Maa=ilm. Mikk Sarv

      — Maakeel —

      Meie emakeel on maakeel. Maakeele mõistesse mahub mitu keelt: vadja keel, mansi keel, seto keel, kihnu keel, muhu keel, hiiu keel, saare keel, mulgi keel, võro keel ja muud. Enamikku loetletud keeltest oleme viimastel aegadel harjunud nimetama murreteks. Siiski on nende auväärsete emakeelte nimetamine murreteks lugupidamatu ja halvustav. Just nendest keeltest pärineb meie kirjakeele väljendusrikkus ja ilu. Need ei ole mingil juhul murtud ega vääriti kõneldud keeled, vaid vanad, sügava elu- ning ilujõuga keeled.

      Tõe poole pealt asju vaadates on meie kokku lepitud ja mitmest keelest kokku lapitud eesti kirjakeel tegelikult murtud emakeel. Üks sellise murdmise märke on paljude sõnade nihestunud tähendus. Näiteks sõna nilbe, mis lõunapoolsetes keeltes tähendab lihtsalt libedat, on kirjakeeles saanud murtud ja halvustava tähenduse. Kõige kurjem töö on tehtud sõnaga keelemurre, mis algselt tähendas vaevalist ja kehva oskusega keelekasutust – ta murdis kõnelda mulgi keelt. Nüüd on halvustav murdekeel saanud teenimatult nimeks kõigile emakeeltele.

      Siit ka üleskutse: väldime sõna murre kasutamist meie kaunite emakeelte kohta! Püüame regilaulude, muinasjuttude, vanasõnade ja mõistatuste kaudu süveneda eri emakeeltesse, mis ühenduvad kauni ühisnime maakeel all.

      Ja pühendame enam aega oma kauni emakeele kõnelemisele. Vaid siis areneb ja täiustub keel meie suus, kujunedes enne meie siit ilmast lahkumist maailmas toimuva kirjeldamise täpseks ja jõuliseks vahendiks. Nii on meie emakeele kõnelejad teinud põlvest põlve. Murrame välja kirjasõna ja arvutite poolt maha murtud keelest ja leiame taas üles elava emakeele omaenda suus!

       Kuu ja tähed langevad,

       enne kui lõppevad meie laulud.

       Nõnna meil on laulusid,

       kui on lastel mängusid;

       nõnna meil on viisisid,

       kui on vitsaraagusid;

       nõnna on meil sõnuda,

       kui ju tammela tõrusid,

       lüdipäile pähkelid.

       Enne lõppeb lehte puust,

       lehte puust ja marja maast,

       kaduvad kalad meresta,

       lõppeb vesi allikast,

       enne kui lõppeb meie keeli.

      — Maarahva oma lugu —

      Maarahvas on ürgvana rahvas. Meie keeles on sõnu ja ilminguid, mis sarnanevad meist väga kaugel elavate rahvaste keeltega. Vahel võib meie keelt paremini mõista, kui võrrelda seda kasvõi nii kauge rahva nagu draviidide keeltega Indias. Draviidi keeltes on näiteks sõnal om tähenduseks jaatamine, olemasolemine, nii nagu meil Lõuna-Eesti keelteski. Ilmakaari on meil kaheksa, igaühel oma nimi. Sama võib leida Hiina ja Korea rahvaste juures. Meeleseisundi teisendamisele ja šamaanirännaku abil tervise ning nõuande leidmisele teistest ilmadest viitab näiteks „Laevamäng”, mis on hämmastavalt sarnane Loode-Ameerika rannikusališite vaimulaeva traditsiooniga.

      Oleme kaua elanud samal maal. Meisse on sulanud mitmeid rahvaid ja rasse. Ometi on siin toimetulekuks kõige paremini sobinud maakeel, mida ka kõik siiatulnud on lõpuks kõnelema õppinud. Tundub, et maa ise kõneleb siin meiega maakeeles. Erinevad usundid ja vaimsed praktikad teisenevad maalähedaseks, lihtsaks ja südamlikuks. Usume nelja või kaheksat omavahel risti olevat ilmasuunda ja oleme vist maailma ainus ristiusku rahvas, just nimelt risti uskudes, kuigi teised rahvad usuvad Kristust. Maa ja ilm, öö ja päev, kõik meie ümber on elav ja hingav ning kõnetatav nii sõna, laulu, loitsu kui ka palvega. Igaüks, keda kõnetame, võtab meid kuulda ja aitab, kuidas oskab, nii nagu me isegi teisi jõudu ja oskamist mööda aitame.

      Oleme rahvana täpselt seitsesada aastat, 1217–1917 olnud iseseisvuseta, nagu mingit needust või karistust kandes. Sellest ajast on meie olemisse sugenenud palju allaheitlikkust, ka orjameelsust. Oluline on sellest sammhaaval välja tulla ning olla edasi vahetu, rõõmsa ning abivalmis rahvana, nagu oleme läbi aastatuhandete olnud.

      — Kolm võidulugu ajaloost —

      Hoolides maarahvast, meie oskusest suhelda kõige elava ja olevaga, meie lähedusest puude ja ravimtaimedega, riivab valusalt kõrvu mõnigi lugu, mida meie kohta kõnelevad võõrrahvad oma ajalookroonikais ja mida kahjuks ka ise edasi kõneleme. Üks neist on uhkeldav jutt, kuidas meie esivanemad olla põletanud Padise tsistertslaste kloostri ja tapnud nii munki kui ka kloostriga liitunud ilmikvendi. Olid ju just tsistertslased need, kelle teadmised aiandusest ja ravimtaimedest maarahva vaimuga kaasa kõlasid. Nende kaudu jõudsid meieni ka müüriladumise kunst ja vesiveskid.

      Vallutajad jutustavad ikka oma võidulugu, kus kaotajatele on allutamine suureks õnneks. Meenutan kolme vallutajate lugu.