Palgasõdur. 5. raamat. Stockholmi ensüüm. Калле Кландорф
tulega omal initsiatiivil ja veel kord, valvame üksteise seljatagust,“ lisas Bengt, põrnitsedes hämarat tänavajuppi, mis viis betoonelamute vahele.
___
„Bravo Üks ja Bravo Kaks suunduvad konfliktipiirkonda. Hoiame teid toimuvaga kursis. Side lõpp,“ teatas Bengt Annale juhtimiskeskusesse.
„Selge. Õnn kaasa!“ tuli Annalt vastus.
„Oleme ootel,“ lisas Anders. Pärast seda surus Bengt raadio pükste küljetaskusse.
Mehed liikusid vaikselt hanerivis üle Rinkebysvängeni, edasi majaesisele muruplatsile, kust jõuti maja nurgani, mis oli hooviparklasse viiva Fornbyvägeni algus. Bengt andis märku ja rühm jäi korraks seisma, nii et Bengt jõudis kiiresti ees ootavale pilgu peale visata. Fornbyvägen oli tupiktänav vahetult enne Rinkeby keskust. Sellest paremale jäi parkla, mille keskmes asus mingi madal hoone, tõenäoliselt pesumaja. Sõidukeid oli parklas suhteliselt vähe, siin-seal vedeles veel suitsevaid autosid, mille ümber voolas kustutusvahtu. Vasakult piirasid tänavat kolme kortermaja otsaseinad. Neid ühendasid trepid, mille kaudu sai majade hoovidesse. Hoovid ise olid umbes kahe meetri kõrgused terrassid, nii et tänavalt, kus Bengt oma rühmaga plaanis liikuda, polnud võimalik hoovidesse siseneda muul moel kui ainult mööda treppe.
Bengt andis märku edasi liikuda. Tänavavalgustitest oli enamik lõhutud ja pimedus langes vatina majade vahele. Vaid mõnest üksikust aknast paistis kardinate tagant valgust. Mehed liikusid hanereas mööda vasakpoolset tänavaserva, hoides samal ajal silma peal ka paremal laiuval hämaral parklal. Nad jõudsid trepini, mis viis esimesse hoovi. Seitse meest – nende seas ka Bengt – hiilisid trepist üles, ülejäänud seitse jäid trepi jalamile valvesse ja hoidsid ümbruskonda sihikul.
Pindalalt mitte väga suur hoov oli samuti hämar, sest betoonelamud ümbritsesid seda kolmest küljest. Hoovis polnud midagi peale paari kiige, mängumaja ja nende juurde kuuluvate pinkide ning aedikute. Madalad looklevad piirded tähistasid jalakäijatele mõeldud kruusateid, mis viisid majade vahele. Peaaegu kõik aknad olid pimedad. Ei mingit liikumist, valitses täielik vaikus.
„Kuidas olukord tundub?“ kuulis Bengt oma kuularist.
„Täitsa vaikne. Paistab kontrolli all ja õhk puhas. Isegi liiga vaikne. Mõni tatikas võiks ju ikka kangelast mängida. Liigume järgmise hoovi suunas,“ vastas Bengt.
Seepeale tuli vastuseks: „Hakkasime liikuma.“
„Oleme kohe teie kannul,“ kinnitas Bengt.
Valves olnud rühm liikus piki maja otsaseina trepi poole, mis viis järgmisse hoovi. Bengti rühm tuli vaikselt mööda trepi teist külge alla ja võttis ennast ees minevale rühmale sappa. Seekord jäid nemad trepi jalamile valvesse, samal ajal jälgides, kuidas teine rühm eemaldus hääletult treppi mööda üles hämarale platvormile ja kadus veel hämaramasse hoovi.
Hetkeks oli kõik vaikne, seejärel küsis Bengt: „Kuidas olukord on?“
„Pime ja vaikne. Ohtu ei näi olevat. Kindel, et saime ikka õige väljakutse?“ tuli vastuseks.
„Kindel mis kindel,“ sõnas Bengt. „Viimane hoov veel ja siis kutsume patrullid. Meil pole siin midagi teha.“
„Olgu, hakkame tagasi liikuma. Tegelikult ikka kahtlaselt vaikne. Alles ju põletati ja laamendati.“
„Hakkame samuti liikuma,“ vastas Bengt.
___
Järgmine hoov oli sama rahulik nagu kaks eelmist ning Bengt hakkas mõtisklema väljakutse põhjuse üle. Väljakutses oli öeldud, et kuuldi arvatava tulirelva laske, kuid pärast seda oli kõik jäänud vaikseks. Siiski oli üks tuletõrjujatest saanud ju kuulihaava, seda kinnitasid meedikud. Aga kõik vandaalid olid kuhugi kadunud ja see äratas kahtlusi.
