Superkoomik. Jenny Jägerfeld

       Trükikoda OÜ Greif

       Kallile emale ja isale

      NALJAKAD KONDID

      Ema ütles kord, et mõnel inimesel on funny bones. Tõlkes tähendab see naljakaid konte. Minu kujutluses on nad naljakad kontideni välja, nad ongi justkui naljast tehtud. Ema pidas silmas seda, et nad on juba sünnipäraselt vaimukad. Selline inimene võib esitada ükskõik kui kehva nalja ja ikkagi teised naerma ajada. Või tegelikult ei pea see isegi nali olema. Nad võivad öelda „Kas sa ulataksid piima?” ja inimesed hakkavad juba itsitama, sest nad ütlevad seda nii naljakalt.

      Ja siis on teist sorti inimesed, ütles ema. Sellised, kes suudavad vaimukust õppida. Kes võivad nalju koguda ja õppida neid üles ehitama ja muudkui harjutavadharjutavad-harjutavad. Ja kogu selle harjutamise käigus nad märkavad, mis inimesi naerma ajab, ja siis võimendavad nad seda veelgi.

      Lisaks on kolmas sort inimesi, kes pole üldse naljakad, ükskõik kui palju nad ka ei üritaks. (Ma näiteks arvan, et minu õpetaja Cecilia kuulub nende hulka.)

      Ma tahaksin nii väga, et mul oleksid naljakad kondid. Tahaksin olla niimoodi vaeva nägemata lõbus, selline, kes lihtsalt tõuseb klassis püsti ja ütleb:

      „Teate, isa viis mu kunstimuuseumisse ja pilte vaadata oli umbes sama põnev kui nina nokkida.”

      Ja Cecilia ja klass selle peale:

      „AAHAHAHAHAHHAA!”

      No on täitsa naerust kõveras ja peavad kõhtu kinni hoidma, sest nad naeravad nii laginal, et kõht hakkab valutama. Naeruhoogude vahel õnnestub neil siiski öelda:

      „Sasha, lõpeta ära ... me lihtsalt ei suuda enam!”

      Kuigi nad tegelikult tahavad, et ma jätkaksin, ja ma jätkangi, lasen edasi ega hakka isegi nende naermise peale naerma, vaid teen ikka erilise kivinäo pähe, kui ütlen:

      „Ja siis me seisime seal ühe maali ees, mis nägi välja selline, nagu oleks keegi värvipurgi lõuendile ÜMBER AJANUD, no sellele ikka korralikult jalaga andnud, kui pidi näiteks vetsu minema või midagi! Aga minu isa, eks, jumala tähtsa häälega: „Kunstnik tahab siin jutustada seda, kuidas ta nagu ... võitleb inimeseks olemisega.” Ja mina selle peale: „Nagu päriselt või? Paistab rohkem sedamoodi, nagu ta võitleks KUNSTNIK olemisega.””

      Ja PÕMAKI!

      Kõik lihtsalt PLAHVATAVAD naerust, kukuvad tooli pealt maha, Cecilia samuti, nad ei suuda enam rääkida, nad veerevad mööda põrandat ja karjuvad hüsteeriliselt.

      Kahjuks kahtlustan, et minu kondid pole just ülinaljakad, nii et ühesõnaga mina ei oska küll sünnist saadik nalja teha. Samas on hea uudis see, et ma ei kuulu ka kolmandasse sorti, kes üldse nalja teha ei oska. Ikka juhtub, et minu juttude peale naerdakse. (Peaksin hakkama kaardistama, mille peale täpselt.) Ju ma kuulun sinna teise sorti. Nende hulka, kes suudavad selle kunsti omandada.

      Aga ma TAHAN naljakaid konte. Minust PEAB selline inimene saama. Minu arust võiks see võimalik olla, isegi kui see oskus pole kaasasündinud. Minu plaan näeb ette, et ma vahetan oma igavavõitu kondid naljakate vastu ükshaaval välja! Ja kui ma üldse midagi olen, siis sihikindel igatahes. Isa ütleb isegi, et ma olen täiesti vales suunas sihikindel. Noh, et mul on valed eesmärgid. Et ma peaksin rohkem koolile keskenduma. Just praegusel hetkel kõnnib ta näiteks mööda kööki ja pobiseb, et ma ei loe piisavalt maakoore ja maakera tuuma kohta. Andke andeks, eks, aga mulle ei tundu see oluline. Ma ei suuda kuidagi ette kujutada olukorda, kus kogu mu elu sõltub minu teadmistest maakoore tüüpide kohta. Ja isegi kui nii oleks: Halloo?! Google!

