Kuidas leida armastust raamatupoes. Вероника Генри

      Originaal:

       Veronica Henry How to Find Love in a Bookshop Orion Books Toimetanud Piibe Kohava Kujundanud Piia Stranberg Kõik õigused kaitstud. Copyright © Veronica Henry 2016 Autoriõigus tõlkele: Kristi Alaküla ja OÜ Eesti Raamat, 2019 ISBN 978-9949-658-49-7 ISBN 978-9949-658-50-3 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti-Raamat Trükitud Euroopa Liidus

      See raamat on pühendatud minu armsale isale

      William Miles Henryle

      1935–2016

      Lugemine loeb

      NORA EPHRON

      Proloog

       Veebruar, 1983

       Kui talle oleks seda räägitud aasta tagasi, poleks ta kindlasti uskunud. Et ta seisab tühjas poes, lapsuke vankris, kaaludes tõsimeeli oma pakkumise tegemist.

       Vanker oli olnud õnnelik juhus. Ta oli näinud teadet aiamüügi kohta Põhja-Oxfordi peenemas linnajaos, ning ta läks soodusmüügist elevile. Sellel abielupaaril olid väga väikesed lapsed, aga pere kolis Pariisi. Vanker oli tutikas, sedasorti, mida kuninganna võiks enda ees lükata – või pigem tema lapsehoidja. Naine oli küsinud selle eest kõigest viis naela. Julius oli kindel, et kaup on kaugelt palju enam väärt, ja proua oli tema vastu lahke. Aga kui hiljutised sündmused olid talle midagi õpetanud, siis seda, et lahke pakkumine tuleb vastu võtta. Varmalt, enne kui inimesed ümber mõtlevad. Niisiis ostis ta vankri ära ja küüris steriliseeriva Miltoniga hoolikalt üle, mis siis, et ost paistis olevat juba niigi väga puhas, ning soetas uue madratsi ja tekid ning seal see oligi: täiuslik pesa tema kallihinnalisele kandamile, kuni too käima hakkab.

      Millal lapsed käima hakkavad? Polnud mõtet küsida Debralt – Juliuse hämarolekus, aina haldjate seltsis viibivalt emalt, kes oli turvaliselt varjul oma patšulist läbi imbunud keldrikorteris Westbourne Grove’il ja kelle mälestused tema poisipõlvest olid ähmased. Debra jutu järgi luges Julius juba kaheaastaselt, legend, mida ta sugugi ei uskunud. Ehkki see võis olla tõsi, sest ta ei suutnud meenutada aega, mil ta lugeda ei mõistnud. See oli tema jaoks nagu hingamine. Siiski ei võinud ega saanud ta oma lapse puhul toetuda ema nõuannetele. Ta mõtles tihti, mis ime see oli, et ta lapsepõlvest vigastusteta välja tuli. Ema jättis ta sageli võrevoodisse üksi, kui käis õhtuti nurgapealses veinibaaris. „Mis seal siis ikka juhtuda sai?“ küsis ta. „Läksin ainult tunnikeseks välja.“ Vahest seletas see tema enda tütrekese kaitsmise vajadust. Ta leidis, kui raske on isegi hetkeks talle selga pöörata.

       Ta libistas taas pilgu üle lagedate seinte. Rõskuse hõng oli vaieldamatu, ning niiskus oleks katastroof. Trepp, mis viis vahekorrusele, oli mäda; nii mäda, et ei võimaldanud tal üles minna. Kahest vaateaknast teine teisel pool esiust tulvas sisse pärlmutrivalgust, mis tõstis esile parimad tammised põrandalauad ja lae küllusliku kipsehistöö. Tolm lõi ebamaise tunde: kummituspood ootel, ootel, et midagi juhtuks, muutused, uuendused, uuestisünd.

       „See oli apteek, algselt,“ tähendas maakler. „Ja siis antiigipood. Noh, ma ütlen antiigi – te pole kunagi oma elus nii palju rämpsu näinud.“

       Talle kuluks ära spetsialisti nõu, tõesõna. Struktuurne uuring, ametlik hinnang niiskuskindluse kohta – ometi tundis Julius, et pea käib ringi ja süda peksab. See on õige. Ta teadis, et on. Kaks ülemist korrust olid ideaalsed talle ja tütrele elamiseks. Poe peal.

       Raamatupoe peal.

       Otsingud olid alanud kolm nädalat varem, mil ta oli otsustanud, et kui tema ja ta tütar tahavad hakata vähegi normaalset elu elama, tuleb midagi ette võtta. Ta oli vaadanud hindavalt üle oma kogemused, oma potentsiaali, oma vara, arvestanud praktilisust üksikisana ning otsustanud, et tegelikult avanes tema ees vaid üks valik.

