Isevärki kalmistu elukad. Андрей Иванов

      Originaali tiitel

      Андреи Иванов

      Обитатели потешного кладбища

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Tiia Valdre

      Kujundanud Toomas Niklus

      © Andrei Ivanov, 2019

      © Tõlge eesti keelde. Veronika Einberg, 2019

      ISBN 978-9985-3-4712-6

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2019

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      I

      1

      Me leidsime monsieur Morgensterni Luxembourgi aiast. Ta lamas, nii pikk kui lai, pingi peal, tema kohal õõtsusid laiavõralise kastani kurvad oksad. Loojang ja kivirik olid tema ajutise askeetliku aseme taha laotanud purpurse vaiba. Vähe maad eemal piilus lehestiku vahelt üks neid kujusid, mis mõjuvad õhtuhämaruses rusuvalt.

      Marie¹ hüüatas vaikselt ja jooksis tema juurde.

      „Alfred? Alfred, ärgake! Te ei tohi siin lamada …”

      Marie püüdis teda üles raputada. Vanamehe pilk eksles. Ma mõtlesin, et küllap on ta väga purjus. Ta ei tundnud Maried üldse ära. Marie vandus pahameelest prantsuse keeles. Vanamees pobises midagi ja keeras näo ära. Mina seisin täiesti nõutult eemal, tundes, kuidas mu ümber kasvab ärevus. Oksad kahisesid, tolm siugles, vanad kuivanud lehed tantsisklesid. Midagi on toimumas, mõistsin ma, midagi salapärast. Tundsin kerget müksu selga. Mõtlesin, et keegi teeb nalja, tahtsin tagasi vaadata, kuid taipasin silmapilkselt, et sellel pole mingit mõtet. Soe õhulaine jooksis judinal üle selja, läbielamiste pundar, mida ma alles hakkan ridadeks ja niitideks harutama, tulvas verena kaela, lõi pähe ning lükkas selgroolülide kuuldava raginaga minus ammu hangunud osad paigast. Tollestsamast hetkest peale, mil me leidsime monsieur Morgensterni Luxembourgi aiast, mitte kaugel väljapääsust Saint-Micheli bulvarile, sain ma üheks Pariisi haaranud liikumisega, ma ärkasin ellu.

      „Viktor, aidake ometi!” hüüdis Marie ja ma toibusin täielikult.

      „Jah. Tulen!”

      Linn on olnud rahutu eelmise aasta lõpust saati. Ma jälgisin agoonia sündi nagu laborant, kes uurib mingisugust hobusele poogitud viirust. Vaatasin kõike naeratusega: inimesed jooksevad, akendel on näod, ülesköetud, uudishimulikud, hirmunud. Ma olen lapsest peale jumaldanud kaost, armastan käia vaksalis, vaadata, kuidas reisijad rongile kiirustavad. Evakuatsiooni Tšistopoli 1941. aastal võtsin ma vastu entusiasmiga. Ema nuttis, isa oli valge kui lubi, ent minu rinnas mühises lõõm; kui me leidsime endid kesk kõnnumaad ja jäist tuult muldpõrandaga tares hirmpika sadamasilla lähedal, valdas neid õud, mina aga olin vaimustuses. Kui palju muljeid! Kui palju vabadust! Lõpuks ometi olin ma tolmusest Moskvast ära põgenenud. Ma polnud seda linna kunagi armastanud ega tahtnud kooli minna. Ma teadsin, millisesse mind pannakse, see kool oli ära kugistanud paljud mu tuttavad ning kõik nad vihkasid teda. Hoone meenutas kasarmut. Me kõndisime emaga sageli sealt mööda ning sammaste ja stukk-kaunistustega paraadsissekäiku vaadates võpatasin ma mõttest, et need hiiglaslikud uksed neelavad varsti ka minu. Katkistel astmetel karglesid kärehäälselt vandudes paadunud marakratid. Ma vaatasin neid ja kujutasin ette, kuidas nad hakkavad mulle tonkse, kuklavopse ja nipse jagama. Ema peatus ja näitas mulle õpetajat – aga see, mõtlesin mina, hakkab mulle kahtesid panema ja isa kooli kutsuma. Rutiinist päästis evakuatsioon. Tšistopolis oli hoopis teistsugune kool, kõik õppisid seal naljaviluks …

      Hall kortsunud mantel, mustad püksid, nöörsaapad; ühe käega hoidis ta pingi seljatoest kinni, teine rippus elutult. Me kummardusime tema kohale. Ei, monsieur Morgenstern ei olnud purjus. Ta lalises midagi. Lehestik segas vahele, ei lasknud aru saada.

