Sinu vale. Jane Lythell

      Originaali tiitel:

      Jane Lythell

      The Lie of You

      2014

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Tegemist on väljamõeldud looga.

      Tegelased, organisatsioonid ja kirjeldatud sündmused on autori kujutlusvõime vili või on neid kasutatud ilukirjanduslikus võtmes.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Kaie Nõlvak

      Korrektor Mari Mets

      Copyright © Jane Lythell, 2014

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11317

      ISBN (PDF) 978-9949-84-433-3

      ISBN (ePub) 978-9949-84-814-0

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Minu kangelaslikule emale

      Margaret Lythell Clarke’ile.

      HEJA

      APRILL

      Kathy arvab, et tal on olemas kõik: töökoht, laps, sõbrad ja armastatu. Kuid tal ei ole minu tahtejõudu. Ta on läbinähtav, tal ei ole salasoppe. Ta ei tunne oma tumedamat külge ega teiste omi. Ta eeldab inimestest alati parimat.

      Kui ma kuulsin, et ta sai ametikõrgendust ja on nüüd toimetaja, helistasin ma talle koju ja küsisin, kas saaksin temaga kohtuda. Ütlesin, et mul oleks vaja temaga oma ametikoha teemal rääkida. Ta peaaegu nõustus minuga kokku saama, kuid muutis viimasel hetkel meelt.

      „Kohtume esimesel nädalal, kui ma tagasi olen, lõuna ajal, kas sobib, Heja? Ma tõesti peaksin need viimased päevad kodus olema.“

      Sellest saadik, kui ütlesin talle intervjuu ajal, et mu nime hääldatakse hei-ja, rõhutab ta seda rääkides liiga sageli. See ärritab mind. Ma käisin talle peale, ütlesin, et on tähtis, et kohtuksime võimalikult ruttu. Et mulle on tehtud tööpakkumisi. Et kui ta hindab minu panust ajakirja…

      Ta võitles iseendaga. Tal on raske ei öelda. Laps hakkas vigisema ja see andis talle meelekindlust.

      „Mul on kahju, Heja, see peab tõesti ootama, kuni ma tagasi olen. Ma pean nüüd lõpetama. Varsti näeme, tänan, et helistasid.“

      Oma esimesel päeval pärast naasmist kandis ta oranži siidpluusi ja halli pliiatsseelikut ning kalleid musta- ja helepruunikirjusid kingi. Ta pole veel rasedusega lisandunud kilosid täielikult maha saanud. Tal on paksud tumedad laines juuksed ja tihedad kulmud. Meeskonnaliikmed Laura, Karen, Tim ja Stephanie kogunesid tema ümber kobarasse. Nad rääkisid, kui hea meel neil on, et ta on tagasi; kui hea ta välja näeb. Ta pole ilus. Ta pole isegi mitte eriti kena. Tal on hea näonahk. See kumab ja ta silmad on päris kaunid, mandlikujulised ja pähkelpruunid. Ta nägu on liialt ilmekas ja nõuab tähelepanu. Teda on väsitav vaadata.

      Kathy veetis esimese hommiku ajakirja kirjastaja Philip Parri seltsis suures klaaskuubikuga sarnanevas kabinetis. Meeskonnas on meid kuus, tema assistent kaasa arvatud. Ta selgitas, kuidas kavatseb ajakirja edasi viia. Ta kummardus toolis ettepoole ja küsis meilt kõigilt arvamust. Ta usub suhtlemisse, kas teate, kiituse ja julgustamise kaudu juhtimisse. Teised kõik laususid üht-teist. Mina ei öelnud midagi. Ta ei kutsunud mind kõrvale ega leppinud meie lõunast kohtumist kokku.

      Teisel päeval peatus ta mu laua juures.

      „Meie lõuna osas. Kas sulle reede sobib, Heja?“ küsis ta, üleni helge ja sõbralik.

      Mina ütlesin, et kolmapäev sobiks mulle paremini. Tema kolmapäeval ei saanud, nii et ma jäin nõusse. Mulle polnud ühtki pakkumist tulnud. Ja ma ei kavatse ajakirjast lahkuda. Siin näen ma teda iga päev.

