Kirjad Maarale. Andrei Hvostov

      TARTU TRAMM

      MAARA, MA SUHTUN UMBUSUGA oral HISTORY´KS nimetatud distsipliini. Meie mälestused on täis illusioone ja hallutsinatsioone, võibolla seal midagi muud ei olegi, ja seda isiklikust kogemusest teades hoiatan sind, kallis laps, et sa ei võtaks edasist puhta kullana. Vähemalt, et sa ei võtaks kõike puhta kullana. Peaks mind tulevikus keegi siinsete mõttekäikude ja meenutuste pärast nurka suruma, nõudes aru, et kustkohast ma seda kõike võtan, siis ma ei püüagi väita, et kõik oli täpselt nii nagu ma kirja panen. Väga vabalt võisid asjad olla ka hoopis teisiti.

      Selle teadmise on mulle andnud üks Tartusse puutuv seik. (Tartu on minu elus väga tähtis linn. Seal õppisin ma ülikoolis, seal sündis minu laps – sinu isa.)

      Ka minu ema elus oli see tähtis linn, sest temagi õppis seal ülikoolis. Pealegi olid mõned ema sugulased selle linna elanikud. Võibolla viieaastasena käisin koos emaga neil külas. Linnaosas, mida nimetatakse Karlovaks.

      Karlova puumajad on nüüd tunnistatud miljööväärtuslikeks, aga tollal nad seda ei olnud. Tollal tuletasid nad pigem meelde Oskar Lutsu jutustusi väikestest ja kehvadest inimestest, kes on jäetud ilma uue elu mugavustest. „Tagahoovis“ elavad inimesed näiteks.

      Nendel majadel olid hästi iseloomulikud verandad. Uhked, puitpitsist nikerdustega. Ühes taolises majas elaski meie sugulane, ameti poolest kingsepp. Töökoda oli tal just sellisel linnaosa ilmet määraval verandal.

      Seal pidanuks maani kleitides daamid ning valgetes ülikondades härrasmehed pärastlõunast teed jooma; hõbedaste lusikate kõlisedes portselantassis, arendades hästi sätitud lausetega vestlust äsjasest Vanemuise etendusest või Pallase kunstinäitusest, sekka Werneris kuuldud klatš mõnest kohalikust kuulsusest, kes oli samas ka üleriigiline prominent. Tartu asi – kohalik kuulsus on midagi enamat kui pelgalt kohalik kuulsus. Võibolla eelmise sajandi 30-ndatel aastatel sellel verandal midagi niisugust toimuski.

      Aga see aeg, kui mina sinna sattusin, oli …, noh, oletame, et see oli 1968. aasta suvel. Mälestuste katkendlikkus viitab vanusele neljanda ja kuuenda eluaasta vahel. Niisiis – viieaastane poiss sattus kingsepatöökotta.

      See oli kindlasti parem koht kui kolmekümnendate teesalong, mille ma ennist välja mõtlesin. Hallipäine vanamees, nahkpõll ees, istumas töölaua taga, saapatalla kinnitamise tikud suust välja turritamas – tol kaugel 1968. aastal võidi ka sellist arhailist saapatalla kinnitamise vahendit kasutada – võtab need ükshaaval suust ja lööb osavasti kops-kops-kops talla sisse. Töö nagu mäng. Mitte töö, vaid puhas meelelahutus. Ja kui tore oli naha ja liimi lõhn!

      Pole välistatud, et kingsepast sugulase olemasolu aitas mul edaspidises elus suhtuda heasoovlikult kõikidesse teistesse kingseppadesse. Tegelikesse ja virtuaalsetesse. Neist lugu pidada polnud ka teab mis suur vaev, sest tundub, et paljudel kirjanikel või heliloojatel on olnud suguvõsas keegi vahva kingsepp. Äkki isegi Astrid Lindgrenil, sest kuidas muidu tuli ta ideele anda „Meisterdetektiiv Blomkvistis“ ühele ägedale poisile isaks kingsepa, nii et järjekordsesse seiklusesse kiirustav poiss sai panna töötoa uksele mitut lugejate põlvkonda naerutanud sildi „Ilusa ilma tõttu suletud“.

      Üks mu lemmikrežissööre (ta oli ka näitleja, aga sellena jättis ta mind pigem ükskõikseks) mängis Eesti televisiooni mammutseriaalis kingsepp Johannest, väga põhimõttekindlat meest, kes suundus – see on nüüd tegelikkus, mitte teleseriaal – suurde poliitikasse, osaledes valimistel ja jõudes parlamenti. Näitleja samastamine rolliga on üldteada fenomen, mistõttu parlamenti ei valitud mitte näitleja Kiisk, vaid hoopiski kingsepp Johannes – samavõrd põhimõtteline ning aus kui kingseppmeister Hans Sachs Wagneri „Nürnbergi meisterlauljates“.

