Aeg Jumalale: abiks palvetajale. Jacques Philippe

      SÕNA JA TEGU

      Jacques Philippe

      Aeg Jumalale

      Abiks palvetajale

      Tõlgitud väljaandest:

      Time for God: A Guide to Prayer

      Pauline Books & Media, 2005

      Tõlkinud Toomas Help

      Toimetanud Aive Haljand

      Kujundanud Mari-Liis Bassovskaja

      ILMUB KATOLIKU KIRIKU LOAL

      © Eestikeelne väljaanne: Kirjastus Gallus, 2016

      ISBN 978-9949-38-613-0

      e-ISBN 9789949668342

      Kirjastus Gallus

      www.kirjastusgallus.ee

      Trükk: Pakett

      SISSEJUHATUS

      Lääne katoliiklikus traditsioonis on palve palumise vorm, mille puhul asetatakse ennast teatud ajaks Jumala kohalolusse, soovides astuda Temaga armastavasse, intiimsesse ühendusse vaikuses ja üksiolemises. Kõik vaimuelu meistrid usuvad, et palvetamine – see tähendab korrapärane sellist laadi palumisega tegelemine – on privileegina saadud ja asendamatu vahend tõelisse kristlikku ellu jõudmiseks, Jumala tundmaõppimiseks ja armastamiseks ning selleks, et vastata igale inimesele suunatud kutsele olla püha.

      Tänapäeval januneb palju inimesi Jumala järele ning soovib elada sügavat ja jõulist palveelu. Soovitakse küll palvetada, aga ometi tuleb ette mitmesuguseid takistusi, mis ei lase palvele tõsiselt pühenduda ega isegi mitte sellele teele jääda. Tihti jääb alustamisel puudu julgusest ja otsustavusest või siis satutakse segadusse, kuna ei teata, kuidas ikkagi palvetamise juurde asuda. Võib-olla proovitakse mitu korda, aga siis kaob raskuste pärast julgus ning palvetamine jäetaksegi kõrvale. See on kahetsust väärt, sest kõigi pühakute kogemus ütleb, et just palve on see kitsas värav, mille kaudu pääseb Jumalariiki. Ainult palve läbi saame kätte kõik need õnnistused, „mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud…”.¹ Palve on tõelise rõõmu allikas, sest palvetajad „maitsevad ja vaatavad, et Issand on hea”.² See, kes palvetab, leiab Jeesuse lubatud elava vee: „…kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi.”³

      Selles tões olen minagi veendunud ning siinses raamatus soovin pakkuda juhtnööre ja nõuandeid, ning mida lihtsamad ja üksikasjalisemad nad saavad, seda parem. Minu eesmärk on aidata palvetada soovivaid hea tahtega inimesi, et neid ei hakkaks heidutama raskused, mida tekib igal juhul.

      Palvetamise kohta on kirjutatud palju. Suured kaemusinimesed on neid asju käsitlenud sõnaosavamalt kui mina ning neid ma ka tsiteerin tihti. Samas aga usun, et Kiriku palvesse puutuvat traditsioonilist õpetust tuleks usklikele esitada lihtsal viisil. See peaks olema kättesaadav kõigile ning kohandatud praeguse aja keelekasutuse ja tundelaadiga, sest praegu juhib Jumal meid oma tarkuses pühakssaamise poole teistsuguste kasvatusvõtete abil, kui Ta seda tegi möödunud aegadel. Just see mõte andiski mulle algtõuke selle raamatu kirjutamiseks.

      ESIMENE PEATÜKK PALVE POLE OSKUS, VAID ARM

      PALVE POLE KRISTLIK JOOGA

      Palveelus püsimiseks tuleb vältida valele rajale sattumist. Seepärast on hädavajalik mõista, mis on kristliku palve erijooned, mis eristavad seda muust vaimsest tegevusest. Ja seda eriti seepärast, et tänapäeva materialism on andnud kultuurilise tagasilöögi, mida iseloomustab janunemine müstika ning Nähtamatuga suhtesse astumise järele. See on küll hea, kuid kasvab tihti välja petlikest ja isegi kahjulikest kogemustest.

      Esmane alustõde, millest tuleb aru saada ning ilma milleta ei saa edasi liikuda, on see, et palveelu ehk niinimetatud sisekaemuslik palve ei ole mitte võtete rakendamise tulemus, vaid saadud arm. Püha Jeanne Françoise de Chantal on öelnud: „Parim meetod palvetamiseks on üldse olla ilma mingi meetodita, sest palveni ei jõuta kunstlike meetoditega [või nagu võiksime tänapäevaselt öelda: tehnikaga], vaid armust.” Selles mõttes ei piisa heaks palvetamiseks mingist „meetodist” või kindlast vormelist. Tõeline sisekaemuslik palve on and, mille Jumal annab jumalamuidu, ehkki meil tuleb muidugi õppida, kuidas seda vastu võtta.