      Ta oli läinud raamatukokku, tõstnud lauale telefoniraamatu ning selle kõrvale maakonna üksikasjaliku kaardi. Ta tõmbas viieteistkümne miili raadiuses ringi ümber Oxfordi, kaalus, kuidas oleks elada Christmas Commonis või Ducklingtonis, või Gooseys. Otsis siis välja kõik üles loetud raamatupoed ja märkis ristikesega ära linnad, kus need asusid.

       Ta uuris ülejäänud linnu, kus raamatupoodi polnudki. Neid sai kokku pool tosinat. Ta pani nimed kirja ja käis kõik mõne järgmise päeva jooksul läbi, reisides keeruka sõiduplaaniga bussides. Esimesed kolm linna olid olnud hingetud ja igavad, ning ta oli kaotanud sedavõrd palju julgust, et oli oma mõttest peaaegu loobumas, ent miski paelus teda nimes Peasebrook – Rahuoja –, nii et ta otsustas ka selle üle vaadata, enne kui oma fantaasiast loobub.

       Peasebrook paiknes Cotswoldsi keskosas, tema joonistatud sõõri välispiiril: just nii kaugel, kui ta minna tahtis. Ta astus bussist välja ja otsis üles peatänava. See oli lai ja puudega ääristatud, kõnniteede servas kõrgus läbisegi kuldkollaseid hooneid. Oli antiigipoode, traditsiooniline lihakarn, jänes ja faasan väljas rippumas ja tüsedad vorstikesed aknal reas, üks lösutav kõrts ja paar kena kohvikut ning juustupood. Naiste Instituut korraldas raekoja ees väljamüüki: pukklaudadel seisis ridamisi suuri kooke, millelt nõrgus moosi, korvitäite kaupa mullaseid köögivilju ning pottide viisi longu vajunud tumelillade ja kollaste õitega rohttaimi.

       Peasebrook sumises, omal vaiksel moel, kuid sihikindlalt, nagu mesilased suvisel pärastlõunal. Inimesed seisatasid tänaval ja puhusid üksteisega juttu. Kohvikud paistsid meeldivalt rahvarohked. Kassad kõlisesid: inimesed ostlesid naudingu ja innuga. Oli ka üks väga peen restoran, väljas ukse ees loorberipuu ja klaaskastis muljetavaldav menüü, mis uhkeldas uusima köögiga. Paistis, et tehakse isegi teatrit, mängiti „Kui tähtis on olla tõsine“. Mingil viisil ennustas see head. Juliusele meeldis Oscar Wilde. Ta oli kirjutanud temast ühe oma väitekirjadest „Oscar Wilde’i mõjust W. B. Yeatsile“.

      Ta võttis näidendit kui ennet, kuid jätkas tänavate läbikammimist juhuks, kui tema uuringud polnud põhjalikud. Ta kartis, et keerab ümber nurga ja leiab sealt midagi, mida ta lootis, et seal pole. Nüüd oli ta siin, Peasebrookis, ja tahtis, et sellest saaks tema kodu – nende kodu. Kuigi jäi mõistatuseks, miks polnud nii ligitõmbavas paigas raamatupoodi.

       Lõppude lõpuks, linn ilma raamatupoeta oli linn ilma südameta.

       Raamatupood sai asja üksnes paremaks teha – kõigi jaoks Peasebrookis. Julius kujutles iga inimest, kellest ta möödus, potentsiaalse kliendina. Ta kujutles, kuidas nad suure summana sisenevad, temalt nõu küsivad, kuidas ta nende ostud kotti libistab, saab teada, mis neile meeldib ja mis mitte, paneb raamatu kindla kliendi jaoks kõrvale; teab, et see on kohe seal, nende oma tänavas. Jälgib neid lehitsemas, jälgib nende rõõmu, kui nad avastavad uue autori; uue maailma.

       „Kas müüja võtab vastu häbematu pakkumise?“ küsis ta maaklerilt, kes kehitas õlgu.

       „Küsida ikka võib.“

       „See siin nõuab palju tööd.“

       „Sellega on arvestatud.“

       Julius nimetas hinna. „See on minu parim ja ainus pakkumine. Rohkem ei saa ma endale lubada.“

       Kui Julius neli nädalat hiljem lepingule alla kirjutas, oli ta tahes või tahtmata hämmingus. Siin ta nüüd oli, ihuüksi maailmas (noh, oli muidugi ema, aga temast tõusis sama palju kasu kui šokolaadist nikerdatud teekannust), kui lapsuke välja arvata, ja raamatupood. Ja kui seesama lapsuke sirutas oma meritähekäekese, ulatas mees talle sõrme, millest kinni haarata, ning mõtles: kui tavatu olukord, milles viibida. Saatus on tõesti kummaline.

       Mis siis, kui ta poleks tõstnud silmi tol hetkel nüüd juba pea kaks aastat tagasi? Mis siis, kui ta oleks seisnud edasi, selg ukse poole, ning jätkanud reisiraamatute ümberkorraldamist, jättes kolleegi hooleks Rossetti-juustega tüdruku ...

      Ning