Kuigi sa proovid olla hea. Triinu Meres

       Trükikoda Printon AS

      Sulavesi ja vereside

      Ma kuulan su juuste häält oma sõrmede all ning hingan sind sisse. On pime. Nii pime on ainult suletud ruumis, ma pole eal leidnud sellist pimedust lahtise taeva all. Ma ei näe sind ja su juuksed tunduvad niisama udupehmed kui alati. Kummaline, et nii suurel, valju hääle ning järskude liigutustega mehel on nii pehmed juuksed!

      Tollal, kui me kohtusime Kasevalla raskete lagede all, mis olid mustad tõrvikusuitsust, kui me vahetasime noogutusi sealsetes pikkades koridorides, pelutas mind sinu hääle kandvus. Su sõnad kostsid alati teiste seast välja ning sinu sammudki kajasid kivipõrandatel valjemini kui teiste omad.

      Ma jäin alati seisma, et kindlaks teha, kummalt poolt sa tuled, ning kõhklesin otsustusvõimetult, segaduses, kas peaksin sulle vastu astuma või eemale kõndima.

      Enamjaolt kõndisin eemale – kinnitasin endale, et see pole argus, vaid terve mõistus, ei tasu piinata end kellegagi, keda ma nagunii saama ei saa. Võõra kuninga saadik, kelle kohta iga teenijapiiga teadis, et ta on salakuulaja ning mängib kahe otsaga mängu. See ei olnud minu jaoks.

      Sul oli kuuma liiva meenutav nahk ja selged vesihallid silmad. Leidsin erakordselt meeldiva olevat su viisi juua mesiveini otse pudelist ning kühm su ninajuurel ahvatles mind üliväga.

      Ma vastasin viisakalt naeratustele ning ei keeldunud tantsust. Keegi poleks võinud näha, nagu kohtleksin ma sind erinevalt ükskõik millisest teisest mehest.

      Öösiti surusin reied ja põlved kokku, pigistasin pihus rasket kullast käevõru, mille sa olid toonud austuse märgiks mu isa vastu, ja meeletumatel hetkedel vajutasin võru veidi loperguseks.

      Ma ei valetanud kunagi.

      Ma ei näinud sind kunagi unes.

      Kui algas sõda, tahtis mu isa sinust vabaneda. Aga oleks ta su ära saatnud, teinuks see tühjaks kogu eelmise sügise ja talve, mil sinu vastu kõiksugu viisakust, usaldust ja austust üles sai näidatud. Nii läks isa vastumeelselt sõtta ning jättis ema valvama majapidamise, maa ja kõigi külaliste üle.

      Sa arvasid, et nüüd on sul voli. Paberid, mis ootasid allkirju ja pitsateid, olid juba valmis.

      „Kulla isand,” vastas mu ema, „see on tugev põrand, millel te seisate – ning meie inimesed on veel kõvemast tõust. Teie soovile ma järele anda ei saa ja samuti ei või ma lubada teil praegu lahkuda. Aga kui teil selle katuse all tõesti igavaks on läinud, külastate ehk jahimaja? Mu vanemad lapsed tutvustavad teile kindlasti meeleldi oma lapsepõlvepaiku. Oh, ja mõistagi ei saada ma teid praegusel keerukal ajal ära ilma saatesalgata.”

      Sa jäid hetkeks sõnatuks, aga leppisid targasti olukorraga. Saali seinaääred olid täis Kasevalla mehi ja naisi. Sageli on minu ema peetud pehmeks ja järeleandlikuks, sest tema oskab teeselda niisama hästi kui sina. Kuid seesugune arvamine on suur viga, mis mõnelegi kalliks maksma on läinud.

      Juba järgmisel päeval sõitsime sisemaale, teisele poole mägesid, kaugele teedest. Sind ei seotud, kuid hoiti meie ratsasalga keskel ning öösiti oli valve nii su ukse taga kui akende all. Viimane rännulõik tuli läbida suurtes paatides ja mul oli hobustega liialt tegemist, et sulle tähelepanu pöörata. Tuule käes lainetas järv nagu meri ning pooled ratsud oli sel teekonnal esimest korda.

      Siis seisin ma nõndasama reelingu ääres ja lasin niiskel tuulel oma juukseid sasida. Sina ei märganud mind, kui oma magamisruumist välja vankusid ja lauba vastu rauast reelinguäärt surusid. Ma ei näinud su nägu, aga sinu suur käsi näis korraga abitu, kui oma tuules visklevaid juuksesalke kinni üritasid pidada, et nad ei määrduks sellega, mis sinu sisikonnast väljapoole paiskus.

