Jumalal ei ole aega. Marje Ernits

      Marje Ernits

      Jumalal ei ole aega

      Toimetanud Milvi Teesalu

      Kaane kujundanud Piret Tuur

      Autoriõigus: Marje Ernits ja OÜ Eesti Raamat, 2019

      ISBN 978-9949-683-96-3

      ISBN 978-9949-683-97-0 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      E-raamat OÜ Flagella

      Ära muretse, õeke,

      sest meile antud elud

      võetakse kindlasti tagasi.

      Muretsemiseks polnud tõesti põhjust, sest oma neljakümne teiseks eluaastaks oli Aet Eermets saavutanud peaaegu kõik, mille poole ta oli pürginud. Viimane asi, millega ta tegeles, abielulahutus, tõotas samuti tema kasuks laheneda ja nii võis ta end oma elu kuldses keskpunktis lõpuks tõeliselt rikka ja vaba naisena tunda.

      Abielu Aivar Eermetsaga oli paaril viimasel aastal, peale nende poja Joosepi ülikooli astumist, muutunud Aedale tõeliselt häirivaks. Mees justkui ei hoolinud enam millestki ega kellestki, tuli kuskilt ja läks kuhugi, vahetas alatihti ametikohti, kuni jäi sootuks töötuks, viibides enamuse ajast maal oma vana ema juures, nagu ta ise väitis. Algul polnud Aedal selle vastu muidugi midagi, et mees jalust ära oli, ent kui nende linnamajast ja garaažist hakkasid kaduma asjad, mille tema raskelt teenitud raha eest oli ostnud, hakkas naine lahutuse peale mõtlema.

      Ühel õhtul, kui Aivar koju naastes autovõtmed hooletu liigutusega esikulauale viskas ja sõna lausumata külmkapi juurde lonkis, ei leidnud ta sealt eest ühtegi õllepurki ega üldse midagi joodavat, toidupoolisest rääkimata. Seisnud hetke nõutult kapi ees, laskis ta selle uksel tagasi kinni vajuda. Tema näol polnud isegi siis üllatust, kui Aet talle rahumeelse lahkumineku ettepaneku tegi. Mehe ükskõiksus ajas naise viimse piirini vihale, kuid ta hoidis end vaos ega tundnud mingit süümepiina, kui esikulauale jäetud autovõtmed nagu möödaminnes ja pool­juhuslikult oma taskusse pistis.

      Nende ühisesse magamistuppa polnud Aivaril ammu asja olnud, sest selle oli Aet enda kodukontoriks muutnud ja nii jäi mees ka sel õhtul elutoa diivanile tukkuma, kaaslaseks suurel teleekraanil taidlevad seriaalistaarid. Ei mingeid kaebeid, kurtmist ega nuttu – see oli terve nende pika kooselu vältel olnud Aivari tava, kuigi Aet oleks tahtnud vahel karjuda ja kätega vehkida või siis vähemalt enne korralist seksi mõne kägistava kallistuse välja teenida. Neid liitis töö, ainult töö ja kõik, mida võis sellena võtta. Aedal ei lõppenud see kunagi, aga Aivaril sai ühel päeval töö otsa, sest ta oli valmis teinud kõik, mida kallis kaasa soovis või pojakasel pähe tuli tahta.

      Varahommikul veeklaasi järele haarates ei tulnud Aedal kohe pähegi maja ees hoovil seisvatele autodele pilk peale heita. Kui ta aga märkas, et mehe sõidumasina parkimiskoht oli tühi, kadus unerammestus ta kehast hetkega. Muidugi, mõtles ta, varuvõtmete kappi polnud ta taibanud tühjendada. Esimese hooga ei olnud Aet mõelnudki, et Aivar üldse kuulis, mida naine talle õhtul ütles – aga ilmselt siiski, ja see sai Aedale üsna pea selgeks. Vaadanud esikukappi, kus Aivar oma tööriideid ja muud vajalikku hoidis, leidis naine selle eest pooltühjana. Kadunud olid nii spordikott kui ka töötunked ja jalanõud. Asi tundus seda tõsisem, sest ka pesuriiul ja kummuti sokisahtel olid tühjemaks jäänud ning üleriiete kapist kadunud nii mehe lõppkallis talvejope kui ka tuttuued teksapüksid – Aivar Eermets oli läinud.

      Esimese hooga tundis Aet justkui mingit võidurõõmu, sest oli mõttetuks muutunud mehest justkui lahti saanud, kuid samas asendus see tunne kohe ka pettumusega. Oli ju tema ise alles selle kevade suure allahindluse ajal kaubamajast Aivarile tolle jope ja teksad ostnud, sest see mees ei osanud endale isegi riideid selga valida ning oleks ilma Aeda nõudmisteta näinud välja nagi mõni asotsiaal, kes kusagilt ehituselt neoontriipudega töötunked pihta oli pannud.

      Varuvõtmete kappi silmitsedes jõudis Aet välja järgmise teemani ning helistas tuttavale, kes töötas teenindusettevõttes, kus vahetati välja rikki läinud ukselukke. Lahutusest ta muidugi juttu ei teinud, küll aga väitis, et mees oli võtmed ära kaotanud, või olid need talt varastatud ja karmist videovalvest hoolimata võis see fakt nende koduse vara ohtu seada, seega tuli kõik ukselukud välja vahetada.

