.”37
Peaaegu sama ähmane kui muutuse põhjus, on aeg, mil see juhtus. Osa probleemist lähtub Rasputinist endast. 1908. aastal märkis ta näiteks, et alustas oma palverännakuid 1893. aasta paiku, kui ta oli kakskümmend neli.38 Siin tundub
Tema sünnikuupäev, mis oli varem teadmata, on antud GBUTO/GAGT, I-154.24.58, 8–9, 19ob.
Laulatusajaks on pakutud mitmesuguseid kuupäevi, kuid Tobolski arhiivi dokumendid annavad 22. veebruar 1887. GBUTO/GAGT, I-733.1.49, 8–9.
FR, 12–14; Tšernõšev, „O vozraste”, 113; GATO, I-255.1.3, 192; I-255.1.88, 48; GBUTO/GAGT, I-733.1.49, 10–11, 12–13.
PZ, 13; GATO, I-205.1.1, 15, 138–139; I-205.1.2, 121.
See erakordselt haruldane allikas on uuesti avaldatud PZ, 235–247. Selle ajaloo kohta vt FB, 522; Južnaja Zarja, 2. juuni 1910, lk 2.
VR, 12–13; FR, 14.
PK, 7. juuli 1914, lk 1.
PZ, 241.
FR, 20; VR, 14.
Južnaja Zarja, 30. mai 1910, lk 2–3; VR, 14.
GBUTO/GAGT, 156.18.565, 7; FB, 585–586.