      Kingsepad on toredad. Nojah, mööndustega. Stalin oli juhtumisi kingsepa poeg. „Nürnbergi meisterlauljad“ oli Hitleri lemmikooper. Aga ega kingsepad selles süüdi ole, et neil on seoseid diktaatoritega.

      Olles laulnud hosiannat kingseppadele, võiks nüüd arvata, et lapsepõlves nähtud muljetavaldava kingsepatöökoja seondumine Tartuga on teinud selle linna minu jaoks kuidagi eriliseks. Aga ei, linn asetseb mu mälus omaette ja kingsepatöökoda omaette.

      Tartu jäi meelde ühe teise asjaga.

      Ma nägin Tartus elu esimest trammi. Punast trammi, mis tuli lõbusa tilina saatel mäest alla. Nüüd, kui ma seda kirjutan, pool sajandit hiljem, on see pilt juba tuhmumas, aga veel kolmkümmend aastat tagasi oli see väga selge.

      Ma mäletan oma mälestust. Nagu see oli mu peas kolmkümmend aastat tagasi, kui ma läksin Tartu Ülikooli astumiseks dokumente sisse viima.

      Mina, kahekümne viie aastane mees, mäletasin, kuidas mina, viieaastane poiss, seisan keset suvist varahommikut inimtühjas Tartu linnas. Särav valgus ümberringi, kogu maailm koosneks justkui päikesejänkudest, vaid meie kahekesi emaga, ma seisan tal käest kinni hoides ja vaatan ülima vaimustusega minu poole veerevat seninägematut liiklusvahendit, väikest rongi justkui. Tegelikkuseks saanud lastelaulu, mis algab sõnadega „Rong see sõitis tšuhhtšuhh-tšuhh, Piilupart oli rongijuht …“

      Tartus leidub vaid üks koht, mis vastab sellele mälupildile. Sündmusi rekonstrueerides pidi see olema Riia mäe alguses. Ükski teine koht selle mälestusega ei sobi.

      Ent on üks probleem. Tartus pole trammiliiklust.

      Praegu pole. Polnud ka nõukogude ajal. Ega esimese vabariigi päevil. Ei olnud tramme seal liikumas tsaariajalgi. Mitte kunagi mitte mingeid tramme.

      Aga mul on väga selge mälestus, mis kinnitab, et vähemalt üks tramm pidi seal olema.

      1978. aastal, seega kümme aastat pärast mälestuspildi tekkimist, sattusin ma taas Tartusse. Märkasin oma suureks üllatuseks ja kurvastuseks, et trammiliiklust ei paista kusagil ja tegin siit ainuõige järelduse: tartlased on mingil põhjusel trammirööpad üles võtnud.

      „Naljakas,“ mõtlesin ma, „Tartu ei ole ometigi Ameerika. Miks nad seda tegid?!“

      Ma olin lugenud, kuidas Ameerika Ühendriikide suurlinnades oli kunagi kahekümnendatel aastatel autotöösturitest ärihaide mahitusel kogu trammiliiklus demonteeritud. Seda selleks, et sundida ühiskondliku transpordita jäänud inimesi muretsema auto. Ameerikas võisid sellised lood juhtuda, aga Tartus?!

      Möödus veel kümmekond aastat.

      1988. aasta suvisel ennelõunal vantsisin kahe teenelise üliõpilase sabas (neiud olid ülikoolis tervelt neli semestrit õppinud) mööda Tartut ja kuulasin nende elurõõmsat sädistamist. Krista, ninatark tallinlanna, rääkis, kuidas ta oli oma esimesel Tartu-aastal nõudnud kohalikelt valjuhäälselt aru, et kus asub lähim trollipeatus. Suures linnas, kui see ikka peab end suureks, aga selline ambitsioon Tartul igatahes on, sõidavad ometigi trollibussid. Muud moodi see lihtsalt ei saa olla! Vahepeal provintsilinna mastaapidega harjunud Krista naeris oma eksitust. Et vaat kui rumal ta oli pealinnast Tartusse tulles. Selline täiesti eluvõõras tüdruk.

      Mille peale mina kohmasin, et trollid pole selles linnas kunagi sõitnud, aga vaat tramm, see siin kunagi oli, ja ma ei saa üldse aru, miks pidid tartlased selle likvideerima?

      Mille peale Kadi, teine üliõpilasneiu, Krista tollane suurim sõbrants (jah, Maara, seesama Kadi on sinu vanaema), vaatas mind oma suurte silmadega – loomult suurtega, ehkki antud juhul vist peaks ütlema „üllatusest suurtega“ – ja hüüdis heleda häälega, et ma ajan ikka täielikku jama; selles linnas pole mitte kunagi trammi olnud!

      Mida ma ei tahtnud uskuda. Ma olin kindel, et kui keegi midagi segamini ajab, siis on see Kadi.

      Oli