Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada. Эрлинг Кагге

      Kui ma ei saa maailmast minema kõndida, eemale ronida või kaugele purjetada, olen õppinud end sellele sulgema.

      Selle õppimine võttis aega. Alles siis, kui taipasin, et mul on sügav vajadus vaikuse järele, sain hakata seda taga otsima – ja seal, sügaval liiklusmüra ja mõtete, muusika ja masinahäälte, nutitelefonide ja lumefreeside kakofoonia all ootaski ta mind. Vaikus.

      Üsna hiljuti püüdsin ma veenda oma kolme tütart, et maailma saladused on peidus vaikuses. Istusime pühapäeval köögilaua ümber ja sõime koos õhtust. On nii välja kujunenud, et see on ainus õhtusöök nädalas, kus meil on kõigil aega istuma ja üksteisega näost näkku rääkima jääda. Teistel nädalapäevadel on programm liiga tihe.

      Tüdrukud vaatasid mind skeptilisel pilgul. Vaikus ei ole ju mingi asi? Enne kui ma olin jõudnud selgitada, kuidas vaikus võib olla sõber ja et see on luksus, mis on enam väärt kui Marc Jacobsi kotid, mida nad endale ihaldavad, oli järeldus tehtud: vaikusse on hea pageda siis, kui meel on kurb. Muidu aga pole sellest mingit kasu.

      Kui me seal õhtusöögilauas istusime, meenus mulle nende lapseea uudishimu. Kuidas nad juurdlesid, mis on ukse taga. Nende hämming, kui nad vaatasid elektrilülitit ja palusid mul „avada valgus”.

      Küsimused ja vastused, küsimused ja vastused. Uudistamine on elu mootor. Aga mu lapsed on üks kolmeteist-, teine kuueteist- ja kolmas üheksateistaastane ning imestavad üha vähem. Kui juhtub, et nad midagi teada tahavad, võtavad nad kärmelt välja oma nutitelefoni, et leida vastust. Nad jäävad uudishimulikuks, aga näoilmed on vähem lapselikud, rohkem täiskasvanu moodi, ja nende pead täidavad pigem ambitsioonid kui küsimused. Kuna ükski neist ei tahtnud vaikusest rohkem rääkida, jutustasin neile loo, mis sobis selle esilekutsumiseks.

      Kaks mu sõpra olid otsustanud tõusta Džomolungma tippu. Ühel varahommikul lahkusid nad baaslaagrist, et ronida üles mööda mäe edelakülge. Kõik läks hästi. Mõlemad jõudsid tippu, aga siis algas torm. Õige pea said nad aru, et eluga nad alla ei pääse. Esimene sai satelliittelefoniga ühenduse oma lapseootel naisega. Ühiselt lepiti kokku, mida lapsele nimeks panna. Seejärel suri mees mäeharja all vaikselt une pealt. Mu teine sõber ei saanud enne surma kellegagi ühendust. Keegi ei tea, mis sel õhtupoolikul mäel tegelikult toimus. Tänu kuivale ja külmale kliimale üle 8000 meetri kõrgusel on nad kuivkülmunud. Nad lebavad seal vaikuses, enam-vähem iseenda moodi, sellised nagu siis, kui ma neid viimati, kahekümne kahe aasta eest nägin.

      Ometi kord võttis laua ümber maad vaikus. Üks mobiil tegi plõnn, kui saabus sõnum, aga keegi meist ei kavatsenud sel hetkel telefoni vaadata. Täitsime vaikuse iseendaga.

      Varsti pärast seda kutsuti mind Šotimaale St Andrewsi ülikooli loengut pidama. Teema võisin ma ise valida. Enamasti räägin ma ekstreemretkedest maakera poolustele, aga seekord pöördusid mu mõtted kodukanti, perekonna seltsis peetud pühapäevalõunale. Nii ma valisingi vaikuse. Kuigi ma ettekande hoolega ette valmistasin, pabistasin nii nagu tavaliselt. Vahest passisid hajamõtted vaikusest küll pühapäevaõhtusöögi juurde, ent mitte vaimutoiduks tudengitele? Mitte et oleksin peljanud, et mind nende kõneks ette nähtud kaheksateistkümne minuti jooksul välja vilistataks, tahtsin ometigi, et tudengitel tekiks huvi mulle südamelähedase teema vastu.