Kahtlusi kippus süvendama ka Bengti sisetunne. Keegi pidi autode süütamise korraldama ja see keegi pidi olema mõjuvõimas, sest ta suutis vajalikul hetkel noored tänavatelt tagasi tõmmata. Tavaliselt ei kuula ega karda sellised noored ju midagi ega kedagi. Kui nad vaikselt viimase hoovi trepist alla tulid, kõnetas Bengti selja tagant teise grupi juht Björn, kes äratas ta mõtisklustest:
„Tead, kui me sellel tänavapoolel siia liikusime, oleks keegi nagu vaikselt rääkinud seal maja nurgas, mis siit diagonaalis üle parkla jääb. Maja seintelt kajas justkui sosinat. Kas need kohalikud tüübid äkki jälgivad meid?“
„Ega ma ei…“ jõudis Bengt vastata, kui täpselt sealt kohast, millele Björn viitas, kostis puruneva klaasi klirin, justkui oleks kotitäis pudeleid aknast välja visatud. Õõvastav hääl kajas üle parkla ja kadus majade vahele. Mehed ehmusid ja võpatasid, kuid kõik püüdsid jääda kaaslaste ees nii rahulikuks kui võimalik.
„Või nii,“ hakkas Bengt esimesena rääkima. „Meid vist kutsutakse. Rühm jääb endiselt kaheks. Björn, minge teie tuldud teed tagasi, meie läheme siit üle parkla ja liigume vastasmaja külge mööda teiega paralleelselt. Hoidke silmad lahti ja pidage seda keset parklat olevat hoonet sihikul. Me teeme sama teiselt poolt. Kohtume viiskümmend meetrit enne seda nurka, kust klirin tuli, ja liigume koos trepikoja suunas.“
„Arusaadav,“ tuli Björnilt vastuseks.
Bengt haaras taskust raadiosaatja ja teatas juhtimiskeskusesse: „Toimub liikumine, uurime lähemalt. Lisajõududel valmis olla! Oodata minu märguannet! Side lõpp!“
„Selge! Oleme kuuldel,“ ütles Anna juhtimiskeskusest.
„Arusaadav. Ootame märguannet. Side lõpp!“ kostis lisaks Anders Isaksonilt.
Bengti rühm liikus kiirel sammul parkla serva mööda vastasmaja poole. Björni rühm tegi neile katet, kuni nad olid jõudnud läbida suurema osa vahemaast, seejärel asusid nad mööda tuldud teed tagasi liikuma. Viimaks liikusid kaks rühma paralleelselt, hoides samal ajal automaate laskevalmis.
Bengt ja tema mehed liikusid mõnda aega põlenud ja kuumust õhkavate autovrakkide kõrval. Seejärel tehti paar kiiremat sammu üle haljasala, hoides ennast maja ligi. Tegutseti peaaegu hääletult, läheneti järjekindlalt sihtmärgile.
„Bengt, nendest vrakkidest esimese ja teise taga tundus midagi olevat, äkki mingi džiip,“ ütles Björn vaikselt raadiosaatjasse. „Seisis maja küljel, kust saab järgmiste majade vahele. Sealt ta küll tähelepanu äratamata kuskile ei sõidaks, kuid varitsuseks oleks see paganama hea paik.“
„Vaatame selle nurga enne üle ja saame rühmadega kokku. Kui olukord püsib ikka rahulik, siis kutsume politsei siia ja patrullime veidi,“ vastas Bengt. Varitsus politseijõududele ei kuulu just Rootsi kurjategijate arsenali, arutles ta omaette. Aga nagu välk selgest taevast alustatud ja viimase 24 tunni jooksul eskaleerunud gängisõjad tekitasid üha rohkem küsimusi. Korrakaitseüksustel oli tõsiseid raskusi, et suurlinnades olukorda kontrolli alla saada, ja kaotused olid hämmastavalt suured. Kuritegelike rühmituste seas olid esile kerkinud erakordselt kompetentsed ja efektiivsed seltskonnad.
Mehed lähenesid parkla nurgale, kus kolm kaheksakorruselist korterelamut moodustasid U-kujulise sisehoovi. Kui rühmad kokku said, lausus Björn tasasel häälel: „Pesumajas ja parklas olevate autode vahel pole mingit liikumist. Siin on liigagi vaikne, isegi kõrvaltänavatest ei kosta mingit müra. Kas kõik on tõesti meie eest peitu pugenud?“
Sel hetkel kuuldus eestpoolt, umbes viiekümne meetri kaugusel asuvast pimedast trepikojast võõrkeelset sõimu.
„Nonii, tegutseme ruttu ja vaikselt,“ ütles Bengt. Mehed hakkasid automaate laskevalmis hoides kiiresti hämara nurga poole liikuma. Möödudes viimastest pargitud autodest, lähenesid nad tasahilju trepikojale, kust kostis ikka veel kõvahäälset vaidlemist. Kui trepikojani jäi umbes kolmkümmend meetrit, ümbritsesid neid kolmest küljest korterelamud. Järsku kuulsid mehed pea kohal plaksusid, mis jäid kajana seinte vahele pendeldama. Bengt ei uskunud oma silmi, kui nägi enda