Mäleta mind sellisena. Sabine Durrant
mõte. Tema surm tundub esimest korda tõeline. Ma pean laskma tal minna, olgu see kui tahes raske, sest vaatamata kõigele oli tema mu elu armastus. Peggyl on õigus. Zach oli mees, kelle armastamisele olen ma kulutanud suurema osa oma elust – suurema osa minutitest, suurema osa tundidest, suurema osa päevadest, suurema osa ajast. Ma sulgen silmad, pilgutan pisarad eemale ja juurdlen selle üle, kas mu rahutud mõtted leiavad nüüd rahu.
Mu talla all pragiseb midagi ja ma vaatan maha.
Juurtel lebab lillekimp. Casablanca liiliad, ilusasti tsellofaani mähitud, suur lilla lint ümber kimbu.
Ma astun sammu tagasi. Veel üks õnnetus samas kohas – see on mu esimene mõte. Must paik. Teekurv ja maapinna õnnetu laotus. Võib-olla veel üks udune öö. Taas kord vihm.
Ma olen häiritud. Ma ei tea, kuhu oma hüatsindid panna. Liiliad näevad välja nii professionaalsed ja tähtsad. Ma seisan seal, mõtiskledes, mida teha. Ma ei ole kindel, et Zach, vaatamata oma põlglikule suhtumisele, ei tahaks kellegagi jagamist. See on hetk enne kaardikese märkamist. Kaardike on valge. Keegi on joonistanud suure südame, mille ümber on kirjutatud – kallutan lugemiseks pead – X E N I A. Ja selle kohale on suurte mustade tähtedega kirjutatud: Zachile.
Ausalt, hetkeks läbib mu pead mõte – on alles kokkusattumus. Samas kohas on avarii teinud ja surma saanud veel üks Zach. Kas ka tema, kasutades politseikonstaabli väljendit, muutus tulekeraks?
Ja siis, tõe selginedes, asetan oma lilled alandlikult liiliate kõrvale. Ma ajan ennast jalule, lähen taas – transis – läbi hekis oleva vahe, ronin üle piirde ja kõnnin piki teed, mida mööda ma tulin. Käed tühjad, pea norus. Alles siis, kui ma tõstan pilgu, näen teist autot – hõbedast maasturit – otse minu Micra taga, esiots tihedalt vastu minu auto põrkerauda.
Ma tunnen, et mingi sõlm hakkab suruma otse vastu mu selgroo ülemist osa. Ma üritan joosta tagasi üle tee, aga mu jalad tunduvad tinarasked, uimastatud. Tagantpoolt lähenevad autod. Signaalid huilgavad. Mu seelik laperdab, sallinarmad pekslevad ümber näo. Pidurid krigisevad, veel üks üürgav autosignaal. Õhu ja veepritsmete keeris.
Ma otsin kobamisi autoust, heidan end istmele, kus mu hurdakoerasegune kiitsaka kehaga koer mind tervitab, lakub ja vingerdab ning püüab minust eemale pääseda ... kõike korraga. Ma vaatan tahavaatepeeglist, kuidas maastur sõidab teetaskust välja, silman roolirattaga maadleva juhi küüru tõmbunud kuju. Kindlasti peatus ta selleks, et kontrollida sõidusuunda või helistada. On ju nii?
Peeglist näen, et mu silmi ümbritsevad punased randid. Üle mu põse jookseb kriimustus. Ma silitan Howardi pead, libistan oma sõrmed tema kaelarihma alla ja surun need koera kaelavoltidesse. Püüan mitte nutta.
Käsitsi joonistatud süda. Xenia. Zach ei maininud kunagi kedagi Xenia-nimelist.
Ma tunnen vana teravat igatsusega segunevat armukadedust, kuid olen esimest korda teadlik ka selle vastandpoolest – vastutustunde hajumisest. Keegi teine armastas Zachi. Mu kurgu tagaosas on puhas ja metalne maitse ning vaatamata kõigele adun ma selle vabastavat toimet.
Internet mängis Erost. Mulle meeldib siinkohal olla otsekohene. Mu õde Peggy, kes hoolib muljest rohkem kui mina, oli juba varem jõudnud otsusele, et me ei oleks pidanud sel viisil kohtuma. Teeselge, et see algas juhuslikust kohtumisest supermarketis. „Ütelge inimestele, et te sattusite kokku puuviljaosakonnas,” ütles Peggy, „kui sirutasite käed samal ajal Fairtrade’i ananassi või millegi sarnase järele.”
„Või ühe inimese portsjoniga valmistoidukarbi järele,” ütlesin mina.
„Või valides, milliseid Mr Braini sealihapalle võtta,” ütles Zach, „või midagi sarnast.”
Mina olin alguses ettevaatlik. Ma ei suutnud mõista, mida ta minus nägi. Aga tol momendil Peggy köögis istudes ja vaadates, kuidas ta võlus mu õde, ning teades, et „või midagi sarnast” oli juba meievaheline isiklik nali, lubasin endal armuda.
