Mischief Bay tüdrukud. Mischief Bay, 1. raamat. Сьюзен Мэллери

      Originaali tiitel:

      Susan Mallery

      The Girls of Mischief Bay

      2015

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Jana Kuremägi

      Korrektor Inna Viires

      © 2015 by Susan Mallery, Inc

      Trükiväljaanne © 2015 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11070

      ISBN (PDF) 978-9949-84-012-0

      ISBN (ePub) 978-9949-84-812-6

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Hea lugeja!

Tere tulemast Mischief Baysse¹! Käesolev raamat on – loodetavasti – esimene pikas seerias. Mulle meeldib luua maailma, millesse lugejad saavad sisse astuda ja seda täiel määral kogeda. Loodan, et Mischief Bay on selline maailm, kuhu tahate ikka ja jälle naasta.

      Kuigi mulle meeldib välja mõelda kohti ja avastada viise, kuidas muuta need nii tõepäraseks kui võimalik, kaasnevad sellega ikka teatud raskused. Üks suurim neist on nuputada, milliste asutustega minu tegelased kokku puutuvad, ning panna neile nimed. Kui ma eelmisel aastal seda raamatut kirjutama asusin, tekkis mul äkki plokk, kui mõtlesin, et pean kogu selle protsessi läbi tegema. Mõistes, et vahel on selleks vaja paljude inimeste nutikust, pöördusin nende poole, kellest pean kõige rohkem lugu: oma sõprade ja lugejate poole Facebookis. Palusin välja tulla soovitustega ja te vastasite mu palvele. Olin reaktsioonist üllatunud, kuigi õigupoolest poleks pidanud olema. Te olete mulle alati toeks.

      Ja seega pühendan käesoleva raamatu tänutundes neile, kes leidsid hädas kirjaniku aitamiseks aega. Loodetavasti meeldib Mischief Bay teile sama palju kui minule. Eriti suur tänu vembuvendadele:

      Alicia H, Oklahoma City, OK; Andie B, Woodstock, ON; Ann L, Pittsburgh, PA; Cat J, Johnson City, TN; Cheryl H, Auburn, MA; Dale B, Ocala, FL; Jennie J, Monroe, TN; Joyce M, Orange, TX; Karen M, Exton, PA; Kelly M, Corvallis, OR; Kelly R, Oregon City, OR; Kimberly C, Corning, NY; Kriss B, Chassell, MI; Kristen P, Westfield, NJ; Krystle P, Smithfield, PA; Linda H, Glen Burnie, MD; Lindsey B, Nestleton Station, ON; Lisbeth G, Honesdale, PA; Lora P, Papillion, NE; Melanie O, Chico, CA; Melissa H, Versailles, KY; Patricia K, Ashdown, AR; Phyllis G, Holbrook, MA; Roberta R, Berne, NY; Sandy K, Tucson, AZ; Sherry S, Jane Lew, WV; Susan P, DeValls Bluff, AR; Susan W, Morganville, NJ; Suzanne V, Rockaway, NJ, Suzi H, Kansas City, MO; Tina M, Warner Robins, GA; Tracy A, Rochester, NY; Yvonne Y, Edmonton, AB.

      Armastusega

      Susan Mallery

      1 Mischief Bay eestikeelne tõlge on Vempude / Koerustükkide Laht (tõlkija märkus).

      ESIMENE PEATÜKK

      „KAS selle tegi sulle Tyler?“

      Nicole Lord vaatas pildi poole, mille oli pannud oma pilatesestuudio Mischief Liigub seinale. Roosal käsitööpaberil oli kolm suurt punast südant. Südamete kohale oli joonistatud käe kontuur. Südamed olid üsnagi ebakindlalt joonistatud ja stiliseeritud, kuid siiski äratuntavad. Sugugi mitte paha tulemus, võttes arvesse, et kõnealune kunstnik oli kõigest viieaastane. Käe kontuuri oli aidanud teha kasvataja.

      „Tegi jah,“ vastas Nicole naeratades. „Lubasin talle, et võtan selle tööle kaasa ja näitan kõigile.“

      Tema klient, kolmekümnendates naine, kes üritas vabaneda rasedusega kogunenud kahekümnest lisakilost, pühkis naeratades näolt higi. „Ta tundub imearmas. Ma ei jõua ära oodata, et minu tütar oskaks ka midagi rohkem kui süüa, kakada ja mind ööd otsa üleval hoida.“

      „Eks see läheb pikkamööda paremaks,“ lohutas Nicole.

