Õed ja vennad. Cynthia Sweeney D’Aprix

      Originaali tiitel:

      Cynthia D’Aprix Sweeney

      The Nest

      2016

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      See teos on väljamõeldis. Kõik viited ajaloolistele sündmustele, elanud inimestele või eksisteerivatele paikadele on välja mõeldud. Ülejäänud nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike sündmuste või paikadega, elus või surnud isikutega on täiesti juhuslik.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Tiiu Sulsenberg

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2016 by Cynthia D’Aprix Sweeney

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11348

      ISBN (PDF) 978-9949-844-35-7

      ISBN (ePub) 978-9949-84-794-5

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Minu perekonnale – vanematele Rogerile ja Theresale,

      õde Laurale, vendadele Richardile ja Tonyle –,

      kes kõik armastavad üle kõige hästi jutustatud head lugu.

      Alati oli see vastandumine – mida säilitada, mida muuta.

      – WILLIAM TREVOR, „THE PIANO TUNER’S WIFE“

      Nii ma teadsin, et see lugu murrab mu südame

      Kui sa selle kirjutasid

      Nii ma teadsin, et see lugu murrab mu südame

      AIMEE MANN, „THE FORGOTTEN ARM“

      TÄNUSÕNAD

      MILJON TÄNU JA pea sama palju kokteile võlgnen ma nende toetuse, aja ja tarkuse (vahel ka loa eest nendega juhtunud sündmusi kasutada) järgmistele inimestele – Belinda Cape, Madeline Dulchin, Rory Evans, Kate Flannery, Robin Goldwasser, John Hodgman, Natasha Lehrer, Jenny McPhee, Liza Powel O’Brien, Rebecca Odes, Rachel Pastan, Amy Poehler, Amy Scheibe, Katherine Schulten (kes luges innukalt selle raamatu nii paljusid mustandeid, et ma hakkasin tema mõistuse pärast muretsema), Jill Soloway, Jen Strozier, Sarah Thyre, Janie Haddad Tompkins ja Paul Yoon ning kadunud, suurepärane David Rakoff.

      Benningtoni kirjutamisseminarid on suurepärane koht, kuhu investeerida kaks aastat oma elust ja sealt leidsin ma oma Pesa – tõelised sõbrad, truud lugejad – Rob Fausi, Erin Kasdini, Melissa Mills-Dicki, Kathryn Savage’i ja (väga tagaigatsetud) Megan Renehani. Tänan oma töötubade kaaslasi ning Benningtoni õpetajaid, eriti Bret Anthony Johnstoni, kes luges esimesed kolmkümmend lehekülge minu arvates kehva lühijuttu ja ütles mulle, et see on romaani algus. Tema innukus andis mulle enesekindlust seda raamatut kirjutada ning tema nõuanded, mõtted, huumor, kannatlikkus ja sõprus aitasid mu üle lõpujoone.

      Minu agent Henry Dunow ja toimetaja Megan Lynch tegid paremaks kõik, mille ma kirja panin, ja nendega oli tõeline rõõm koos töötada. Ma ei tea, missuguse küla ma eelmises elus päästsin, et neid väärisin, aga kindlasti oli see tohutu suur. Tänan ka Daniel Halperni ja kõiki Eccos, kes minu heaks väga palju ära tegid, eriti Eleanor Krisemani ja Sonya Cheuse’i.

      Olen tänulik oma vanematele, et nad mulle lapsepõlves ette lugesid ning andsid mulle edasi armastuse raamatute ja keele vastu. Olen tänulik oma lastele Matthew’le ja Luke’ile, et nad lasid mul endale ette lugeda, kuni nemad hakkasid olema kauem üleval kui mina, et neist said erakordselt huvitavad, intelligentsed ja lahedad inimesed, kes täitsid meie kodu muusikaga.

      Lõpetuseks – ja see on kõige tähtsam – armastus ja tänu minu abikaasale Mike’ile, kelle usk minusse oli täielik väga nadidele asitõenditele vaatamata ja mistõttu see raamat on minu katse teda paremas valguses näidata. Kuni me teineteist naerma ajame, on maailmas kõik hästi.