Jane, kes oli õnnelikus abielus oma lapsepõlvekallimaga, julgustas mind saidile registreerima. Kui mitte arvestada põgusat ajavahemikku minu kahekümnendates eluaastates, ei olnud Jane alates meie esimesest kohtumisest gümnaasiumis kunagi tundnud mind teisiti kui vallalisena. Me töötasime samas koolis – see oli Jane, kes soovitas mind raamatukokku tööle – ja ta näägutas igal vahetunnil mu kallal. „Asjad ei käi enam nagu vanasti,” ütles Jane. „Ei mingit häbimärki. Sul tuleb lihtsalt valida üks kuulutustelehes olevatest veebisaitidest. Sa leiad sealt õiget tüüpi inimese. Tead küll ...” Jane tegi käega ringitava liigutuse, jätkates snoobliku delikaatsusega. „Haritud.” Jane oli lõpetanud ülikooli ja unustas vahetevahel, et mina mitte.
Ma tahtsin oma iseloomustusse kirjutada: Igav raamatukoguhoidja, vähese kvalifikatsiooniga, dementsete vanemate ainuke hooldaja, väga väheste romantiliste kogemustega. Jane’il olid teistsugused mõtted. „Mu sõbrad kirjeldavad mind kui seltskondlikku ja lõbutsemist armastavat maailmarändurit,” kirjutas ta mind ekraani tagant minema puksides, „kes tunneb ennast mugavalt nii teksades kui ka klassikalises mustas kleidis.”
„Mul ei ole klassikalist musta kleiti isegi olemas.”
Ta vaigistas mind ükskõikselt. „Kellele see korda läheb?”
Zach oli mu kuues kohtingukaaslane. Kunstnik, kes elas Brightonis. See jäi oluliselt kaugemale minu ettekirjutatud viie miili raadiusest ja nii olin ma teda peaaegu maha kandmas. Telefonikõnes tegi ta ettepaneku jalutada. Seda sorti tegevusi soovitatakse vältida; parem on kohtuda mõnes avalikus kohas. Zach oli ennast juba näidanud reeglite rikkujana. Teised mehed saatsid ridamisi e-kirju, milles arutleti isiksust väljendavate teemade üle – maaelu versus linnaelu, seksuaalne erutumine versus sõprussuhe. Zach lihtsalt küsis, kas ta tohiks mulle helistada. Lisaks kasutas ta algusest peale oma pärisnime. Mitte näiteks „Otsinarmastust_007”, vaid kohe Zach Hopkins.
Oma profiilifotol ta ei suusatanud ega toetunud mõne uunikumauto ninale. Ta käed ei olnud põimitud ümber hundikoera. Zachi foto oli mustvalge, udusevõitu, pildistatud aeglase säriajaga ja suunaga ülevalt alla, suu pooleldi avatud, kulm kergelt kortsus; näol ristsõna lahendada püüdva inimese segaduses keskendunud ilme. Pilt näis olevat kunstipäratu ja juhuslikult valitud, ehkki, nagu ma avastasin, ei olnud Zachi puhul miski kunagi kunstipäratu või juhuslik.
Ma nõustusin jalutamisega. Ma ei arva, et ma kõhklesin. Tema madal kindel hääl; tema väga kergelt irooniline kõnepruuk, omadus keerutamata kohe asja juurde asuda. Ma olin juba tema kütkeisse langenud, tema kahtlematust kindlustundest jalust maha löödud.
Zach tuli rongiga Brightonist Clapham Junctioni rongijaama ja mina ootasin teda närviliselt väljas, tänavale jääva uue sissepääsu juures. Oli november, lauspilvine ilm, õhk jahedavõitu, aga mitte külm. Zachil oli peas Vene stiilis karusnahkne müts ja lotendavat linast ülikonda kattis sõjaväevormi moodi mantel. Kui me läksime tänava suunas, mina Howardit tagasi sikutades, et takistada teda mütsi poole hüppamast, rääkis Zach, et selle riietuse valimine oli tal võtnud kaua aega. „Ma tahtsin sulle oma loomuliku keerukusega muljet avaldada. Sa oled ju siiski maailmarändur.” Zach tegi kerge kummarduse. „Ma püüdlesin ka ekstsentrilisuse hõngu poole, mõningase kummalisuse poole, mida me saaksime meelde tuletada. Ma tahtsin, et me saaksime heita pilgu tagasi ja öelda: „Mäletad seda karusnahkset mütsi, mida sa meie esimesel kohtingul kandsid. Mida sa küll ometigi mõtlesid?” Lisaeeliseks ... „Zach tegi poosi võtmiseks pausi, „pidasin ma sõjaväemantlit, mis andis mulle atleetlikuma välimuse.”
Mul oli raske Zachiga vestelda, sest tema nägusus vallutas mind nii vastupandamatult. Tema õlgade laius, tema silmade intensiivne sina, kühmuhoidmisele vaatamata tema pikkus. Keset eelmist kohtingut Härra Kena Mehega – Crystal Palace’ist pärit telesideinseneriga – hakkas mulle peeglis silma meie kahe peegelpilt. Meie ümarad õlad, meie ilmetud, kuid ometigi haavatavad näoilmed. Me nägime välja nagu kaks kilbita kilpkonna. Ma ei suutnud mõista, mida Zach seal tegi. Või miks ta raiskaks sekunditki minu peale.
Lisaks veel tema rääkimisviis, eneseteadlik teatraalsus ja selle