Saatana tütar. Katee Robert

Saatana tütar

Originaali tiitel:

Katee Robert

The Devil’s Daughter

2017

Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

Tegemist on väljamõeldisega. Nimed, tegelaskujud, organisatsioonid, kohad ja sündmused on autori kujutlusvõime vili või leiavad kasutust ilukirjanduslikus kontekstis.

Kaane kujundanud Reet Helm

Toimetanud Viivi Variksaar

Korrektor Inna Viires

This edition is made possible under a license arrangement originating with Amazon Publishing, www.apub.com, in collaboration with Synopsis Literary Agency.

Raamatu nr 11408

ISBN (PDF) 978-9949-845-25-5

ISBN (ePub) 978-9949-84-949-9

Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

Baileyle.

Enne kui sul seda raamatut lugeda lubatakse, kulub aastaid, kuid sinu tõmme maailma kummalise ja pimedama poole vastu pakub mulle lõputut inspiratsiooni.

Kallis oled, väike preili!

ESIMENE PEATÜKK

Tüdruk jooksis.

Ta pani joostes endast kõik välja; kõhnad käsivarred andsid hoogu ja paljad jalatallad platsusid mullal. Kõrge rohi lõikus tüdruku nahka, iga lible oli kui tibatilluke žiletitera. Valus oli. Igalt poolt oli valus. Aga kui ta taas kätte saadakse, muutub kõik veel palju hullemaks.

Tee peale jõuda. Tee peale jõuda. Lihtsalt tee peale jõuda.

Ta jõud hakkas juba raugema, keha vedas tüdrukut vaatamata teda liikumas hoidvale meeleheitele alt. Ta ei tohtinud peatuda. Ta ei tohtinud puhata. Tal polnud teha muud kui joosta.

Maapinna kontuur ta jalge all muutus ja selle tajumiseks kulus tal tervelt kolm pikka sammu. Tüdruk tegi täisringi ja üritas oma asukohast sotti saada. Mõtlemise muutsid raskemaks ta peas tukslev veri ja kümmekond teravat valutorget, mis nüüd, mil ta liikumast lakanud oli, kriisates enda märkamist nõudsid. Äkki ma võiksin lihtsalt…

Ei.

Ta pidi jõudma Clear Springsi.

Olukorra paradoksaalsus ei läinud temast isegi ta hetkeseisu arvestades mööda. Teda oli kogu elu ajendanud soov sellest põrguauku meenutavast väikelinnast välja pääseda ja siin ta nüüd oli, kõike täpselt vastupidise nimel mängu panemas. Tüdruk kibrutas laupa, üritades näha teed. Vajaliku edasiliikumissuuna leidmine poleks tohtinud nii keeruline olla. Ta oli neil Montana seda piirkonda risti-rästi läbivatel kitsukestel kahesuunalistel teedel veetnud aastaid.

Kui vaid oleks päev…

Kui ta vaid poleks nii väsinud…

Kui, kui, kui.

Liikumas püsida. Tüdruk tõmbas sügavalt hinge ja asus ühte jalga teise ette tõstes suvalises suunas liikuma. Sõnadest sai mantra, tõotus. Lihtsalt jõua tagasi linna. Lihtsalt jõua tagasi linna ja see kõik saab läbi.

Tüdruk ei teadnud täpselt, kui kaua ta kõndinud oli, enne kui esituled teda pimestades pimedusse lõikusid. Tüdruk vajus tahtmatult põlvili. Ta kergitas vabiseva käe silmi varjama. „Palun.“

Juhipoolne uks avanes ja asfaldil kajasid sammud. Tüdruk kissitas ereda valguse käes silmi ja ta süda jättis tuttavat profiili nähes löögi vahele. „Ei…“ Ma pääsesin minema. Ma olin täiesti kindel, et pääsesin minema. Ta nägi kuju selja taga Clear Springsi tuttavaid ähmaseid tulesid. Nii lähedal. Sama hästi võinuks see olla kuu. Selleni jõudmise tõenäosus oli niisama suur.

