Pikantsed jutukesed. Leelo Kassikäpp

      ISBN 978-9949-01-237-4 (epub)

      Tervitustega fännidele

      VIRGE

      Virge istub diivanil, pikad sihvakad jalad enda alla keritud, ja nühib hajameelselt nimetissõrmega klaasist diivanilaual punase veini plekki. Välisukse paugatuse peale neiu võpatab, tõstab pisarais silmad lauaplaadilt ja ohkab. Nüüd on siis Risto lõplikult tema elust lahkunud. Nende suhe oli juba mõnda aega vindunud ja Virge oli aimanud, et ka Ristoga ei tule neil kooselust midagi välja.

      Enne teda oli olnud Kaido, kes samuti umbes pooleaastase kooselu järel tema juurest välja kolis. Virge oli aru saanud, et süüdi on tema harrastus, ehk siis täpsemalt – taipoks. See ei meeldinud meestele, aga temale meeldis. Mis teha, kui kopromissile ei jõuta. Kellele ikka meeldib naise füüsiline üleolek.

      Virge tegi meeletult trenni ja see võttis lõviosa tema ajast. Kuigi ta nägi kena välja, ei olnud tal senini meessuhetega sugugi vedanud.

      Täna oli ta, vastupidiselt oma harjumustele, pruukinud veini. Oli ise ostnud pudeli head märjukest ja natuke suupisteid – üritanud korraldada õdusa õhtu küünlavalgel, et Ristoga suhteid arutada.

      Nüüd istus ta pooliku veinipudeli taga täiesti ihuüksi. Masinlikult täitis naine oma pokaali ääreni ja jõi selle ka kohe tühjaks. Mida kuradit! Jälle jäeti teda maha. Ei, see ei lähe mitte, et ta siin nüüd niimoodi istub ja ennast haletseb. Virge lihtsalt ei suutnud praegu enam üksi olla. Kuigi aeg oli juba üsna hiline, otsustas neiu ennast tuulutama minna – kuhugi inimeste sekka. Äkki tuli tahtmine lõõgastuda, tantsida, ja üle hulga aastate ennast jälle täiesti purju juua – uputada üksinduse valu.

      Mõeldud-tehtud. Magamistoa kapist kleiti valides otsustas Virge punase liibuva minikleidi kasuks. Seda ei olnud ta veel kordagi kandnud. Kunagi, koos sõbrannaga poes käies, sai see üsna väljakutsuv riidehilp hetke ajel ostetud ja on senini oma aega oodates kapis rippunud. Virge tundis, et just täna ongi selle kleidi aeg kätte jõudnud, ehk siis – just see sobib tema meeleolu ja missiooniga kokku. Veel punased pitsist püksikesed jalga, siis sukad ja hästi kõrge kontsaga stilettod. Natuke meiki näole. Oma pikad juuksed keeras ta pealaele lõdvaks krunniks kokku, käekott näppu ja minek.

      Õues oli üsna jahedaks läinud, augusti lõpp juba ikkagi käes. Virge ei tahtnud enam tuppa tagasi minna, et mingit hilpu kerge kleidikese peale selga tõmmata, ainuüksi tühja toa nägemine tundus nii masendav. Õnneks märkas ta taksot lähenemas ja viipas märguandeks.

      Ööklubisse jõudes suundus ta kohe, tantsivate paarikeste vahel osavalt laveerides, leti juurde jooki tellima. Saanud oma ohtra jääga džinnikokteili, istus sinnasamasse vabale pukile ja jõi ahnelt mitu suurt lonksu. Meeleolu oli väga nadi ja vägisi tikkus nutt peale. Virge vajas hädasti unustust.

      Ei, ainult mitte nutta! Ta peab kohe midagi ette võtma – leidma kellegi, et saaks lõbutseda ja tantsida.

      Virge tõstab pea, lööb hoogsa liigutusega tagasi silmile vajunud punase juuksetuka, ja vaatab väljakutsuvalt naeratades ringi; esialgu vaagib hindavalt baarileti taga istujaid: üks kiilanev keskealine paksuke, lõtv kõht rippumas üle määrdunud teksapükste värvli ... kõhn vinniline rasvaste heledate juustega kõrend ... kaks homo avalikult miilustamas ...

      Lõpuks peatub ta pilk üksi istuval pikal saledal noormehel – see mees tundub absoluutselt lootustandev. Vaatabki just teda, Virget, varjamatu uudishimuga. Tundub üsna ülbe tegelane, aga mis sellest, ega ma teda päriseks taha, tänaseks õhtuks vast üsna sobilik. Äkki saaks unustuskeppigi.

      Virge vaatab otse mehe silmadesse, seejärel lööb pilgu maha, et siis varsti uuesti silmsidet otsida. Oh, küll tema juba teab, kuidas meeste tähelepanu köita, aga kuidas mehi enda küljes kinni hoida, vot sellega on nagu on.

      Mees ongi hakanud teda üksisilmi jälgima. Kui Virge kõrval istunud tibi tantsima tõmmatakse, võtab tundmatu oma klaasi ja suundub baarileti poole. Nüüd ei tee naine seda manöövrit märkamagi, kuni mees tema juurde jõudes rääkima hakkab: ,,Õhtust kaunitar! Kas ma tohin teie kõrval istet võtta?”

