.

       Trükikoda OÜ Greif

      Minu vanematele

      Esimene peatükk

      Maddy

      Ma oleksin leidnud Summerhilli mis tahes kaardilt. Pimesilmi, peatumata ja kõhklusteta võinuksin selle üles joonistada ka mälu järgi. See nägi välja nagu süda, mille küljed kulgesid piki jõeääri ja terav ots suundus otse merre. Tegelikult ulatusid valdused muidugi kaugemalegi, kuni roheliste ja pruunide toonide segadikuni, mille olid kokku kandnud tõusulained; maja ise aga klammerdus tihedalt vastu seda kallast, kus jõgi laienes merelaheks. Aga minu mällu oli see talletunud just niisugusena – mu lapsepõlve südamekujulise kaardina paigast, kus olin hoitud ja kaitstud.

      Isegi nüüd, kui Chamberlain oli ilmse vastumeelsusega otsustanud asuda tegutsema ning minu tädi Marjorie oli otsekui kleebitud raadio külge või siis jälgis silmapiiri, otsides märke Saksa vägede sissetungist ... isegi nüüd tundus olevat võimatu, et siinses elus midagi muutub.

      Minu isa poleks selle mõttega nõustunud. Sõda on nagu armastus, ütles ta ikka, kui olin kuue- või seitsmeaastane. See leiab alati võimaluse tulla, Maddy. Me küll unustame, aga enne kui arugi saame, on ta jälle kohal. Isa oli alati seda meelt, et meil, minu õel Georgianal ja minul, on vaja teada kõiki neid jäledaid tegusid, mida inimolendid on olnud suutelised korda saatma. Mina ei tahtnud neist midagi kuulda, aga Georgiana tahtis – ta isegi nurus isalt jutte esimesest ilmasõjast, sellest, kuidas elati üle Ieper ja muud läänerinde õudused. Jätsin nad sinnapaika ja jooksin alla kööki, et napsata Cookielt, meie kokatädilt, kaeraküpsis, vilistada kohale koerad ning kaduda siis visandiplokiga kõigi silme alt ära. Läbi metsatuka alla jõe äärde, kus viskuda kõhuli randumissillale ja joonistada konnakulleseid mudatiikides või pladistada tõusuveest jäänud lompides. Edasi väikesele laiule, kus oli kõige parem ujuda ja kust oli näha, kuidas päike vajus järjekordse särava Summerhilli päeva lõpul veepiiri taha, ujutades lahe üle selliste tulipunase ja oranži varjunditega, mis julgelt võistlesid terve mu värvipaleti sisuga.

      Aga täna, kui raadio sülgas pidevalt välja uusi ja hoiatavaid teateid Saksamaalt, kui külas tunglesid mundris mehed läheduses asuvast sõjaväebaasist ning Hobson otsis meeleheitlikult pimenduskardinaid, mis oleksid piisavalt suured, et katta halli hiiglaslikke värvilisest klaasist aknaid, tegin mina ikka täpselt sedasama, mida olin teinud kogu aeg: jätsin tädi Marjorie mõtisklema ajaleheuudiste üle, mis kajastasid Hitleri liikumist Danzigi peale, haarasin kaasa visandiploki ja kühvli – Haldjate nurga müür oli jälle varisemas – ning kadusin maja ümbritsevasse rohelusse.

      Silmitsedes lähemalt väikest kivivaringut, mille olid liivast välja uhtunud möödunud nädala tormiga kaasnenud paduvihmad, tundsin südames kerget ängi. Hakkasin kive kokku korjama ja toppisin nende vahedesse mulda nii hästi kui sain. Seda müüri peaks tõesti mõni päev hoolikamalt uurima. Ka Haldjametsa tara vajaks lappimist, ja kaevukraan aiasügavuses on hakanud lekkima. Papa valvsa pilgu puudumisel oli aiataimedel lastud viimase kuue aasta jooksul pidurdamatult vohada. Nüüd oli aed umbe kasvanud ning Georgiana hoiatas alatihti, et küllap me ühel päeval ärgates avastame, et aed on meid tervenisti alla neelanud.

      Kui meenus õde, tõstsin kühvliga viimase kivi müüri sisse ja ruttasin üles mäele. Ülalt sai jälgida küla poolt kulgevat teed ning ma tahtsin olla esimene, kes näeb teda tulemas. Kuus kuud tagasi oli Georgie läinud Euroopasse, hoolimata kõigist neist koledatest uudistest, mis tulid Saksamaalt. Võtnud kuulda mandril elavate lähemate ja kaugemate sugulaste küllakutseid, oli ta sõitnud papa vana autoga Londonisse ning sealt edasi Amsterdami ja Prantsusmaale, kust saatis vaimustushõigetega postkaarte, mis vihjasid väga selgelt, et tal pole veel niipeagi plaanis oma toredale reisile punkti panna. Viimaks oli nõbu Xenia Nantes’ist helistanud ning palunud kallil Marjoriel oma põrgulikku õetütart ohjeldada, rõhutades, et kõik mõistlikud inglased põgenevad praegu mandrilt. Georgianal ei jäänudki siis muud üle kui tagasi pöörduda, ja minul oli selle üle hea meel. Ma polnud varem päevagi õest lahus olnud, mistõttu tundusid viimased kuus kuud olevat minu elu pikimad.

