Mitfordide mõrvalood. Särav noor surnu. Jessica Fellowes
tundus, et neil õnnestus rekordajaga kodust läbi käia ja politseivorm tavariiete vastu vahetada, ning peagi suundusidki nad Great Marlborough Streetile, et jahtida riigi üht kuulsamat naiskurjategijat ja tema jõuku.
3. PEATÜKK
Pärast pidu olid Nancy, Pamela ja Louisa naasnud Iris Mitfordi korterisse Elvaston Place’is. Nende hilist kojujõudmist reetis pikk uni järgmisel hommikul ja aeglased vastused Irise uudishimulikele küsimustele hilise lõunasöögi ajal. Louisa oli aidanud õdedel asju pakkida ja saatis nad Paddingtoni jaama, kus nad rongi peale istusid, et õhtusöögi ajaks koju jõuda. Seejärel oli ta vaba, et kohtuda toatüdrukuga, kellega ta eelmisel õhtul tutvus, Dulcie Longiga.
Louisa oli juba varem sättinud asjad nii, et tal oleks võimalus selleks õhtuks Londonisse jääda, öeldes leedi Redesdale’ile, et soovib ühe nõbuga kohtuda, kuigi tegelikult ei olnud tal peaaegu ühtegi sugulast. Isa oli mitu aastat tagasi surnud, ema oli kolinud Londonist Suffolkisse ja onu Stephen oli astunud armeesse ning sellest ajast saadik polnud keegi temast midagi kuulnud – ja Louisal oli selle üle ainult hea meel. Ta oli pere ainus laps ja alustas töötegemist juba neljateistaastaselt, kohe pärast kooli lõpetamist. Asunud tööle Mitfordide juures, kelle kodu oli kaugel Peabody Estate’ist, kus ta üles kasvas, kadus tal side peaaegu kõigi oma endiste tuttavatega. Tema kõige kauaaegsem sõbranna Jennie liikus tänu oma jalustrabavale ilule nüüd hoopis kõrgemas seltskonnas, kuigi Louisa teadis, et Jenniel oleks alati hea meel teda näha. Kuid võimalus ühildada sõitu Londonisse ja oma igakuist vaba pühapäeva oli liiga hea, et seda raisku lasta. Ta igatses üle kõige taas linnaõhku hingata. Pärast seda, kui ta oli maal nädalate viisi poris sumbanud, mõjus sillutatud kõnnitee lausa tervendavalt. Udu ja tahma kibe segu võis küll tekitada õudust lord Redesdale’is, kes oli harjunud pastoraalse idülliga, aga Louisa jaoks mõjus see samasuguse nostalgilise naudinguna nagu tükk ema tehtud šokolaadikooki.
Louisa oli põgusalt mõelnud, et võiks ehk Guy Sullivaniga kokku saada, aga mingit kindlat kokkulepet neil ei olnud. Ja siis oli ta Curtiste majas, kui Nancy ja Pamela istusid turvaliselt õhtusöögilauas, sattunud vestlema toatüdrukuga, kes oli neile ukse avanud.
Võib-olla paelus teda tüdruku Londoni kõnepruuk, mis tekitas tunde, nagu nad oleksid õed. Või hakkas talle lihtsalt edevusest meeldima inimene, kes oli justkui tema enda peegelpilt. Louisa vaistlik sisetunne oli märki tabanud: täpselt nagu ta ise, töötas ka Dulcie teenijanna ja seltsidaamina, nimelt preili Charlotte’i heaks. Samal ajal kui mõlemad noored naised olid kokale õhtusöögi juures abiks, klatšisid nad kumbki veidike oma pererahvast ja rääkisid lugusid viimaste nõudmistest ja ekstsentrilistest harjumustest. Nad tunnistasid teineteisele ka seda, et kummalgi on seljataga sarnane minevik, millest tööandjad ei tea ja mida nad ei mõistaks. Louisal oli sealjuures palju kodusem tunne, kui ta oli eales kogenud ema majakeses Hadleigh’s, kus ta igal aastal ühe nädala veetis.
Selle muheda lobisemise käigus olid nad kokku leppinud, et kohtuvad järgmisel õhtul kell kuus Trafalgar Square’i lõvide juures. Kohtumispaiga pakkus välja Dulcie ja Louisa oleks peaaegu palunud tal mõni muu koht valida, kuid veenis siis ennast, et see oleks totrus. Ta pelgas mälestust viimasest korrast, mil oli sinna sattunud, põgenedes koos Nancyga Savoys toimunud ballilt, hirmust, et üks mees, kes seal viibis, võiks paljastada Louisa asukoha onu Stephenile. Nad olid omavahel tülli läinud, kui Louisa püüdis Nancyle selgeks teha, et ta ei tohi peole tagasi minna, ning seejärel põrganud kokku mehega, kes väitis oma nime olevat Roland Lucknor. Sellest kõigest oli alanud nende kolme jaoks pikk ja pöörane sündmuste jada, millesse oli haaratud ka Guy ning mis oli seotud ühe halastajaõe, Florence Nightingale Shore’i mõrvaga.
Vahepealsetel aastatel oli Louisa, kes küll enamjaolt nautis oma tööd, igatsenud taga sõprust Nancyga ja tundnud kadedust selle üle, kui kergesti too täiskasvanuellu libises. Nancy isegi ei maganud enam lastekorrusel, vaid oli kolinud maja peatiiba ja veetis oma nädalalõpud koos sõpradega Oxfordis ja Londonis, jõudes koju tagasi lugudega igasugu vempudest ja pidudest.