      Alustasin loengut ettepanekuga vaikida ühe minuti. Ruumis oleks võinud kuulda nõela kukkumist. Järgnevad seitseteist minutit rääkisin ma vaikusest meie ümber, aga jutustasin ka olulisemast, vaikusest meie sees. Tudengid olid vakka. Nad kuulasid. Näis, nagu oleksid nad vaikusest puudust tundnud.

      Samal õhtul läksin ma paari tudengiga pubisse. Kui me maandusime tuuletõmbese välisukse lähedal, kõigil pint õlut ees, oli kõik enamalt jaolt samasugune, nagu ma seda mäletasin oma õpinguajast Cambridge’is. Muhedad ja uudishimulikud inimesed, meeldiv õhkkond, huvitavad vestlused. Mis on vaikus? Kus see on? Miks see just nüüd tähtis on? olid kolm küsimust, millele sooviti vastust.

      See õhtu oli minu jaoks hindamatu tähtsusega. Mitte ainult mõnusa seltskonna tõttu, vaid tänu tudengitele sain aru, kui vähe ma mõistan. Kui olin kodus tagasi, ei suutnud ma lakata neile kolmele küsimusele edasi mõtlemast. Sellest kujunes kirg. Ma hakkasin kirjutama, mõtlema, lugema ja kuulama, põhiliselt iseenda, mitte kellegi teise pärast. Õhtust õhtusse tegelesin ma nende kolme küsimusega.

      Lõpuks oli mul 33 vastusevarianti.

      1

      Seiklejal on olulisel kohal imestlus. See on üks puhtamaid rõõmu vorme, mida ma ette suudan kujutada. Mulle meeldib see tunne. Ma imestlen sageli, jah, ma imestlen peaaegu igal pool: reisil, lugedes, inimestega kohtudes, kirjutades või kui tunnen, et mu süda lööb, ja vaatan, kuidas päike tõuseb. Imestlus on minu jaoks üks tugevamaid jõude, millega me sündinud oleme. See on ka üks paremaid oskusi, mis olla võib. Ja mitte ainult minusugusele seiklejale. See on täpselt niisama väärtuslik mulle kui isale või kirjastajale. Ma naudin seda. Ega taha, et mind siis segataks.

      Teadlased leiavad tõdesid. Minagi teeksin seda meeleldi, aga mul pole selle peale soont. Senises elus olen ma siiani vaid kõige kohta arvamust muutnud. Minu ime-taju on eelkõige asi iseeneses, ma imestlen imestlemise enda pärast. See on eesmärk omaette. Väike avastusreis. Ehkki see on tihti ka seeme, mis aitab teadmisi juurde saada.

      Teinekord ei ole imestlemine niisama vabatahtlik, ma ei vali seda, vaid imestlen, sest teisiti ei saa. Miski mu minevikust tõstab pead, midagi ebameeldivat. Kas mõte või seik. See kripeldab kõhus ja ma ei saa midagi parata, et murran pead, mis see võiks olla.

      Ükskord, kui onutütar minu pool õhtusöögil käis, kinkis ta mulle Jon Fosse luulekogu. Kui ta ära oli läinud, heitsin voodisse ja hakkasin raamatut lehitsema. Hetk enne tule surnuks tegemist jäid mulle silma sõnad: on armastus, mida keegi ei mäleta. Mida ta sellega silmas pidas? Nähtamatu, suikunud armastus? Kas ta võis kirjutada vaikusest? Panin luulekogu käest ja jäin lesides mõttesse. Head luuletajad meenutavad mulle suuri maadeavastajaid. Õigeid sõnu valides lükkavad nad mu peas mõtted liikvele, just nagu lood avastusretkedest, mida lapsena lugesin. Enne uinumist otsustasin järgmisel hommikul Fossele kirjutada ja järele pärida.

      „Mõnes mõttes ongi see vaikus, mis kõneleb,” vastas Fosse kuus minutit pärast seda, kui olin talle meili saatnud. Jäi mulje, nagu oleks ta mu pöördumist oodanud, kuigi vaevalt see nii sai olla, ta ei olnud minust aastaid midagi kuulnud.

      Täpipealt, vaikus peabki olema kõnekas. See peab kõnelema, sa pead sellega rääkima ja kasutama selle võimalusi. „Vist sellepärast, et vaikuses peitub imestlus, aga selles on ka mingi vägi, jah, otsekui merel või otsatul lumeväljal. Ja kes seda väge ei imestle, hakkab seda kartma. Sellepärast vist paljud vaikust kardavadki (ja seetõttu on taustamuusika