      PROLOOG

      KÜLALISED JALUTASID SEL õhtupoolikul rannaklubi terrassil kesksuvise taeva all ja rüüpasid hindavalt kokteile, püüdes aru saada, kas baarmen ikka kasutas ülemise riiuli head kraami, tillukesi krabikooke hoiti pabersalvrätikutel. Samal ajal rääkisid külalised kombekalt sellest, kuidas neil on ilmaga vedanud, sest niiskus on homme tagasi, või pomisesid veidi vähem kombekaid märkusi pruudi liibuva atlasskleidi kohta, arutledes, kas üle kleidiserva kummuvas rinnapartiis on süüdi kehv õmbleja või halb maitse (maitselagedus, nagu nende enda tütred selle kohta ütleksid) või ootamatu kaalutõus. Samal ajal pilgutasid nad silma ja viskasid väsinult nalja selle üle, et on vahetanud dringid mähkmete vastu. Samal ajal lahkus Leo Plumb ühe ettekandjaga oma sugulase pulmast.

      Leo oli üritanud vältida oma abikaasat Victoriat, kes vaevu temaga veel suhtles, ja õde Beatrice’i, kes ei tahtnud kuidagi vait jääda, jahvatades aina sellest, et nad peaksid tänupüha ajal kokku saama. Tänupüha. Juulikuus. Leo polnud kakskümmend aastat pühasid sugulastega veetnud, täpsemini alates 1990-ndate keskpaigast, kui ta õigesti mäletas ja ta ei kavatsenud sellega praegu algust teha.

      Ärritununa ja otsides väidetavalt tühja õuebaari, märkas Leo Matilda Rodriguezt esimest korda šampanjapokaalidega kandikut tassimas. Naine liikus inimeste vahel küütlevas helenduses – osaliselt tänu sellele, et loojuv päike heitis Long Islandi idaosale kõlvatut roosat kuma ja osaliselt tänu tõeliselt suurepärasele kokaiinile, mis Leo meeltes hävingut külvas. Tõusvad ja langevad mullid Matilda kandikul olid nagu joovastav kutse, mis mõeldud ainult Leole. Naise tihedad mustad juuksed olid sätitud korrektsesse krunni, silmad olid mustad ja täidlased huuled punased. Leo jälgis tema puusade elegantset kõikumist, kui naine pulmakülaliste vahel kõndis, nüüd tühi kandik pea kohal nagu tõrvik. Mees haaras mööduva kelneri kandikult martiiniklaasi ja järgnes Matildale terasest pöörduste kaudu kööki.

      MATILDALE (ÜHEKSATEIST, ALGAJA LAULJA, ükskõikne ettekandja) tundus, et ühel hetkel pakkus ta Plumbi suguvõsa seitsmekümne viiele liikmele ja nende sõpradele šampanjat ning järgmisel kihutas tüdruk Leo äsja liisitud Porsches Long Islandi väina poole, käsi mehe liiga liibuvates pükstes, pöial kohmakalt mehe peenise alumist külge silitamas.

      Matilda oli vastu punninud, kui Leo ta sahvrisse tõmbas, tema randmetest kinni hoidis ja teda küsimustega pommitama hakkas: Kes sa oled? Kust sa pärit oled? Mida sa veel teed? Oled sa modell? Näitleja? Kas sa tead, et oled ilus?

      Matilda teadis, mida Leo tahab – talle tehti selliseid ettepanekuid alatasa, aga tavaliselt olid tegijaiks palju nooremad mehed – või siis totralt vanad, peaaegu muldvanad mehed, kelle relvadeks olid magedad külgelöömislaused ja üsna kitsarinnalised meelitused. (Teda kutsuti pidevalt J Lo’ks, ehkki ta ei sarnanenud viimasega üldse – tema vanemad olid mehhiklased, mitte puertoriikolased). Isegi selles rikkas seltskonnas tundus Leo ebamõistlikult kena ja seda sõna polnud Matilda kunagi kasutanud kellegi kohta, kelle tähelepanuavaldusi ta peaaegu nautis. Ta võinuks öelda seksikas, armas või isegi vapustav, aga kena? Tema tuttavad poisid polnud veel kenaks kasvanud. Matilda vaatas Leole näkku ja püüdis otsustada, mis on see, mis annab kokku kena. Nagu tal endal, olid ka mehel tumedad silmad, tumedad juuksed ja lai laup. Ent kui mehe näojooned olid nurgelised ja teravad, oli Matilda nägu ümar ja pehme. Televisioonis mängiks mees mõnd väärikat tegelast – kirurgi näiteks ja Matilda oleks surmahaige patsient, kes palub end terveks teha.

      Ta kuulis läbi sahvriukse bändi – tegelikult pigem orkestrit, sest pille oli vähemalt kuusteist –, mis mängisid tavapäraseid