Samuti ei olnud Louisa kohtunud kuigi sageli Guyga, kuigi nad kirjutasid teineteisele ja ta tundis rõõmu mehe naljakatest kirjadest, kus too kirjeldas hulle, pahasid ja ohtlikke inimesi, keda ta nüüd Londoni politseiteenistuses töötades kohtas. Ridade vahelt võis mõista, et need kohtumised olid märksa põgusamad, kui siis, kui Guy oleks ise olnud see, kes need tegelased arreteeris, aga mees ei haletsenud ennast neid lugusid jutustades kunagi ja Louisa meelest oli see imetlusväärne. Kuigi mitte just eriti põnev.
Umbes kümme minutit pärast kella kuut seisis Louisa ikka veel kivist lõvide juures, seljas oma parim, tumesinine kleit, mille ta oli Nancy käest saanud ja endale parajaks kohendanud. Temast kiirustas mööda moodsalt riietatud mehi ja naisi, kes olid teel linna peale õhtut veetma, ning Louisa hakkas nihelema, mõeldes, et kas see kõik oli siiski hea idee. Siis aga saabus nurga tagant Dulcie ja viipas, et tema tähelepanu tõmmata.
„Vabandust, et ma jäin veidi hiljaks,” ütles Dulcie ja kiirustas naeratades tema juurde. „Madame Charlotte ei leidnud oma kalliskividega prossi üles, aga see oli ainus, mis pidi sobima, nii et ma pidin seda koos temaga igalt poolt taga otsima …” Ta katkestas oma jutu, et vahetada Louisaga teadev pilk, ning nad mõlemad itsitasid. Issand, kui tore oli, et nad võisid seda teha. „Me peame 36. bussi peale minema,” jätkas Dulcie. „See sõidab otse minu vana pubi juurde. Ma tean, et seal saame mõnusalt aega veeta, mõned joogid teha ja tantsu keerutada, ilma et keegi meid tülitama hakkaks. Mitte nagu siin, kus igasugu ennasttäis tüübid küsivad, et kas nad tohivad poole penni eest su seelikusaba alla vaadata, eks? Sa ju tead, et mul on õigus. Tule nüüd, tüdruk.”
Ta hakkas hoogsalt astuma. Louisa hingas sügavalt sisse ja järgnes talle.
4. PEATÜKK
Tund aega hiljem istusid nad laua taga Elephant and Castle’i nimelises pubis Southwarkis, tiheda liiklusega teedesõlme nurgal. See osa Londonist võis küll asuda üksnes Thamesi teisel kaldal, aga jättis endast mulje, nagu oleks tegu teise riigiga. Tänavavalgusteid oli vähem ja need töötasid ikka veel gaasiga, mitte elektriga. Kõik näis robustsem, tumedam ja aeglasem. Autosid oli vähem kui hobukaarikuid; väikesed lapsed silkasid tänavatel, lipsates täiskasvanutest riivamisi mööda – või isegi neil jalge vahelt läbi –, nii et nende vilkaid kogusid saatsid pahased hüüded: „No kuule!” Naised kiirustasid oma teed või ootasid bussi, lobisedes lakkamatult mahlakas kõnepruugis, vokaale eriliselt rõhutades. Mehed kõndisid pikkade ja otsusekindlate sammudega, pilk maas, sigaret suunurgas. Bussid rappusid mööda, rahvast lõhkemiseni täis nagu konservikarp vihmausse, vähemalt viis sõitjat nurgaposti külge klammerdumas.
Pubi tundus olevat sama rahvarohke nagu tänav, aga see oli säravalt valgustatud. Messingist sisseseade sätendas ja puidust baarilett oli hoolikalt läikima poleeritud. Kahtlemata varjas kirju mustriga vaip paljusid mineviku patte, kuid palja silmaga vaadates jättis pubi endast mulje, et omanikud peavad seda uhkusega, ning klientidel olid seljas riided, mida Louisa ema oleks kutsunud pühapäevarõivasteks. Siin-seal leidus üksikuid mehi, vanemaid härrasid, kes vaikselt õlut libistasid või kaarte mängisid. Aga suurem osa klientidest olid naised ja Louisa märkas ühtaegu jahmunult ja imetlusega, et nad ostsid oma joogid ise, vahel lausa mitu tükki korraga, ning pani isegi tähele, kuidas ühele mehele saadeti kann õlut, mispeale too tõstis klaasi ja noogutas tänulikult oma karvase lõuaga. Ja need naised olid noored, umbes Louisa vanused. Oli aru saada, et nad pole südalinnast – selleks ei olnud nende rõivad piisavalt moodsad ega luksuslikud –, aga nende käitumisest ja hoiakust kumas miljonäri abikaasaga võrdset enesekindlust. Nad ei olnud allasurutud, nende käes olid ohjad. Ta ei mõistnud, kuidas see võimalik oli, sest nende elu pidi ometi seisnema samasuguses töörügamises nagu naistel, kelle kõrval Louisa oli üles kasvanud.
Siis avanes üks pubi välisustest, keegi naine astus sisse ja peatus hetkeks lävel, justkui oodates, kuni üleüldine lobisemine sumbub. Ta jäi sinna veel minuti murdosaks ja häälekõmin algas taas, kuigi vaiksemalt kui enne. Dulcie tonksas Louisat küünarnukiga ribidesse.
„See on Alice