      KATHY

      APRILL

      Täna lõuna ajal istusin ma Heja vastas ja nautisin ohtra küüslauguga maitsestatud mahlast kuhja spaghetti vongolet. Tundsin end süüdi, sest ma jumaldan küüslauku, kuid teadsin, et selle maitse on õhtul rinnapiimal juures. Heja oli valinud apteegitilliga maitsestatud grillitud besuugo – sedasorti roa, mida saab süüa, ilma et spagetikastet igale poole pritsiks. Ja oligi hea, sest tal oli seljas jääsinine linane pluus ja käsitsi õmmeldud pintsak, ta nägi välja hoolitsetud ja laitmatu nagu alati. Juuksed olid tal üle pea kammitud ja prantsuse patsi punutud ning ta tundus seetõttu ligipääsmatu. Tal on kaunid põsesarnad ning tuhkblondid ja õhukesed juuksed. Mina tema asemel lõikaksin väga lühikese poisipea. Tema kannaks sellise soengu välja küll.

      Me rääkisime pealiskaudselt ajakirja hetkel käsil olevast numbrist. Ma teadsin, et ta kavatseb jutuga kuhugi välja jõuda, sest oli seda kohtumist palunud – tegelikult oli ta lausa peale käinud. Kuid ta tundus olevat üsna hajameelne ja kui ma temaga rääkisin, jäi ta pilk sageli pidama kusagil mu parema õla kohal, justnagu ei tunneks ta mu jutu vastu erilist huvi, ja see ajas pisut segadusse. Seejärel saabus mu kohv ja ma mõtlesin, et hästi, nüüd ei tõstata ta enam midagi tõsist. Võib-olla tahtis ta lihtsalt pärast kõiki neid kuid minuga taas kontakti luua. Tema jõi rohelist teed. Ma olen tähele pannud, et ta on väga terviseteadlik ning koos teega võttis ta sisse kaks kuningakepiõli kapslit.

      Heja alustas juttu sellest, kuidas ma peaksin võtma ta endale asetäitjaks. Ta rääkis endale omasel ebaloomulikul viisil, alati täiuslikus inglise keeles, kuid pisut liiga täiuslikus, nii et oli aru saada, et see pole ta emakeel.

      „Sel ajal, kui sa ära olid, kirjutasin ma artikleid kõigil teemadel,“ lausus ta.

      Nüüd olin mina see, kellel oli Heja jutule keskendumisega raskusi.

      Kõrvallauas oli paarike, kes tülitses kohutavalt. Mehel olid käed rinnal risti ja ta vahtis vihaselt oma vaarikamoosist magustoidutaldrikut, mille oli tühjaks söönud. Naine oli ärritunud; salvrätti väänates valgus ta kaelale ja näole puna. Ma nägin, kuidas kelner kõheldes paarikese lauale lähenes, ning mõtlesin, et ta peab selliste stseenidega harjunud olema – õnnetuid paare on nii palju. Heja hakkas lõpetama.

      „Sellal, kui sa lapsehoolduspuhkusel olid, olen ma sisuliselt töötanud toimetaja asetäitjana ja mulle meeldiks võtta rohkem vastutust.“

      „Sa oled teinud head tööd, Heja, ja ma olen tänulik kõige eest, mida teinud oled. Me oleme nii väiksearvuline meeskond ja ajakirjal lihtsalt ei ole toimetaja asetäitja kohta vaja, pealegi ei jääks Philip nõusse.“

      Miks olin ma Philipit, suurt ülemust, niimoodi abiks haaranud? Miks ei saanud ma Hejale lihtsalt sõbralikul, kuid kindlal häälel ei öelda? Ta polnud ajakirja juures kaua töötanud ja nii kiiret edutamist lihtsalt ei saanud oodata.

      Õnnetu paarike oli keskendunud arve maksmisele. Mees oli põlglikult krediitkaardi lauale visanud ja pilgu eemale pööranud, naine luges demonstratiivselt paberraha ja münte, makstes täpselt pool arvest. Tema näol oli pingul ja inetu ilme.

      Heja kallutas end minu poole, särtsudes vaoshoitud energiast. „Su aeg on nüüd piiratud, arvasin, et sulle meeldiks, kui keegi sind toetab.“

      Ma peaaegu nähvasin talle selle peale. „See pole probleem. Me oleme hea meeskond ja me kõik teame, mida teha.“

      Siiski peksis mu süda kiirelt, kui arvet küsisin.

      Pärastlõunal tundsin pisut iiveldust ja ärevust, tõenäoliselt tuli see Heja kommentaarist. Miks istun ma