Null K. Don DeLillo

      ESIMENE OSA

       Tšeljabinski aeg

      1

      Maailma lõppu tahab igaüks endale.

      Nõnda ütles isa, seistes väikeste ruutudega akende kõrval oma New Yorgi kabinetis – eraviisiline varahaldus, perede usaldusfondid, tärkavad turud. Jagasime omavahel haruldast mõtisklushetke ning selle hetke muutsid täielikuks isa peened vanamoodsad päikeseprillid, mis tõid tuppa öö. Uurisin kunsti selles toas, mitmekesiselt abstraktset, ning hakkasin mõistma, et pikaleveninud vaikus pärast seda, mida isa ütles, ei kuulu meile kummalegi. Mõtlesin ta naisele, tema teisele, arheoloogist naisele, sellele, kelle kuhtuv keha pidi ajakava kohaselt peagi hakkama tühjusse triivima.

      Too hetk meenus mulle mõni kuu hiljem, teisel pool maakera. Istusin turvarihmaga kinnitatult soomustatud ja tumendatud, mõlemalt poolt läbipaistmatute külgakendega luukpära tagaistmel. Juhil vaheklaasi taga oli seljas jalgpallisärk ning jalas dressipüksid, mille puusal paistev kühm näitas, et seal on relv. Loksunud tund aega konarlikel teedel, peatas juht masina ning ütles midagi seadmesse revääril. Siis keeras ta neljakümne viie kraadi võrra pead parempoolse tagaistme poole. Minu meelest tähendas see liigutus, et mul on aeg turvarihm lahti teha ja masinast välja tulla.

      See sõit oli viimane etapp reisimaratonist, kõndisin sõidukist eemale ja seisatasin veidikeseks, kott käes, juhmistunud kuumusest ning tundes, kuidas keha justkui sõlmest lahti keerdub. Kuulsin, kuidas mootor käivitus, ja pöördusin vaatama. Auto suundus tagasi eralennuväljale ning oli ainus asi, mis selle ümbruses liikus, neeldumas peagi maastikku või hääbuvasse valgusse või horisondi taha.

      Lõpetasin pöörde, silmitsedes pikalt ja vähehaaval lagedat soolavälja ja kiviklibu, kus paistis vaid paar madalat, arvatavasti omavahel ühendatud hoonet, mida silm luitunud maastikust vaevu eristas. Midagi muud polnud kusagil näha. Ma ei teadnud oma reisi täpset olemust, teadsin üksnes, et see läheb kaugesse paika. Polnud raske kujutleda, et isa märkus seal kabinetiakna kõrval tulenes sellestsamast tardunud maastikust ja sellesse haakuvatest neljakandilistest majatahvlitest.

      Temagi oli praegu siin, siin olid nad mõlemad, nii isa kui kasuema, ja mina olin neile põgusaks hetkeks külla tulnud, et ebalevalt hüvasti ütelda.

      Sealt, kus ma seisin, oli hoonete arvu raske määratleda. Kaks, kolm, seitse, üheksa. Või ainult üks, keskmine, kiirtena hargnevate kõrvalharudega. Kujutlesin neid hooneid mingi tundmatu rändkultuuri omaette, hästisäilinud nimetu ja hüljatud linnana, mis kunagi avastatakse.

      Kuumuse tõttu tundsin, et tõmbun kokku, ent tahtsin siiski hetkeks vaatama jääda. Need hooned olid peidus, lagedapelglikult isoleeritud, nad olid silmitud, vaiksed ja mornid, märkamatute akendega, mõeldud minu arvates endasse kurduma, kui film jõuab hetkeni, mil toimub digitaalne kollaps.

      Läksin mööda kivirada avara sissepääsu juurde, kus seisis mind silmas pidades kaks meest. Kummalgi isemoodi jalgpallisärk seljas ja puusal ühesugune kühm. Nad seisid piirdetulpade taga, mis takistasid sõidukeid maja vahetusse lähedusse sattumast.