      Küll aga sõltub kogu mu elu sellest, kas ma saan endale naljakad kondid. Ma isegi ei liialda praegu. See on tõsi. Ma ei jää muidu lihtsalt ellu.

      NAGU KLOUNI TEHTUD

      Cecilia seisab klassi ees ja räägib maakoorest sellise häälega, nagu oleks ta ise lausa ŠOKEERITUD sellest, kui haigelt huvitav see kõik on, mida ta räägib.

      „Maakoor on viis kuni seitsekümmend kilomeetrit paks!”

      Tema kõrval ekraanil on maakera läbilõige. Kõige sügavamal on mingisugune valge süda, seejärel oranžid ja punased helendavad väljad. Kõige peal maakoor. Maakera ei näe sellel pildil kuigi tõsiseltvõetav välja. Nagu värviline põrkepall. Väheke jube ka, et me elame planeedil, mille oleks võinud välja mõelda näiteks mingi kloun. Üritan nalja välja mõelda: „Oh kui tore oleks juua klaasike mahla ja süüa taldrikutäis mõnusaid kukleid maakoorega!”

      Njah. AJUkoorega oleks äkki naljakam isegi? Aga siis hakkaksid kõik lihtsalt: „Iuuu! Rõve!” ja ega ei taha küll selline olla, kellele „iuuu” öeldakse.

      Minu kõrval istub Märta ja joonistab Cecilialt saadud paberile. Peaaegu kõik peale minu kutsuvad Märtat Märtsiks. Isegi Cecilia ütleb talle nii. Aga minu jaoks on ta Märta, sest minu süda ei luba tema nime ära lörtsida. Ära märtsida. Ja temal on kõikidest inimestest, keda ma tean, kõige suurem süda. Kallutan end joonistuse vaatamiseks Märta poole, tema heledad lokid kõditavad mu põske. Ta on joonistanud maakera vanameheks, kellel on kaabu ja vuntsid ja selline ümmargune üksik prilliklaas, mis ripub keti otsas. Mis selle nimi oligi? Makrell? Monaco? Monokkel? Monkonkel? Midagi sellist. Vanamehe suust tuleb jutumull tekstiga: „Mina olen maavanaisa.” Naeratan Märtale, sest see on päris lahe. Ta kihistab vastu. Tal on selline nunnu naer, nagu kõditaks keegi väikest last. Sosistan talle:

      „Mulle just tuli üks mõte!”

      „Ah! Mida?” sosistab Märta vastu.

      „Ma hakkan koomikuks. Stand-up-koomikuks!”

      Märta ei saa vastata, sest äkitselt seisab Cecilia täpselt meie pinkide ees.

      „Kas kujutate ette, Sasha Rein ja Märts Sköld?”

      Vaatame talle otsa. Ta teeb kunstliku pausi.

      „Mõnes kohas on niisiis ainult VIIS KILOMEETRIT! meie jalgade ja niinimetatud mantli vahel!” ütleb Cecilia ning vaatab meile pärani silmi ja ammuli sui otsa nagu lastesaate juht. „Mitu kilomeetrit, Sasha ja Märts?”

      „Viis kilomeetrit,” vastame kuulekalt kooris.

      Iseenesest on ju hea, kui õpetaja on innukas. Bosse, kes meil neljandas oli, istus enamjaolt õnnetu näoga ja näppis oma telefoni. Bosse ettekujutus õpetamisest oli selline, et tuleks mingi suvaline film peale panna, välja mingeid „pabereid tooma” hiilida ja seejärel enne tunni lõppu mitte tagasi ilmuda. Eelmisel suvel jäi Bosse haiguslehele ja siis saimegi Cecilia. Mulle Cecilia meeldib. Osale klassist (see tähendab Ebbale) käib närvidele, et tal on kogu aeg samad riided. Valge või hall T-särk. Sinised teksased, mis kõikide (see tähendab Ebba) arvates on liiga ümber. Tüüpiline Ebba-kommentaar, mida ta ütleb lahtise suuga nätsu närides ja poolmaniakaalselt oma pikki pruune juukseid keerutades: „No mis mõttes, eks, on siis raske õige suurusega pükse osta või? Või mis talle meeldib, kui pekk üle serva vajub või?”