Tüdruk üritas end jalule upitada, kuid keha vedas teda uuesti alt ning jalad andsid järele. Ta oleks peaaegu näoli vajunud. „Palun. Ma teen kõike, mida te tahate. Ainult palun, ärge tehke mulle enam haiget.“

Ta pead puudutas käsi ja puudutuse hellus muutis olukorra veelgi õudustäratavamaks. „Sa tead, et ma ei saa seda lubada.“

Tüdruk oli arvanud, et ta ei suuda enam nutta, kuid taipas sel hetkel, et oli eksinud. Ta põrnitses oma kriibitud ja veritsevaid sõrmenukke ning tema rinnus võttis kuju kohutav teadmine. Tema jaoks ei tule kolledžit, elu väljaspool seda väikelinna, mis oli suurema osa ta elust vanglana tundunud, ei saa olema tulevikku ega perekonda, kus ta saaks õppida oma vanemate tehtud vigadest.

Mitte midagi.

Ei tule mitte midagi peale käe ta pealael ja ees ootava valu.

„Sa pead midagi ette võtma.“

Zach Owens oli sama nõudmist erinevates versioonides kuulnud sellest ajast peale, kui ta Clear Springsi kolis ning üheksa aastat tagasi asešerifi ameti vastu võttis. Nüüd, mil temast oli saanud šerif, kuulis ta seda lihtsalt oluliselt sagedamini.

Aga seekord olid asjad pisut teistmoodi.

Ta nõjatus ettepoole ja kinnitas oma pilgu Robert ja Julie Smithile. „Te teate, et ma olen teinud kõik, mis võimalik.“ Ta oli kolm päeva hullu moodi pingutanud, et välja selgitada, kuhu nende tütar oli jääda võinud. Siinkandis ei tulnud teadmata kadunuks jäämist kuigi sageli ette – kui keegi tõepoolest kaotsi läks, siis ta lihtsalt ei tahtnud, et ta üles leitaks. Mees polnud endiselt kindel, et ka Neveah Smith ei kuulu sellesse kategooriasse.

„See ei ole nii nagu eelmistel kordadel.“ Julie silmadesse kerkisid pisarad. „Asi on selles Martha Collinsis. Ta on ennast minu tüdruku külge haakinud ja ta oma neetud patuurkasse meelitanud.“

„Julie, vali sõnu.“

Zach ohkas. Kes veel kui mitte Robert Smith tulnuks selle peale, et oma naise kõnepruuki korrigeerida, kuigi teemaks oli küsimus, kas nende tütar on kadunud või mitte. Smithid olid tublid inimesed. Nad käisid kindlalt igal pühapäeval kirikus ja pingutasid kogukonna nimel, kuigi mõnes teises asjas pingutasid nad oma fanatismiga pisut üle. Julie Smith oli võtnud mäel tegutseva usulahu põrgutulle saatmise oma isiklikuks missiooniks.

Kuid polnud Zachi asi naisele ütlema hakata, et Martha Collins oli tänavalt teismeliste kinnikrabamiseks liiga nutikas.

„Seda seltskonda seal Elysias ei saa vastutama panna kõige eest, mis on Clear Springsis metsa läinud.“ Talle ei meenunud kogu linnas tagasi oldud aja jooksul ühtki nende poolt tehtud asja, mis oleks sundinud seadusesilma sinnapoole vaatama. Kui sedasorti rühmitused ei osanud pahandustest hoiduda, polnud neil pikka pidu.

„Enne seda ehk tõesti mitte. Aga seekord on teisiti.“

Naine aina kordas seda. Zach tundis teda piisavalt hästi teadmaks, et naine ei jäta oma jonni. Esimese hooga võis temast jääda mulje, et ta on malbus ise, aga anna talle midagi hammaste vahele ja ta on nagu terjer kondi kallal. Ainsa tütre kadumisest oli selle tulemuse saavutamiseks enam kui küll.

Probleem oli selles, et Neveah oli üks väike paharet. Talle meeldis oma vanemaid muretsema panna ja kahtlastesse olukordadesse sattumist tüdruk lausa nautis. Mõneks päevaks kadumine ja seejärel tagasi linna hõljumine, lai tobe naeratus näol ja mõni poiss sabas, olnuks väga tema moodi.

Robert võttis naise kõhnade õlgade ümbert kinni ja läkitas Zachile tähendusrikka pilgu. „Ma olen kindel, et ta on peagi kodus tagasi,

Скачать книгу