      Kamandanud rangelt koeri, et need ei kraabiks oma auke müüri läheduses, vinnasin end iidse tamme otsa, mis kõrgus künkanõlval, ja toetasin selja vastu tüve, et maanteed paremini silmas pidada. Georgiana sõitis alati kiiresti. Saanud seitsmeteistkümneseks, oli ta autojuhtimise iseseisvalt ära õppinud, hoolimata sellest, et tädi Marjorie passis keset õue ning pomises pahuralt midagi õmblustööst ja prantsuse keele tundidest. Tülitades pidevalt Franki, et see aitaks tal isa vana Morrise välja tagurdada ja käivitada, oli õde õuel sõitu harjutanud, heinapallid teetähisteks, ning hiljem andnud autole valu juba külavaheteedel, mina hirmu tundes, kuid alati truult kõrvalistmel – ma ju teadsin, et ta sõidab ennast surnuks, aga vähemalt oleksin siis tema juures, kui see kord peaks juhtuma.

      Puude ja põõsaste vaheline külatee oli vaikne ja unine nagu alati, ning rahulolevalt ohates tõmbasin välja visandiploki. Rohelises lõuendköites paberipatakas oli peaaegu täis sirgeldatud, sest nüüd, kui Georgie oli ära, joonistasin ma rohkem kui tavaliselt. Tädi Marjorie, kes oli väga andekas kõikvõimalikel teemadel loenguid pidama, võttis ohvriks minu, kui juttu tuli paberi kokkuhoiust, ja ma püüdsingi siis visandeid üksteisele lähemale suruda, kasutades ära kogu olemasoleva vaba ruumi, sest oli ju üsna tõenäoline, et kui ma kohe ei hakka paberit kokku hoidma, siis saab see maailmast otsa. Ma joonistasin ju kõike ja kogu aeg. Maja. Kööki. Foxyt, mu rebasekutsikast lemmikut, kes kiusas Haldjametsas kõdunenud puu varjus elavat siili. Seda, kuidas valgus kumas läbi puude seal kaugemal salus, kus kasvasid metsmaasikad. Inimesi muidugi ka: Cookie ploomikooki küpsetamas; Hobson tallide taga salaja suitsu tegemas; Susan ämbriga trepist üles ja alla jooksmas. Georgiana poleks isegi relva ähvardusel suutnud ainsatki sirget joont tõmmata, kuid see-eest armastas ta kirjutada, ja nii olime aastate jooksul koos välja mõelnud lugematul hulgal lugusid. Olin kogu suve kõvasti vaeva näinud, et valmis saada üks naljakas pildisari, mis kujutas Foxyt ja tema parimat sõpra, väikest murelikku oravat, kellele olime nimeks pannud Stu. Lappasin aeglaselt paberilehti, otsides kohta, kus mul oli pooleli jäänud pilt Foxyst, kes rabeles elu eest, et mitte kukkuda vihmaveetünni, ja hakkasin tillukesi punaseid kriipsukesi tõmmates ta karvakasukat kujundama.

      Hilissuvine soojus oli jäänud pikalt pidama ja taevas ülal kõrgel oli siniliiliate värvi, meelitades oma säraga nii kutsuvalt, et see lihtsalt pani mind uskuma, nagu oleks mul vaja end vaid maast lahti tõugata, ja juba ma lendangi. Õrnad iilingud sahistasid puulehtedes ja valitses selline vaikus, et ma kuulsin, kuidas pliiats krabises paberil, kuidas koerad tuhnisid vargsi müüri kõrval jäneseurus ja kuidas pääsukesed vidistasid ülal pea kohal. Georgiana tuleb lõpuks koju, ja nii oli üsna kerge unustada, et käes on 1939. aasta augustikuu lõpp ning maailm käärib sõjaohus.

      Ilma mingi hoiatuseta tungis hommikusse õhku möiratus, ja otsekui mittemillestki täitus sinitaevas tammepuu kohal tumedate kujunditega. Lennukid. Kindlas rivistuses nagu metshaned, kes novembris rannikult lahkuvad, et üle La Manche’i lõunasse suunduda, müristasid need minust üle, nii et ainult nende varjud vilksatasid põldude ja karjamaade kohal. Hingasin pikalt välja – ma polnud arugi saanud, et olin hinge kinni hoidnud – ja selga vastu puutüve toetades vajusin kössi. Võta end kokku, Maddy, taeva päralt! Need on ju meie omad, meie lennukid. Tulevad kusagilt põhjapoolselt lennuväljalt ja