      „Loomulikult võid, see ei ole ju minu koht, et keelata saaksin. Vaba inimene vabal maal, võid istuda, kuhu aga soovid. Mis saab minul selle vastu olla!” ise sealjuures noormehele tillukest võrgutavat naeratust kinkides. Virge tunneb, et on hakanud juba tublisti purju jääma, sellest ka see võõrale noormehele suunatud ülevoolav tiraad.

      Edasi sujub õhtu justkui lepase reega. Nad joovad veel, tantsivad ennastunustavalt. Mees on hea tantsija ja hoiab naist tugevasti enda vastas – nii ligi, et kohati tunneb naine tema jäigastunud peenist oma reie või kubeme vastas ja ausalt öeldes mõjub see purjus naisele vägagi ahvatlevalt.

      Kui aeg juba kaugelt üle südaöö, sosistab mees naisele kõrva retoorilise küsimuse: ,,Kas läheme nüüd minu poole? Mul maja täna ainult meie päralt ja saaksime korralikult vallatleda.”

      Virge oligi seda küsimust oodanud – kui juba, siis juba! Keppida tahaks kohe väga. Naine noogutabki nõusolevalt, mispeale mees kohe telefoni teel takso kohale tellib. Võib arvata, et see kena rühi, tugevate käte, juba tantsu ajal kõvastunud ihuliikmega noor mees on soovitu vallas üsna tubli tegija. Eks see pidevalt tema keha vastas tunda olnud peenis oli naist juba tugevalt erutanud ja jalgevahe niiskeks muutnud.

      Taksos oli neil teineteisega tublisti tegemist, nii et naine ei jälginudki eriti, kuhu nad sõidavad. Mees oli küll taksot tellides juhile aadressi öelnud, aga Virge ei olnud vaiksest jutust muud kuulnud, kui ainult tänava nime, aga kus see Hundi tänav asub, seda ta ei teadnud.

      Veidi oli autoaknast Kadrioru parki näha ja siis vilksatas Russalka mööda. Mees sahmerdas tema kleidi all, nii et Virgel ei olnud ümbruse jälgimiseks eriti aega. Sihikindlalt tegutsev käsi oli tema püksikud kõrvale lükanud ja töötles hoolega nüüdseks juba korralikult liimendavat jalgevahet. Naine ei olnud üsna mitu päeva seksinud ja ihu nõudis oma. Palju ei puudunud, et ta oleks kohe taksos meest endasse soovinud. Hoidis ennast kõvasti tagasi, et mitte mehe riista paljaks võtta. Hõõrus ainult läbi pükste seda praeguseks juba täiesti kõva ja suurt ihuliiget.

      Mehe käsi tegi imet, leidis naise kleepuvas allikas kõige tundlikumad kohad. Enda hämmastuseks tundis Virge, et mees on nii osav ja tal kohe tuleb ... No nii! Mehe rinna najal summutas ta oma võimsalt plahvatanud orgasmi oiged. Mees muigas, avas kiiresti oma püksiluku, suur riist vupsas välja ja ta surus hoogsa liigutusega, haarates naisel juustest, tema pea sinna alla ... Enne kui Virge arugi sai, oli tema suu kurguni täitunud võimsast fallosest. Ikka veel naist juustest hoides liigutas mees tema pead üles-alla. Virge oli võimsast orgasmist uimane ja lasi sel sündida. Muidugi, tema oli oma osa juba saanud, igati aus, kui ta ka meest rahuldab ja see oli antud olukorras ainus võimalik viis.

      Mees lõõtsutas, tema liigutused muutusid aina kiiremaks, ja siis purskas ta naisele otse suhu. Virge jaoks oli see harjumatu, senini ei olnud ükski tema partneritest talle suhu lasknud. Tundes nüüd oma suus sperma soolakat maitset, ei teadnud ta, kuidas edasi toimida.

      Mees tõmbas oma riista välja ja leidis seejärel Virge olukorrale soodsa lahenduse, ulatades talle pabertaskurätikute paki: ,,Kui sa just neelata ei taha, võid ju välja sülitada. Ise tead.”

      Naine oli mehele selle žesti eest tänulik – no tõepoolest – ei tahtnud neelata. Kiiresti harutas ta pakist peotäie paberit ja sülitas suu tühjaks. Pühkis veel puhta taskurätiga huuled üle ja silus kleidi enam-vähem sobilikku asendisse. Võttis seejärel käekotist kammi ja kuna mees oli kiimahoos teda korralikult rappinud, siis nüüd jagus naisel tegemist, et oma katkutud pikki punaseid juukseid korda seada. Jättis lõpuks oma kauni laka vabalt õlgu ja selga katma.

      Vahepeal oli takso peatunud ja mees ulatas juhile krediitkaardi. Virge vaatas aknast välja. Nad seisid valge, tänavavalgustuse paistel esmapilgul üsna kena eramaja ees. Ükski aken ei olnud valgustatud. Vast siin tõepoolest ei ole rohkem kedagi, mõtles naine, ja kui peakski olema, siis sel kellaajal vaevalt keegi enam üleval on.

      Maja tundus üksi elamiseks suhteliselt suur. Aga ega mees ei olnudki väitnud, et üksi elab. Ta oli teda külla kutsudes öelnud lihtsalt, et täna on maja ainult nende päralt.

      Mees