Mäleta mind sellisena. Sabine Durrant
krõbisedes teekonna viimast konarlikku lõiku, ümisedes vaikselt kaasa Taylor Swifti laulule.
* Edela-Inglismaal Cornwalli poolsaarel asuv rahvuspark.
Teine peatükk
Ratastega prügikastid seisavad risti ukse ees. Uks viib stuudiosse, milleks Zach muutis kõrvaloleva vana garaaži. Järsku kallakut katval murul vedelevad mullusuvised mädanenud pirnid. Kõdunenud hostalehed laperdavad rõõmutult mööda teerada. Roniroosi peaharu, mida ma üritasin kaks aastat õpetada üle varikatuse ronima, on tagurpidi maha kukkunud.
Ma lähenen bangalole külg ees nagu närviline kass. Mulle ei ole siin kunagi meeldinud. Minu jaoks asetseb see kõigest liiga eemal. Kaljutee ots jookseb allamäge ja on kõigist hüljatud; teised majad näivad olevat lukustatud ja tühjad, isegi kui ei ole. Zach, kes ostis selle maja pärast oma ema surma, väitis, et ta armastas metsikut loodust ja eraldatust, kuid see tundus teesklus. Ma usun, et Zachi arvates peab kunstnik just nii ütlema. Tõsiasi on see, et ta vihkas üksiolemist.
Võti murrab endale teed lukuaugus ja haakub lukuhammastega. Ma surun ust ettevaatlikult vastu postikuhilat. Minu kiri on selle kuhja all. Ma hävitan selle, niipea kui saan.
Uks avaneb tasahilju ja ma vaatan ainiti hämarusse. Siin ei ole kedagi. Siin ei ole keegi elanud. Need „Xenia” lilled tõestavad omal moel seda, mida olin otsinud. Zach ei varja ennast siin. Ta on läinud. Majas on rõske lõhn. Mööblitükid heidavad süngeid varje. Ma astun üle lävepaku ja lülitan sisse seinalambi. See ei tööta. Ma lähen vaibaserva taha komistades risti üle toa, et panna põlema kummalegi poole kaminat jäävad lambid. Kollane kuma ronib Zachi kriketilaua tolmusele pinnale. Ma nühin tammepuud kämblaga ja sellest jääb lauale pisarakujuline määrdunud laik.
Kui rumal on maja ees hirmu tunda. Ma hakkan ringi kõndima, süütan aegamööda kõik lambid, vaatan igasse tuppa. Kraanist tilkunud veenirede jäljed vannitoas. Köögis on Dualiti röstri alune täis hiirejunne ja luuderohuväädid pressivad hiilivalt läbi aknaraamis oleva mõra. Emailitud keraamilised kannud on riiulile seatud veatus rivis, kõik sangad sama nurga all; kasepuust pesuharjad istuvad kindlal ilmel oma potis. Õhus on mingi kalgendunud kibedus. Niiskus annab tunda, ei midagi muud.
Magamistuba näeb välja selline, nagu me selle viimati siin olles maha jätsime – padjad jäigalt oma kohtadel, vanamoelise vatiteki all kehakuju järgi vormitud suletekk. Linad – karged ja lavendlilõhnalised – pesukapi alumises sahtlis. Ma mäletan, kui me neid viimane kord kappi panime – mäletan Zachi laiu labakäsi, mis linu voltisid, tema keskendunud näoilmet, meie väikest tantsulist liikumist, kui me linu kokku voltides teineteise vastas seisime, lina allapoole laskmist, naeru, üle linaääre kohtuvaid ninasid. Täiusliku õnne hetked – ma ei suuda neid kunagi eitada.
Mu jalad värisevad. Ma istun voodiservale ja toetan oma pea vastu seina. Me ei sobinud kokku – Zach ja mina. Inimesed tavatsesid imestada, mida ta minus nägi. Tema enesekindlus, minu ebakindlus. Minus ei ole midagi pilkuköitvat. Zachi välimus oli selline, mis tõmbas kõigi pilgud temale, selline, mis pani kõik poeabilised koketeerivalt naeratama. Oli tema alles saak. Kõik mu sõbrad arvasid seda. Mul oli vedanud, võisin nende näoilmest välja lugeda. Jane’i pani kadestama uudsus. Aga asi oli rohkem äratundmises. Ma tundsin ennast Zachi külge köidetuna – rinnust haaratuna – peaaegu sel samal hetkel, kui me kohtusime. Sidemed mähkusid meie sisemuses ja tõmbasid meid kokku. Ta oli mu vana ülemusega koos koolis käinud. Me olime rentinud Claphamis kortereid samas kvartalis, olime olnud teadmatult teineteise naabrid. Ta sõnastas tunded, mida ma ise olin tundnud, kuid ei olnud osanud sõnadesse panna. Ta astus minu kaitseks välja – keegi ei olnud seda varem kunagi teinud. Ja tal oli omapärane viis viia teemasid ajas edasi („Kui palju lapsi me peaksime muretsema?”, „Kuhu me peaksime pensionipõlves elama minema?”) hetkeni, mil ma tundsin, et olen teda alati tundnud ja jään alati tundma.
