Päevikukütid. Eet Tuule

Päevikukütid - Eet Tuule


Скачать книгу
age alt="title" target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_5f555923-30d6-5824-8cce-f232e98a0a7e.jpg"/>

      Raamatu tegelased ja sündmustik on autori poolt välja mõeldud.

      Toimetanud Maarja Ojamaa

      Kujundanud Anu Ristmets

      ISBN 978-9949-683-18-5

      ISBN 978-9949-683-19-2 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      Trükitud Euroopa Liidus

      – 1 –

      Kui Taivo Teesalu märtsikuu viimasel päeval oma Subaru nina linna poole keeras, imestas mees isegi, et oli ühisüritusel osalemisega nii kergemeelselt nõustunud. Mida aeg edasi, seda vastumeelsemaks talle sellised kampaanialikud ettevõtmised muutusid. Oli laupäeva hommik, liiklus maanteel hõre ning mõtisklusteks aega niisiis küll ja küll.

       Tõepoolest, Ellenil oli tuline õigus: mida see tänane päev mulle ikka annab? Raiskan selle lihtsalt ära ja kogu lugu. Justkui endal tegemisi veel vähe oleks! Näiteks maja juures oleks vaja üht-teist kõpitseda. Välitööde hooaeg on alanud ja varsti tuleb isegi nina nuuskamiseks aega leida, magamisest rääkimata. Alles too ornitoloogiaühingu linnade linnuvaatluspäev oli, nüüd siis see linnuklubi juhatuses paksu verd tekitanud lihavõtte linnuvaatlus takkaotsa.

      „Lasteaed, aga mitte linnuklubi!” kirus ta tahtmatult valju häälega. Ptüi, pagan, jälle kukkusin üksi omaette rääkima, muigas mees ja kahandas kiirust – eessõitev mersu vänderdas kahtlaselt. Ju ma hakkan siis vanaks jääma, muutus mees nukraks. Ei, varavõitu veel: alles neljakümne viies aasta lõi ette. Ent miks ma täna nii tundeline olen?

      Kuna põhjus oli talle liigagi hästi teada, püüdis Taivo oma mõttelendu teistele radadele suunata. Ent võta näpust, iseenda eest pakku ei jookse.

      Jah, ta otsis Signe lähedust ja soovis temaga rääkida. Ilmtingimata täna, sest niivõrd soodsat võimalust kindlasti niipea ette ei tule. Ja mis siin salata: ainult selle naise pärast ta täna lolli mängima lähebki. Terje on mõistlik tüdruk, saab asjast aru ja organiseerib kindlasti nii, et nad saaksid ka kahekesi jääda – sõbrannade värk. Ja Taivo hakkas meenutama, kuidas Terje oli Signet eelmisel sügisel linnuklubi koosolekul teistele tutvustanud.

      „Suur linnuhuviline, nagu minagi,” teatas Terje tookord lühidalt, „aga las ta parem ise räägib. Juttu Signel igatahes jätkub.”

      Seda oli tal tõepoolest piisavalt olnud ja koosolijatele sai juba toona selgeks, et tegemist on ettevõtliku ja väga sarmika naisega. Kesktalvise veelinnuloenduse ajal sättis uustulnuk end Taivo kõrvale ja autos sattusid nad pikemalt vestlema. Aga paljukest temasuguse nohikust mehe südame vallutamiseks vaja on? Nähtavasti õige vähe, arvas Taivo ise hiljem. Eriti siis, kui ründavaks pooleks on ilus, väikest kasvu ja sale blondiin. Ainuüksi need imeilusad sini-sinised silmad võivad soovi korral iga vastassoo esindaja pöördesse viia! Taivo igatahes kartis naisele otsa vaadata, ent samas ei suutnud ta neilt põhjatutelt hinge peeglitelt pilku ka lahti rebida. Viimase löögi andis Taivole aga kaunitari ülimalt arukas ja asjakohane jutt.

      Kui pool päeva tuulise mere ääres külmetanud linnumees õhtu eel kodu poole sõitis, pidi ta tahes-tahtmata endale tunnistama, et on kõrvuni armunud. See veel puudus! Põlde küla poole sõitis mees tookord nagu paksu udu sees. Kodus märgati teadagi kohe, et Taivo käitus kuidagi kummaliselt.

      „Ega sa võtnud ei ole?” päis naine kahtlustavalt. „Pole nagu sinu komme,” nentis Ellen hetk hiljem ise, jätkuvalt abikaasa nägu uurides.

      „Kas sa, emps, siis ei taipa, et paps on armunud,” teatas nädalavahetuseks külla tulnud tütar armutult.

      „Sina, Liis, peaksid oma kahekümne ühe aastaga ikka arvestama, et sõnu niisama ei loobita,” pahandas Taivo, tundes end ise otsekui teolt tabatud varas.

