Avameri. Kapten. Lembit Uustulnd
mes tootmisnöupidamist sii peetasse?” päris pootsman ukselt raadioruumi piiludes. Pootsman Manivald Saks oli Pihtla kandi mees Saaremaalt, kes oli veetnud aastaid rohkem merel kui kuival maal. Tema meresõitude pikkust võis lugema hakata viiekümnendatest, mil tolleaegse riigifirma GosLov äbarikud väikelaevad Riia lahel ja Väinamerel kalapüüki alustasid. Hiljem tuli juba heeringapüük ja Põhjameri. Esialgu tähendas meresõit Manivaldile nooruslikku uudishimu võõraste maade ja merede vastu, siis uhkust erilisse meremeeste kasti kuulumise üle ning nüüd, juba aastaid, harjumuslik-rutiinset eluviisi, milleta mees ei osanudki enam hakkama saada. Mani, nagu teda laevas kutsuti, tundis kaldal mõningast ebakindlust ning hingas alati kergendatult, kui jala järjekordse kalatraaleri tekile tõstis. Pootsmani arvates oli kuival maal nii palju põhjuseta sekeldamist ja kaootilist sebimist, et see lausa sundis mõtete korrastamiseks pudelist pidet võtma. Maailma tugevama inimpoole silmis aga ei leidnud viimane fakt heakskiitu ning nii oligi Mani elanud printsiibi järgi, et kus santsukott, seal ka kodu. Mungaks oleks pootsman Saksa olnud kohatu pidada, kuid nii palju oidu mehel kõrvade vahel ikka jätkus, et kõrtside üheööliblikaid koduabiliseks vormistama ei hakanud. Nii ohkaski Mani alati kergendatult, kui Tallinna-Moskva rong meeskonna Balti jaamast minema viis, et pealinnas lennukile istutada, ja seadis sammud restoranvagunisse. Selline eluviis oli kujundanud pootsman Saksast kolhoosi kaadriosakonna silmis arvamuse kui teatud murelapsest, kelle arusaamatusi tuli üsna tihti teistel klaarida, kuid mehe mereomadused ja oskused ametipostil kaalusid kõik kuivamaa pahandused üles ning nii pigistati kolhoosi kaadrikomisjonis silm kinni.
„Kuss, ära lärma!” vibutas Markoni Laeva Hirmu suunas näppu, „patka dumajet!” Saamata vastust, rehmas pootsman radisti poole nagu kärbest peletades ning nihutas oma kalasoomustega kaetud kummisaapad üle läve.
„Ma tahtsi küsida,” õiendas Mani solvunult kaela pikaks, „mes me edasi teeme? Tehnoloog karjub ülalt poordi ääre pealt – nagu olaks tuline ora perses – pastoi ja pastoi. Esimese sordi ports olla käes, polla panna änam kuhugid, vahepeal vötaksid paarkümmend tonni jahuks.” Küsivalt vaatas pootsman ühe ja siis teise mehe otsa. Tekile läve kõrval oli tekkinud loiguke, millel uljalt purjetasid mõned kalasoomused. Markoni kehitas õlgu ja pöördus raadioaparatuuri nuppe näppima. Alles nüüd märkas Jaak uksel käsi laiutavat Draakonit.
„Palju esimesse sorti läks?” päris ta asjalikult ja upitas end sohvalt püsti.
„Pailu, pailu,” porises pootsman pahaselt, „oma 64 tonni tuleb ära.”
„Siis on kõik õige,” noogutas vanemtüürimees. „Fryderyk Chopinil polegi esimeseks sordiks rohkem ruumi. Andke aga nüüd jahuks nii palju, kui vastu võtta suudavad.”
„Korrat, jahu, muudkut jahu,” porises Mani ja sättis ennast lahkuma, „äga sellest jahust kooki vaarita.”
„Tean,” krimpsutas Volmer nina, „aga kolhoosile on tonne vaja.” Ta vehkis raadiogrammiga. „Näed, Sink on oma povestka’dega nagu mesilane karu perse taga.” Manivald Saks rehmas käega. Teadis nii tema kui ka kogu meeskond, et momendil võis küll keelduda head kala jahuks andmast ja oodata, kuid paari tunni möödudes poleks parda äärde kokkuvõetud noodast nagunii enam esimese sordi väärilist kala saanud. Igal juhul oli mõistlik jätkata, et vähemalt õhtuse püügi ajaks jälle rivis olla. Kalamehe seisukohalt oli süsteem karjuvalt ebaõiglane – iga jahuks antud kalatonni pealt pudenes kaukasse viis korda vähem teenistust kui esimesest sordist, olgugi et töö hulk oli täpselt sama. Mani kobistas oma kummisaapad üle läve koridori ja peatus hetkeks. „Kuule, kas Kassari päält saab nee uied noodajärgud ikka täna käde, vei jähi see muidu jutuks?” Tahtmatult viskas Jaak pilgu kellale.
„Saame-saame, Draakon, noodajärgud tuleb enne kätte saada, kui hiidlased Las Palmase poole minema kütavad, vaevalt nad meie järel ootama hakkavad.”
„Just, täpipäält minu möte,” nooksas pootsman rahulolevalt ja pöördus lahkuma, kui Volmer ta käeviipega peatas.