Ja voodis, riieteta, sobisime kokku. Selgus, et asjad, millest ma olin raamatutest lugenud, ei olnudki klišeed. Ma võinuksin ära sulada. Ma ei teadnud, kus lõppes tema ja kus algasin mina. Terved ööd võisid mööduda omavahel põimunud jäsemetega. Ja ka tema tundis sama. Ma tean, et tundis, vaatamata kogu oma kogemusele. Tema käed minu juustes, hingetu vaikus, ekstaatilise ahastuse ilme tema kaunil näol, kui ta jõudis kulminatsioonini. Tema järgnevad ohked, tema keha raskus mind linadesse surumas, tema lõua karedus mu kaelalohus. Väike rahuldusoie mind enda vastu tõmmates. Mul oli minu oma mõjuvõim.
Mu silmad on suletud, kuid ma avan need nüüd ja taipan, et vaatan tõtt pistikupesast mööda põrandat jooksva juhtmega. Ma tonksan seda jalaga. See on määrdunudvalge, pooleldi kokkukeritud, adapter taga tilpnemas. Ma kummardun, et vaadata, kuhu see juhe voodi all viib, kuni jõuan hõbedase sülearvutini – MacBook Air.
Ma üritan mõista, keerutan seda oma käte vahel, tunnen metalli külmust.
Zachil oli MacBook Air. Ta kirjutas sinna pidevalt, kallas sellesse oma mõtted, märkmed maalide ja projektide kohta. Ta suhtus sellesse sülearvutisse obsessiivselt. Ta hoidis seda alati nägemisväljas. See oli temaga kaasas, kui ta Londonist lahkus. See oleks olnud koos temaga, kui ta suri. Tema oma hävis tules. Seega ei ole see tema oma. See peab olema kellegi teise oma.
Ma avan sülearvuti. Üle ekraani vilgub Zach Hopkins koos salasõna sisestamise väljaga. Ekraanisäästjaks on vaade kaljunukilt – madal pilv, Atlandi ookeani lainetus. Zachi lemmikvaade. Ma klõpsan kaane kinni ja asetan arvuti käte värisedes ettevaatlikult enda kõrvale voodile.
Zach ei lubanuks mul oma arvutit puudutada. Kord tõstsin ma selle köögilaualt üles, et laud alt ära puhastada, ja Zach tõmbas selle mul käest nii äkilise jõnksuga, et arvuti kukkus põrandale. Zach tõstis selle maast üles, kontrollis üle, tulistas mu suunas vandesõnu ja lahkus ruumist, et ta ei näeks enam mu nägu. Hiljem, kui me ära leppisime ja ta voodis minu külge klammerdus, vabandas ta ülereageerimise pärast. „Asi on lihtsalt selles, et selles on minu elu,” ütles ta.
Ma tõusen nüüd vaikselt üles, püüdes üldse mitte mingit müra tekitada. Ma tõmban lahti sahtli, kus Zach hoidis mõningaid vanu riideid. Mulle tundub, et puudu on üks paar madrusesiniseid lühikesi pükse, hall džemper ja kulunud nahkrihm, mis on tavaliselt kokkukeritult sahtlinurgas. Ma laskun põlvili põrandale ja vaatan voodi alla. Seal peaks olema seljakott, mida me hoidsime siin sellepärast, et see oli riidekapi jaoks liiga kobakas, kuid seda ei ole enam. Ma jooksen kööki. Ma kiikan ahju ja nõudekappidesse, raputan läbi käterätikud. Nõudekapist puudub taskulamp, samuti salalaegas, kus me hoidsime hädaabiraha, ligikaudu nelikümmend naela, see oli tühjas müslikarbis. Ma kõnnin läbi maja, toast tuppa, otsides tõendeid teistsuguse silmavaatega, teistsuguse oletustepagasiga. Elutoa seinal on tühja naela all must nelinurkne kujund. Pilt on ära võetud. See oli Zachi varajane töö – lihtne krobeline õlimaal ukseavas seisvast naisest. Zachi Hunteri saapad peaksid tema range korraarmastuse tõttu olema koridorikapis ja seisma kõrvuti oma tavalisel kohal. Minu vanad sinised Dunlopi saapad on seal, aga tema 43 suuruses tumerohelised saapad, mida Howard oli närinud ja mida ma olin paaniliselt saladuskatte all paiganud mingi internetist ostetud spetsiaalse liimiga, olid kadunud.
Ma istun kamina kõrval seisvale toolile. Mu suu kuivab. Ma olen hakanud värisema. See algab taas. Ma olen tagasi seal, kust alustasin. Inimesed on mulle öelnud, et ma olen segane, ja võib-olla ma olengi. Võib-olla ma kujutan seda ette. Aga ma ei kujuta. Zach on selles majas olnud.
Minu kiri.
Postikuhi lebab ikka veel esiukse kõrval maas. Ma korjan selle üles ja viin lauale. Ma lappan läbi pruunid ümbrikud, tasuta ajalehed, torulukkseppade ja elektrikute reklaamlehed, gaasiarved ja telerilitsentsi nõuded ning lasen siis neil kõigil oma jalgadele sadada. Minu kirja ei ole posti hulgas.
Howard on ikka veel maja ees aias. Ma lähen ukse juurde ja kutsun teda. On Cornishi külm öö, milles on tunda sutsukest sooja Golfi hoovust. Ümberringi lasub täielik vaikus. Howard on läinud mööda rada kaugemale, ninaga lõhna ajades, tõenäoliselt Zachi otsides. Ma hõikan valjemalt.