      Ma ei liigutanud. Oleksin tahtnud hoida sind oma käte vahel, jahutada su laupa, lasta sul külma veega suud loputada. Aga mina ei liigutanud rohkem kui vaid aeglane peapööramine, et sind paremini näha.

      Sa pomisesid omaette ja su sõrmed pinguldusid reelingu ümber.

      Minu jalad ihkasid asendit vahetada ja ma muutsin raskuskeset, aga just siis kepsas me laevuke eriti uljalt ning mina libastusin. Sina vaatasid mu poole ning mina surusin tallad vastu saapapõhju.

      „Järv on sügiseti rahutu,” ütlesin vabandavalt. Mina ei tea, kuidas võisid sina seda külmaks ja üleolevaks arvata, kui minu süda ometi värises kut üks kuldnokapoeg.

      „Hää emand on hilja üleval,” vastasid sina ja ma pöörasin minema. „Ma saadan poisi veekannu ja mõne taimega, mis enesetunnet parandab,” lisasin magamiskajuti poole pöörates – hobupaatidel pole inimestele palju ruumi ette nähtud ja kõik peale sinu, minu ja meie sõdurkaitsjate magasid üheskoos, isegi mu vend.

      „Tänan teid,” vastasid sina ja ma oleksin äärepealt tagasi pööranud, veel midagi öelnud, sest ootasin sind viisakalt kinnitavat, et ei, pole vaja, kõik on juba korras.

      Aga ma vaid naeratasin, noogutasin ja läksin.

      Sel õhtul kujutlesin sind alasti, libistamas kätt mu jalgade vahele ja võpatasin selle kujutluspildi juures nii kõvasti, et lõin kukla vastu voodipäitsit. Mul mattis hinge ja ma peletasin pildi, asendades selle mõtetega jahimajast ja tegemist ootavatest töödest.

      Viimasel kolmel aastal polnud me seal käinud. Kohapeal elas vaid paar jäägrit abikaasadega, noor aednik ja veel käputäis teenreid, kes pidanuks korras hoidma nii maja kui pargi, valmistama jahisaaki, panema vooditesse soojenduspanne ja relvade eest hoolt kandma.

      Kuna me seal ei käinud, pidasid nad arvatavasti põldu ning kasvatasid ube ja kanu. Pajuvalgesse oli keerukas jõuda ning sestsaati kui isa muutus kuningaga lähedaseks, ei käinud ta seal enam. Peagi loobus ka ema tema kõrvalt nii kauaks lahkumast. Kujutan ette, et kuigi tal endal oli isa sõjaretkede ajal alati voodiseltsi, ei meeldinud talle teada, kuidas ta ise oma lahkumisega lubab isa sängi mõne noore haprakäsivarrelise piiga. Ning meiegi jätsime siis minemata.

      Tasapisi rahunesin. Iial polnud ükski kujutlus mulle sellisel moel ja määral mõjunud. Teadsin, et pean end hoolega silmas pidama. Sinu laiad sarnad ja kummalist lillakasblondi värvi juuksed näisid mulle korraga enneolematult kaunid.

      Uinusin ja ei näinud sind unes.

      Nägin hoopis oma venda ja rahutult latrites tammuvaid hobuseid, kes tahtsid üha üle parda pageda.

      Maja polnud halvas seisus, kuid tallikatus laskis läbi ja meil polnud kaasas kedagi, kes oleks osanud veatult roogu sättida. Lasksime jäägritel augu kuidagi ära lappida – meie äraolekul olid nad mõnelgi korral katusekatmise tööd teinud, sest suurte tormidega oli roog ka elumajal siit-sealt pudenema hakanud. Tahtnuksin katusemeistritele naha peale anda, aga mis parata – neid ei olnud enam käepärast. Need jäägrite pandud lapid ei pidanud hoopiski. Aastakese heal juhul – ja siis jälle uus parandamine.

      Põimisin patsidesse oma mustjaspruunid juuksed ja asusin majaemanda rolli.

      Kui mina andsin sulle parima külalistetoa, ei mõelnud ma hoopiski sellele, et see asus samal korrusel, kus minu magamistuba. Andsin selgel emandahäälel lihtsalt korralduse parim tuba korda seada. Hetke möödudes muidugi mõistsin, et hakkan sind ikka ja jälle koridoris nägema. Minu kukal hakkas hõõguma. Tuli voolas mööda keha allapoole.

      Õhtust sõime ülemises lauas vaid kuuekesi. Me sirutasime sageli käe ühe ja sama eseme järele ja paaril korral riivasid meie