      Me olime tol päeval vaadanud pooltühjas cinéma-club’is „Alphaville’i”. Sattusime juhuslikult. Marie nägi afišši, ütles, et tal on jalad väsinud, Clément olla soovitanud seda filmi vaadata.

      „Tal on laitmatu maitse. Ma loen kõike, mis ta toob. Ma usaldan teda täielikult. Ta on natuke napakas, kuid mis sest. Ma teen teid kindlasti tuttavaks! Te hakkate teda armastama, küll näete! Kas lähme?”

      Mul polnud raha, kuid hilja juba – me sisenesime klubisse, läksime kassa juurde, tema ostis piletid. Oli jube piinlik. Marie ei teinud mu vabandussõnu kuulmagi, sammus julgelt oma lemmikkoha poole otse keskel.

      „Ma istun tavaliselt siin, igas cinéma’s!” Istus ja tegi kähku kinga lahti. „Minuga on sünnist peale mingi jama. Igavene segadus dokumentides! Ma sündisin Saksa okupatsiooni ajal, mu hullumeelne ema tahtis panna mulle nimeks Marie-Antoinette. Kujutate ette, kui tobe! Ma oleksin nüüd …” Teist kinga lahti tehes vaatas mulle otsa ja raputas juukseid, imekauneid juukseid. Ma ei jõudnud midagi vastata, isegi naeratada ei jõudnud. „Vanaisa tahtis panna nimeks Stalina, seda neljakümnendal aastal … Isalt ei küsitud, oldi arvamisel, et teda mul pole, kuid hiljem selgus kõik … Passi järgi olen ma Marie-Anne, kuid niimoodi ei kutsu mind keegi.”

      Kodus on ta Marianna, lähimatele sõpradele Marie; Nanterre’is filoloogiateaduskonnas õppides oli ta töötanud pansionaadis, kus üks vene aristokraadiproua oli teda Nürziks kutsunud, ning iga kord, kui Marie pansionaati tuli, täitusid vanadaami silmad pisaratega: „Ja siin ongi mu armas Nürz!”, võttis Mariel käest kinni: „Istu minuga, kallis Nürz.” Ainsaks inimeseks, kes kutsus teda Marie-Anne’iks, oli olnud väikese ehituskontori direktor, tal olla hädasti olnud vaja inglise keelt oskavat stenografisti, kuid selle pea kahe kuu jooksul, mil Marie tema juures töötas, ei palunud ta kordagi millegi tõlkimist või stenografeerimist, see-eest andis viisakas kaabakas oma käppadele voli ning Marie lahkus.

      „Isa ja tema sõbrad kutsuvad mind Mariškaks. Kas on ilus?”

      „Väga.”

      Marie oli sündinud Asnières’is, koerte kalmistul, mille vahiks oli tema vanaisa; sünnituse oli vastu võtnud vanaema …

      Veel räägib Marie poola keelt.

      „Aga kas teie räägite poola keelt?”

      „Kahjuks mitte.”

      Ma olin võlutud ega tahtnud seda varjata. Las näeb! Saalis klõpsis tasakesti liikuvate numbritega kell. Minus hakkas kobrutama iha. Minut minuti järel … Valgus kustus – „Vaadake sinna, pole vaja mind vaadata”. Ma kuulsin, kuidas kõlksatas tema kingakese lukk, ta libistas need jalast ära, numbrid kellal kukkusid pehme sahinaga. Äkki tõstis ta jalakesed minu kinga peale …

      „Lubate?”

      „Jaa.”

      Ning aeg peatus.

      Ma saabusin Pariisi 1967. aasta oktoobris; enne kui sain tuttavaks Mariega ja asusin elama rue d’Alesial, ei jõudnud ma Pariisi küllalt sisse ahmida, see linn varjutas mu mõtted, ma tundsin linna kohalolu isegi unes, mind erutas siin kõik, valgeid laike kaardil jäi järjest vähemaks, mõnesse kohta tekkisid augud, mõned korrad tabas ärev tunne, et kohe avaneb mulle miski, mingisugune suur saladus, õhk mu ümber elustus, hakkas voolama, pea kohal võbeles miski, tuulejoad paitasid mind, tõusis sahin, ma kiirustasin leidma vaikset tänavat ja sinna varjuma, et iseendaga üksi jäädes selles nähtuses selgust saada, kuid millegi suure kohaloleku vaimustav taju hülgas mind peagi, ma seisin pargis kui puunui või istusin pikalt pingil, äng vulises minus nagu ammu unustatud motiiv, ma kirjutasin midagi, kuid miski ei edenenud, läksin kaldapealsetele jalutama ning siis valdas mind teine veider tunne: ma oleksin justkui mässitud fantaasiate ja lugude tselluloidkilesse – kõigest sellest,