„Üks asi veel.” Imestunult pööras saarlane saapad tagasisuunda. „Mani, kapten jääb baasi peale.” Pootsmani silmanurkadesse ilmusid naerukurrud.
„Näh, see ka meni uudis, seda pulli oo ta varam ka teind.” Siis sügas mees mõtlikult habetunud palet ja pomises: „Äh, paramgid veel, vähemalt äi löhu jommis peaga noota ää.”
„Sa ei saanud aru, Mani,” tõttas Jaak selgitama. „Paškov saadetakse Sannikovi Maaga Tallinna ravile.”
„Noh ja mes siis?” laiutas Laeva Hirm käsi. „Ometi koloosi poolt ka üks öige otsus. See pull oligid sii liiga pikale venind.” Siis läks saarlase nägu põnevile ja ta astus uuesti uudishimulikult üle läve lähemale.
„Keda siis uieks ülemuseks saadetakse?”
„Mitte kedagi,” poetas Jaak Volmer mokaotsast, viskas raadiogrammi tagantkätt lauale ja vahtis illuminaatorist paistvat baaslaeva roostetanud parrast. Pootsmani huvi asja vastu oli kadunud.
„Kui äi, siis äi, aga töö tahab tegemist.” Manivald Saks keeras ringi ja kobistas saapaid kolistades trepist alla.
„Ei õnnitlusi, puhkpillimuusikat ega lilli,” iroonitses radist ja tegi asja aparatuuri nuppude kallal.
„Mis muusikat, mis lilli?” läks öeldu Jaagule hinge. „Mina, kurat võtaks, pole endale neid paguneid tellinud, ka praegu pole veel hilja sellest loobuda.” Laubre Peeter võttis prillid eest, asetas need rõhutatult lauale ja pöördus uut ülemust silmitsema.
„Jaak, ma ei sõida merd esimest päeva ja seda, mida ma sulle ütlen, võid uskuda. Loobuda sa võid, kuid seniks, kuni kaldalt kapten leitakse, tööle vormistatakse ja kohale saadetakse, läheb väga palju aega ning töö tuleb ikkagi sinul ära teha. Siin on mõtlemiskoht.” Sõnade kinnituseks koputas Markoni tähendusrikkalt sõrmega otsmikule. Pahasena lahkus Jaak Volmer raadiokambrist, hoomates, et radistil on õigus. Tänasel päeval olid kolhoosi kõik kaptenid hõivatud. Väljastpoolt kellegi uue leidmine ja Angolasse lennutamine oleks võtnud ikka väga palju aega ning püügireisi lõpuni polnud ka enam aastaid. Tööseadusandluse järgi tuleks temal vanemtüürimehena seni kaptenit asendada, teha kapteni tööd, olgugi et vanemtüürimehe palga eest. See oli üks pagana surnud ring. Murelikuna astus mees silda, kus teine tüürimees, kõõludes lahtisel illuminaatoril, tekki käsklusi jagas.
„Kurat, te ei pea seda badjaad ka nii täis toppima,” karjus Ennu Kuur madrustele, kes täitsid baasist tekki antud kalatõstmiskorvi. „Vähemalt kahekümne protsendiga lööb Komposiitor meil nagunii perse lohku.” Jaak astus illuminaatori juurde ja vaatas alla tekki. Polnud eriline saladus, et tõstmiskorv, mis oli ehitatud terastorudest ja vooderdatud võrgulinaga, punnitas kalaga täitmisel küljed välja, nii et mahutas ametliku 1 tonni kala asemel 1,2 tonni. Muidugi pandi baaslaeval kirja 1 tonn, 200 kilogrammi läks aga kalameistri või tehnoloogi taskusse. Juba ühe püügilaeva teenindamisel joonistas see baasile ilusa jääkväärtuse, rääkimata sellest, mida andis päevas kokku kuue või seitsme püügilaeva töötlemisel. Kahjutundega vaatas Jaak tekki, kus kalakasti all märjal puitpõrandal hüplesid üle badjaa ääre pudenenud suured ja heledad stauriidid, mida mehed austavalt blondiiniks kutsusid. Selline saak oli kalamehe unistus. Blondiin oli oma väiksemast sugulasest, tumedast stauriidist, suurem, heledama värviga, maitsvam, aga ka jõulisem ja kiirem. Sellisele stauriidiparvele ring ümber teha ja kala noota saada tähendas suuremat osavust ja nootamise paremat sujumist. Kõike seda võis tajuda ka kalameeste suhtumises. Kui saadi sardinellat või väikest tumedat stauriidi, oli see tavaline, juhtus aga blondiin noota jääma, olid jutud hoopis teised ning neid räägiti lugupidava hääletooniga:
„Vana pani masinale hääled sisse, kütsime vilinal blondiini nina alt läbi, tõmbasime poi juures otsad kiiresti kokku ja sisse jäi – äärepealt oleks välja lipsanud.” Kahju oli sellist kalade kuningat jahuks anda. Nukralt saatis Jaak pilguga kalast pungil badjaad, mis Fryderyk Chopini vintside toel üles baasi peale purjetas.
„Juba kümnes badjaatäis läheb jahuks,” nurises teine tüürimees ja tegi märkmepaberile järjekordse ristikese. Kalakorvide lugemist ei saanud jätta baasi