      Sissepääsu kaugemas otsas seisis liikumatult veel kaks kummalist tšadoritesse mähkunud looritatud naisekuju.

      2

      Isa oli endale habeme kasvatanud. See üllatas mind. Habe oli pisut hallim kui juuksed ning see tõstis ta silmad esile ja tegi pilgu teravamaks. Oli see habe, mille mees kasvatab selleks, et tema usk omandaks uue mõõtme?

      Ma küsisin: „Millal see juhtub?”

      „Me veel töötame päeva, tunni, minuti kallal. Aga varsti,” vastas tema.

      Isal, Ross Lockhartil, laiaõlgsel ja liikuval, oli aastaid seitsmekümne ligi. Tema ees laual lebasid ta tumedad prillid. Olin harjunud temaga kohtuma ühes või teises kabinetis. See siin oli improviseeritud, kõikjal võis näha ekraane, klaviatuure ja muid seadmeid. Sain aru, et isa oli sellesse ettevõtmisse, sellesse katsesse, mida nimetati Konvergentsiks, paigutanud suuri rahasummasid ning see kontor oli viisakuseavaldus, mis võimaldas tal jääda mugavalt ühendusse oma ettevõtete, agentuuride, fondide, usaldusfondide, sihtasutuste, konsortsiumide, kommuunide ja klannidega.

      „Ja Artis.”

      „Täiesti valmis. Ei mingeid kõhklusi ega kahtlusi.”

      „Me ei räägi hinge igavesest elust. Siin on tegemist kehaga.”

      „Keha külmutatakse. Peatatakse krüogeenselt,” ütles isa.

      „Ja siis kunagi tulevikus …”

      „Jah. Tuleb aeg, mil on võimalik võidelda lõppu põhjustavate hädadega. Taastatakse nii vaim kui keha, võidetakse taas elule.”

      „See ei ole mingi uus idee. On mul õigus?”

      „Ei ole uus idee. See on lihtsalt idee, mis nüüd hakkab tõesti teoks saama,” vastas isa.

      Olin segaduses. Oli päeva hommik, millest pidi saama mu esimene siin, ja mees laua taga oli mu isa, aga miski ei tundunud tuttav, ei olukord ega ümbrus ega ka too habemega mees. Ehk alles siis, kui olen teel tagasi koju, suudan sellest kõigest midagi endasse võtta.

      „Ja sa usaldad seda plaani täielikult.”

      „Täielikult. Meditsiiniliselt, tehnoloogiliselt ja filosoofiliselt.”

      „Inimesed lasevad külmutada oma lemmikloomi.”

      „Mitte siin. Siin pole midagi oletuslikku. Ei midagi unistuslikku ega kõrvalist. Mehed, naised. Surm, elu.”

      Isa hääl oli väljakutsuvalt ühetooniline.

      „Kas ma saan näha ruume, kus see juhtub?”

      „Ülimalt kahtlane,” vastas isa.

      Artis, tema naine, kannatas mitme võimetukstegeva tõve käes. Teadsin, et suuremalt jaolt oli selle allakäigu põhjuseks hulgi-skleroos. Isa viibis siin kui tema mineku pühendunud pealtnägija ning lisaks ka nende mis tahes esialgsete meetodite haritud tunnistaja, mis võimaldavad keha säilitada määratud aasta, kümnendi, päevani, mil seda võib ohutult lasta taas ärgata.

      „Kui ma siia saabusin, oli mul vastas kaks relvastatud saatjat. Nad viisid mind peaaegu midagi ütlemata turvakontrollist läbi, minu tuppa. Ja see on kõik, mida ma tean. Ja veel üht nimetust, mis kõlab religioosselt.”

      „Usule tuginev tehnoloogia. Just see ta ongi. Järjekordne jumal. Ja tuleb välja, et mitte nii väga teistsugune, erinev mõnest varasemast. Peale selle, et see on tõeline, õige, see päästab.”

      „Elu pärast surma.”

      „Viimaks jah.”

      „Konvergents.”