      Seda asjaolu peab eriti rõhutama, kuna tänu kaasaja meelelaadile, milles kõik taandub tehnikale, on muutunud väga populaarseks ida mediteerimismeetodid nagu jooga või zen. Süvimalt põhjustab seda inimese kiusatus manipuleerida eluga, sealhulgas vaimueluga, oma tahte järgi. Võimalik on ka rohkem või vähem teadvustatud arusaamine palvest kui omamoodi kristlikust joogast, mille raames toimub edasiliikumine läbi keskendumise ja vaimukoondamise protsessi, läbi õige hingamise harjutamise ja kehahoiu, korrates pidevalt kindlaid vormeleid. Kui need elemendid on selgeks õpitud, peaksime olema jõudnud „kõrgemale teadvuse tasemele”.

      See vaade, millele toetuvad ida meetodid, laseb mõnikord sündida täiesti valel arusaamisel sellest, mis on kristlik palve ja müstiline elu. See vaade on ekslik, kuna sõltub meetoditest, mis toetuvad viimselt ainult inimese enda pingutamisele. Ristiusus aga sõltub kõik Jumala armu annist. Mis tahes välised sarnasused või seosed ida askeetiku ja kristliku kaemuslase vahel on parimalgi juhul ainult pinnapealsed. Kui süüvida asjade olemusse, on tegemist kahe täiesti erilaadse, isegi omavahel kokkusobimatu maailmaga.⁴

      Erinevused on fundamentaalsed: ühelt poolt tuginemine pingutamisele, mis sõltub võimetest, mida saab avastada ja arendada õige mediteerimistehnikaga, ja teiselt poolt toetumine Jumalale, kes annab ennast meile vabalt ja jumalamuidu. Palves mängib muidugi teatud määral rolli ka inimese algatus ja tegutsemine, aga kogu palve tervikuna põhineb Jumala algatusel ja armul. Ei tohi ära unustada tõsiasja, et alati jääb alles pidev ja mõnikord õhkõrn kiusatus ehitada oma vaimuelu üles iseenda pingutamisele ega mitte Jumala ammendamatule armule. Sellest tuleneb aga mitmeid ning väga tähendusrikkaid asju.

      OTSESELT TULENEVAD JÄRELDUSED

      Esimene asi, mida tuleb tähele panna on see, et vaimsete harjutuste meetodeid ei tohi ületähtsustada ega ka üksnes nendele tugineda. See tähendaks keskendada oma palveelu Jumala asemel iseendale ning just seda tulebki vältida. Samuti ei tohi arvata, et me pääseme raskustest ja hälbimistest pärast seda, kui oleme läbinud „treenimistsükli” ning omandanud „asjakohased oskused”. See, mis aitab meie vaimuelul edeneda ja kasvada, on hoopis teistsugune asi, ja väga hea, et nii on, sest kui kogu palvetamine tervikuna tugineks ainult meie endi pingutustele, ei saaks me jõuda kuigi kaugele. Ávila püha Teresa kinnitab, et „kogu palvetamine toetub alandlikkusele”, see tähendab veendumusele, et iseenesest ei saa me teha mitte midagi. Kõige hea allikas meie elus on hoopis Jumal ja ainuüksi Jumal. Selline veendumus võib raskelt riivata meie uhkust, aga samas on see ka vabastav, sest Jumal, kes meid armastab, suunab meid lõputult kaugemale ja kõrgemale, kui suudaksime jõuda iseenda pingutuste kaudu.

      Sellest alusprintsiibist tuleneb veel teinegi vabastav asjaolu. Mõnel inimesel on andi ja talenti, mida teisel pole. Kui nüüd palveelu oleks tehnika küsimus, siis jõuaks võib-olla ainult väike hulk „talente” kaemuspalve kõrgustesse. Mõnel inimesel tuleb keskendumine ja ilusates mõtetes püsimine küll tõesti kergemini välja, aga see ei ole oluline. Igaüks, vastavalt oma iseloomule, oma annete ja nõrkustega, on võimeline elama sügavat palveelu, kui ta vastab ustavalt Jumala armule. Kutse asuda palvetama, jõuda müstilisse ellu, ühendusse Jumalaga on sama üleüldine kui kutse saada pühaks, sest neid pole võimalik saavutada teineteiseta. Mitte kedagi ei jäeta kõrvale. Jeesus ei kõneta eliiti, kui Ta ütleb: „Palvetage ikka”⁵ või „Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!”⁶

      Kuna palve ei ole tehnika küsimus, vaid arm, siis kõige