Viimane kustutab tule. Rein Raud

      Lähtepunkt: Ärastvere, juuli

      “Mis siis, kui ma karjuma hakkan?” küsis Almiira. “Keegi kuuleb ja sul tuleb ebameeldivusi.”

      “Palun väga,” kehitas mees õlgu, ehkki oli näha, et see mõte teda häiris. “Aga me oleme ju täiskasvanud inimesed. Pealegi, siit edasi minna ei ole sellegipoolest lubatud, ja kui keegi teie kisa peale siia tulebki, on see minu kolleeg.”

      “Noh, aga minul jälle on päev ikka päästetud,” teatas Almiira rõõmsalt.

      Ilusa suveilma jaoks kohatult pikas mustas nahkmantlis mees oli hetk tagasi tekkinud tema ette metsarajale otsekui eikuskilt. Eks ta pidi muidugi olema mõne puu tagant välja astunud. Viimased mõnikümmend meetrit oli Almiira rühkinud ülesmäge, tihedate kõrgete kuuskede mets oli asendumas hõredama männikuga. Ta oli lootnud, et kui künka tipule jõuab, avaneb sealt kena vaade.

      “Aga mujal on ju ometi nii palju kohti, kus jalutada?” küsis mees. “Võib ka randa minna, päevitada nagu teil sellise ilusa ilmaga kombeks.”

      “Kust sina seda tead?” vidutas Almiira vihaselt silmi.

      “Oh, meil on juba kord nii, et elanikud ei liigu territooriumil ringi järelevalveta. See poleks mõistlik.”

      “Mis mõttes? See tähendab, sa muudkui piilud või? Kui ma päevitan? Kurat, on ikka hea töö küll, midagi pole öelda.” Almiira ei sallinud silma otsaski valgeid rante oma pruunil kehal ja oli seni arvanud, et siin võib ta neist ometi hoiduda.

      “Aga teil pole ju põhjust enda juures midagi häbeneda, ma arvan,” ütles mees ja kummardas. Ehkki tegelikult ei meeldinud see kenas lillelises suvekleidis ja helesiniste sandaalidega blondiin talle üldse, ei meeldinud tema tahtejõuline lõug ega tema täiskuutaoline nägu. Eriti ei meeldinud talle naise õlale tätoveeritud yin ja yang. Üldse ei saanud ta aru, miks pidid naised end tingimata tätoveerima. Aga sõnavõtud neil teemadel ei kuulunud tema töökirjeldusse.

      “Mul on sügavalt pohhui, mida sa arvad,” ütles Almiira. “Ja ma olen muide taekwondo trennis käinud. Vaat kui äsan sulle jalaga munadesse. Mis sa siis ütled? Ah?”

      Mees turtsatas.

      “Meile ilma krav maga musta vööta muidu üldse tööle ei võeta,” teatas ta.

      “Muus osas siis vist jälle väga nõudmisi nagu polegi,” arvas Almiira. “Aga mis seal ikka. Kui ei, siis ei.” Ta pööras minekule. “Head seismist siis.”

      Mees ei vastanud midagi ja kadus tagasi puu taha, nagu teda poleks seal kunagi olnudki.

      “Aitäh, ma saan ise,” ütles Kaspar. Ta tõstis oma kohvri õrnalt nõtkuvale paadisillale ja ronis paar sammu mööda puust treppi üles.

      “Tere tulemast,” sirutas paadisillal seisev Doctor Who T-särgis ja lahtises kaitsevärvi vestis mees talle käe. “Mina olen Peeter. Tiitleid pole vaja, eks me oleme siin kõik omad inimesed. Ja ütleme sina.”

      “Väga rõõmustav. Kaspar.” Peeter oli temast tükk maad lühem, aga tublisti prullakam ja pealagi kippus tal läikima.

      “Welcome to the club, nagu öeldakse.” Peetri käesurve oli tugev ja lühike. “Reis sujus mõnusasti, ma loodan?”

      “Jah, aitäh.” Vahepeal oli Kasparil merel tuule käes küll kergelt jahe hakanud, aga praegu tundus see kuiva maa kõrvetavas palavuses lausa uskumatu.

      “Suitsu?” Peeter võttis vestitaskust paki mingeid ilma filtrita sigarette, kergitas kulmu, kui Kaspar keeldus, toppis ühe neist merevaigust pitsi ja pani põlema. “Igaks juhuks ütlen kohe, et mobiilid meil siin ei levi, aga kui sul on vaja kellelegi teatada, et oled õnnelikult kohal, siis anna nimi ja number, ma helistan. Ja ma loodan, et sulle meeldib siin.”

      Kaspar vaatas ringi. Miks talle ei peaks meeldima? Aga samas, miks peaks? Ärastvere oli hoopis teistsugune, kui ta ette oli kujutanud. Ta oli arvanud, et kõik on siin märksa ametlikum, et töötajad kannavad võib-olla mingit vormi, et maja ümber on kindlasti tara ja keegi istub väravas, kontrollib igaühe tulemisi ja minemisi. Aga ei, siin oli täitsa nagu mingi sanatoorium. Taamal künkal seisis suur vana maja, kaks korrust ja viilkatuse all veel pööning, värvitud rootsipunaseks nagu siinkandis ikka. Selle tagant paistis tenniseväljak, mida teiselt poolt piiras justkui aed või park, eemalt ei saanud ta aru, kui suur. Ja mööda kallast läks jalgrada, mis sadakonna meetri järel suubus liivaranda. Ja maja ees olid kenad lillepeenrad.

      Teisalt, kui ainuke viis siia tulla või siit minna on merd mööda, polegi ju muud väga tarvis valvata kui paadi võtmeid.

      “Sa mine ees sisse,” ütles Peeter talle. “Mul on veel vaja siin kaup lasta maha laadida ja paberid korda teha ja üldse.” Nad hakkasid paadimehega kahekesi maha tõstma raskeid toidukaste, mis moodustasid laadungi põhiosa.

      Kaspar noogutas, tõmbas kohvri käepideme välja ning hakkas seda mööda kruusateed üles maja poole vinnama.

      Kajakad kiljusid.

      Kaspar tiris kohvri kivitrepist üles, lükkas praokil ukse õlaga lahti ja astus sisse. Kohe eeskoja taga pidi ta vasakule pöörduma ja tema ees avanes kõrge lae ja roheliseks tapetseeritud seintega ruum, selline elu- ja söögituba, kus suure ovaalse laua ääres istusid kaks inimest. Üks tütarlaps ja üks mees. Mõlemad, kohe näha, hoopis teistsugused kui tema. Tütarlaps oli suurte pruunide silmade, pikkade uhkete juuste ja natuke paksude huultega. Selline õige pisut suure kondiga, aga muidu koduselt kena. Valges kampsunis, kahe- ja kolmekümne vahel, Kasparist niisiis mitu head aastat noorem.