      „Tahaks loota. Mina arvasin ikka, et tahan kuut last.“ Naine tegi grimassi. „Praegu aga tundub isegi üks rohkem kui küllalt.“ Ta läks lehvitades ukse poole. „Näeme järgmisel nädalal.“

      „Toredat nädalavahetust,“ hüüdis Nicole lahkuja poole vaatamata, tema tähelepanu oli juba taas arvutil. Teda ootas veel lõunane trenn, siis oli kolm tundi pausi ja pärast seda õhtused trennid. Ning see tundus päris tore, kuni ta mõtles kõige selle peale, mis tuleb korda saata. Söök tuleb kindlasti ära osta – kodus on kõik otsas. Autole tuleb bensiini võtta, riided puhastusest ära tuua ja ühtlasi tuleb leida ka võimalus lõunat süüa.

      Ta heitis pilgu kellale mõeldes, kas peaks saatma Ericule meenutuse Tyler kell neli lasteaiast ära tuua. Ta tahtis telefoni võtta, kuid vajus siis pead raputades toolil kössi. Ei peaks, veenis ta end. Eric oli kõigest ühe korra unustanud lapsele järele minna ja tundnud pärast suuri süümepiinu. Tuleb meest usaldada, et sellist asja rohkem ei juhtu.

      Ja nii tulebki teha, mõtles ta. Ainult et viimasel ajal unustas Eric igasugu asju. Ja oli kodus vähem abiks.

      Abielu, mõtles ta nukralt. Kõik see kõlas nii romantilisena, kuni said aru, et sa ei pea mitte üksnes teise inimesega koos elama, vaid tuleb ette ka päevi, kus teine tegelikult arvab, et sa teed nii mõndagi valesti.

      Ta üritas ikka veel välja mõelda, mis järjekorras oma asju ajada, kui stuudio uks avanes ja Pam Eiland sisse astus.

      „No tere,“ hüüdis Pam, suur kott õlal, heatujuliselt.

      Need, kes Pami ei tundnud, oleksid ilmselt arvanud, et ta veab kaasas igasugu tarbetut träni. Kuid need, kes teda tundsid, teadsid, et tegelikult oli tema käekott üsna väike ja et kotis võttis enamiku ruumi pehme tekk ja väga kummalise väljanägemisega koer.

      Ja Lulu pistiski kohe pea kotist välja ning niutsus vaikselt.

      Nicole tõusis püsti, et neid tervitada. Kallistanud Pami, sirutas ta käed Lulule. Koer hüppas talle sülle ja surus end ta vastu.

      „Nii et sina oled meil siis täna roosas,“ ütles ta Lulu põske ja pead silitades.

      „Me mõlemad leidsime, et täna on roosa päev,“ ütles Pam.

      Puhastverd Hiina harjaskoeral Lulul olid pea peal, kõrvadel ja sabal ning käpaotstes valged karvad. Ülejäänud ootamatult hallikas-roosat tooni keha oli sisuliselt paljas ja pruunikate laikudega. Tema terviseprobleemid olid lausa legendaarsed ja kuna tal polnud karvu, oli tal alatasa külm. Mis tähendas, et Lulul oli terve kollektsioon sviitreid, jakke ja T-särke. Sel päeval kandis ta läikiva halli paelaga ääristatud kerget varrukateta roosat sviitrit. Kuna Nicole’il oli rahaga kitsas ja ta enese riided olid viledaks kantud, leidis ta end piinlikus olukorras, kus kadestas koera garderoobi.

      Lulu andis ta lõuale kutsumusi. Nicole hoidis sooja koera veel mõne hetke süles. Tema suhe Luluga oli seni selle päeva kõige suurema emotsionaalse laenguga hetk ning ta oli otsustanud seda nautida.

      Pam, kes oli ilus sooja naeratusega brünett, kandis retuuside ja trennisärgi peal avarat lühikeste varrukatega kleiti. Erinevalt teistest lõunasesse trenni tulevatest klientidest ei tulnud Pam siia kontorist. Nicole teadis, et Pam oli aastaid