      Istunud veel viis minutit kohvitassi käes soojendades, tegi Aet järgmise kõne tuttavale advokaadile, kellega ta mõne aja eest lahtusteemat oli arutanud ning teatas, et tahab asja ametlikuks muuta, kuna mees oli ta maha jätnud. Saanud sõbra kontoris vastuvõtuaja kirja, hakkas ta end mõttes ette valmistama sõbrannadega kohtumiseks. Selleks kulus muidugi kõige rohkem aega, aga mitte kauem, kui ta tavaliselt hommikuse meikimise peale kulutas.

      Veel pisut sõitu ja varuaega parkimiskoha otsimiseks ning kolm minutit enne üheksat viskas ta oma jaki ja õlakoti töökoha arvutilaua toolile ning läks tualettruumi, et enne bürooülema saabumist oma kehas uue kohvitopsi jagu ruumi teha.

      IT-programmide haldamisega tegeleva firma boss oli Aeda oma lemmikute esikümnesse paigutanud, aga seda teadsid vaid need, kes ka ise samas nimekirjas figureerisid. Selleks oli ka põhjust, sest Aet Eermets sai kõigega hakkama ja kui ei, siis õppis ta asja ruttu selgeks ja tegi ära, mida temalt nõuti. Sel hommikul kavatses Aet strateegilistel eesmärkidel oma taktikat pisut muuta ja selle asemel, et vetsus meiki värskendada, ajas ta seda pisut laiali ning manas väljudes pähe näo, nagu oleks ta seal nutmas käinud.

      Hommikuse koosoleku ajaks ülema kabinetti astudes ei jäänud see meigipisar muidugi kellelegi märkamatuks, samuti ka see, kui vapralt Aet oma muret naeratuse taha varjata suutis. Aet ise pidas oma taktikat õnnestunuks juhul, kui ülemus palunuks tal peale koosolekut veel hetkeks jääda, kuid seekord nii ei läinud, sest Riivo Voogvel oli kiire. Sama oli ka Aedal, kuigi ta oli laua tagant tõusmisega pisut viivitanud ja paar printerilehte enne lahkumist mapist põranda poole lendu lasknud.

      Oma boksis arvuti taha istudes see viltu läinud algus teda enam ei häirinud, sest ülemuse ajanappusel olid alluvate suhtes omad head küljed ja nii kui boss oli majast lahkunud, võis Aet hakata arvutis surfates oma asju ajama. See ei tähendanud, et tal oleks mõni tööülesanne tegemata jäänud – seda mitte, lihtsalt prioriteedid muutsid järjekorda.

      *

      Lahutuspaberite täitmine oli Aeda meelest imelihtne, sest esmalt tühjaks jäänud põhjuste lahtrisse võis ta nüüd täie rahuga kirjutada, et mees oli ta maha jätnud ning et tegelikult ei elanud nad juba ammu enam koos, see tähendas, et nad ei maganud samas ruumis ja polnud juba mitu kuud seksinud. Kui mitu, seda Aet täpselt ei mäletanud, sest see asi oli neil juba Joosepi sünnist saati nii rutiinseks muutunud, et ei pälvinud lugemiskordi, mäletamisest kõnelemata. Mis orgasmi saamisse puutus, siis selleks piisas tahtmisest ja kui Aet ikka tahtis, siis selle ta ka sai. Aivar oli tegija igal alal ega jätnud ühtegi tööd poolde vinna, vaid viis kõik lõpule. Viimasel ajal muidugi enam mitte nii väga, sest ka selles osas oli Aet oma prioriteetide järje­korda muutnud. Linnaosa volikokku kandideerimine või siis järjekordsesse magistriõppesse minek ja heategevusaktsioonides osalemine olid talle tähtsamaks muutunud kui seks oma mehega.

      Hea meelega oleks Aet rohkem aega oma ülemuse kabinetis veetnud, kuid paraku oli Riivol alati nii kiire, et ta kõik Aeda tööalased uuendusettepanekud e-posti teel palus saata ja ühtki teist suhtlusviisi polnud selle mehe puhul võimalik tabada. Karjääri tegemiseks oli muidugi ka alternatiivseid võimalusi, pealegi võis Aeda meelest liiga isiklikuks muutunud suhe selle pigem tuksi keerata kui abiks tulla. Nii hoidus ta ülemusega flirtimast, kuid näitas võimalusel oma tööalast tipptaset.

      Kuni ülemust majas polnud, oli selleks Aet ise ja tegi, mida vajalikuks pidas. Tol hommikul tahtis ta lahutuspaberitega ühele poole saada, aga kuna advokaat oli soovitanud koos selle toiminguga ka perekonna varaline seis kirja panna, muutus asi pisut keerulisemaks. Maja, mille Aivar ehitas, oli küll Aeda nimel, aga mõlemad autod kuulusid Aivarile, sest tema tegeles nende hooldamisega. Kõik muu vallasvara oli muidugi Aeda raha eest ostetud, sest seni, kui Aivar maja ehitas, ei teeninud ta sentigi. Nende poeg Joosep oli heaolukeskkonnas kasvanud laps ega hinnanud materiaalseid väärtusi sedavõrd,