      „Isal on õigus,” asus usaldav kaasa meest kaitsma. „Ja kui on, siis siin majas pole see mingi uudis – ta on oma linde juba kolmkümmend aastat armastanud. Arvatavasti rohkem kui mind. Ja sa, Liis, peaksid omast käest teadma, et teie klubis on kõik samasugused hullud koos.”

      „Kuidas meie,” oli Liisi kord oma pahameelt välja näidata. „Ma pole juba üle aasta seal enam käinud.”

      „Miks?” üritas perekonnapea juttu teistele rööbastele juhtida.

      „Mida sa pärid,” viskas tütar pea selga. „Nagu sa ise ei teaks, et uimerdate seal nagu konnatiigis, peale intriigide ja sisepoliitiliste jõumängude mitte midagi teil ei toimu. Elu seisab, sest kõik huvipakkuvad ja kasulikud otsad on juhatus enda kätte krabanud. Lihtliikmed muudkui istugu ja kuulaku näiteks tolle vanamehe pikki ja igavaid monolooge!”

      „Kes see vanamees on?” küsis Ellen.

      „Oled unustanud või? Eks ikka klubi ikoon – Lepiku Lembit –, vapi ees ja vapi taga,” irvitas muidu nii viks ja viisakas tütar irooniliselt.

      „Aga ta on ju nii vana ja minu teada ta juhatusse enam ei kuulu.”

      „Mis sest,” naeris Liis. „Enda arvates on ta seal vist eluaegne president ja tants käib ikka tema pilli järgi.”

      Ellen unustas end ammuli sui tütrele otsa vaatama. „Kas ikka käib ja kas teised tollest onklist siis ära ei tüdine?”

      „Kõik on ammu tüdinenud ja minusugused on lahkunud, ent salkkond tema jüngreid käib inertsist seal edasi.”

      „Ma ei mõista, miks siis juhatus midagi ette ei võta.”

      „Juhatuse liikmetele sobib see suurepäraselt ja uusi tegusaid inimesi etteotsa ei lasta.”

      Perenaine vangutas kahtlevalt pead. „Uuri isa käest, kui ei usu,” sai Liisil tollest teemast villand.

      „Paps, kaua sa seal jõlkuda mõtled? Ja mingit tööotsa pole sa ka klubi kaudu juba ammu saanud.”

      Keskustelu oli taas ebameeldiva teema juurde jõudnud, aga Taivol polnud täna ilma selletagi jututuju. „Ehk räägime sellest mõni teine kord,” lõi ta kärsitult käega. „Tervis praegu kehvapoolne – sain vist kusagil külma.”

      Seepeale hakkas tütar laginal naerma. „Sina ja tõbine?” itsitas ka Ellen kaasa. „Ära tule kirvega kurge püüdma.” Ja läks kööki, sest perele oli vaja midagi hamba alla saada. Küll aga kuulis ta nähtavasti pealt, kuidas tütar taas vaikselt isa poole pöördus: „Nägin linnas eile Annabeli.”

      „Ja siis?”

      „Ta rääkis, et te lööte sellest hapuks läinud klubist lahti ja loote iseseisva rühmituse. Nimeks jäävat vist Falco. Imestas, et ma asjaga kursis pole ja kutsus mind ka osalema. Onsee nii?”

      „Sellised plaanid meil on küll ning linnadevahelisel linnuvaatlusel esinesime juba omaette võistkonnana ja hoopis Paldiski linnas … Mida sa naerad?”

      „Magus suutäis: terve Pakri poolsaar kuulub koos saartega linna alla. Seal linde jätkub!”

      „Jah, larakas maad ja merd ka veel takkaotsa. Hüppa meiega punti,” tegi Taivo eneselegi ootamatult tütrele ettepaneku.

      „Ei tea, kas sobib,” kõhkles Liis.

      „Miks nii arvad?”

      „Sul olevat seal nagu keegi kallim tekkinud,” vastas tütar talle otse silma vaadates. Taivo tardus … Otsekui sellest veel vähe oleks, tegi Ellen just nüüd nende juurde asja.

       Pagana tüdruk – nagu mustlase püss! Aga ise ma koolitasin ta selliseks. Jääb vaid loota, et Ellen seda viimast lauset ei kuulnud.

      Mehele tundus, et ta süda jättis algul mitu lööki vahele ning seejärel rabeles rinnus nagu lõksu langenud linnul. Aastate jooksul oli mees linde ikka üksjagu rõngastanud ning teadis imehästi, kui meeletult pihku võetud linnu süda sellal taob. Nüüd olen ise samasugune rabelev linnuke, mõtles ta äkilist paanikahoogu vaevaga maha surudes. Olen ikka paras narr – näilise kodurahu nimel sedasi pabistada!

      „Kuule, sul on tõesti paha olla,” muutus


Скачать книгу