Jokk. Anneli Urge

       Raamatu pealkirjast “jokk ehk juriidiliselt on kõik korrektne”

      „Jokk“ on väljendi „juriidiliselt on kõik korrektne“ sõnade esitähtedest moodustatud lühend. Seda akronüümi kasutatakse käitumise, otsuste või tehingute kohta, mis formaaljuriidiliselt on seadustega kooskõlas, kuid ei ole vastavuses kodanike au- ja õiglustundega. Seda lühendit kasutas esmakordselt 2006. aastal ajalehe Äripäev tollane arvamustoimetaja Mati Feldmann.

      See raamat on ilukirjandusteos. Nimed, tegelaskujud, firmad, organisatsioonid, paigad, sündmused ja juhtumised on kas autori kujutlusvõime vili või kasutatakse neid ilukirjanduslikult. Igasugune sarnasus tegelike elavate või surnud isikute, sündmuste või kohtadega on täiesti juhuslik ja autori poolt ette kavatsemata.

      © Anneli Urge 2019

      Keeletoimetaja Leelo Laurits

      Küljendaja Lauri Tuulik

      © Kirjastus Pilgrim, 2019

      ISBN 978-9949-621-96-5

      e-ISBN 978-9949-099-04-7

      Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

      PROLOOG

      Varajane hommikutund Tallinna lennujaamas. Tanja punk-rock’i stiilis turritava soenguga pea oli norgu vajunud. Väikesed terashallid silmad, mis muidu kõike tähelepanuväärset linnulennult fookusse haarasid, olid vähesest unest väsinud, veekalkvel ja punase varjundiga. Tanja oli kulutanud pool ööd Bossi asjade pakkimisele ja ootas nüüd, et meest koos saatjaskonnaga turvaliselt 5.20 väljuvale Tallinn–Riia lennule saata. Tanja oli Bossi ihukaitsja.

      Ootamine venis pikaks ja igavaks. Vähehaaval täitus ooteruum teiste reisijatega: grupp kohalikke noori, kes õllepurgid käes, sombreerod peas, jõudsid lennujaama otse tantsuklubist ja kavatsesid jätkata sambarütmis kuni sihtkohani välja. Noor perekond kahe väikese kisakõriga, kelle uneaeg oli samuti napiks jäänud, kiirustas väljuvale tšarterlennule Rhodosele. Siis veel mõned reisihuvilised pensionäriprouad, kelle alkohoolikutest abikaasad juba ammu manalateele varisenud ning nende järel ülikondades ärimehed käsipagasiga. Keelepruugi järgi võis oletada, et nad olid tublid Skandinaavia keskklassi ettevõtjad, kellele ärireisi lõpuõhtu Tallinna snoobis kalarestoranis ja sellele järgnenud ööelu oli vajutanud näkku vältimatu väsimuspitseri, mida nüüd innukalt päikeseprillide taha varjata püüti. Siis veel grupp hiina turiste, kes siblisid varajasele tunnile vaatamata nagu kanad takus ja laotasid RIMI kilekottides sisalduva hommikusöögi ilma erilise häbelikkuseta kohvikulaudadele laiali.

      Lõpuks sisenesid tuttavad näod. Linnapea oma saatjaskonnaga. Bossi ümara kogu ja väikesed terased silmad tundis Tanja miljonite seast otsekohe ära. Boss vaatas närviliselt ringi, märkas siis naist ja lähenes talle otsustava sammuga.

      “Kas kõik on kontrolli all?” sisistas ta läbi hammaste.

      “Korraldatud nagu alati,” raporteeris Tanja.

      “OK. Pane need hallvanakesed kuhugi istuma,” käsutas Boss, pidades silmas kaht kõhukat hallipäist ebakvaliteetsetesse ülikondadesse riietatud hilises keskeas linnaametnikku, kes nende taga seisid.

      “Too neile midagi joodavat ka, viskit või brändit, mis neil seal on!”

      Tanja eemaldus korraldust täitma, kuid tema hinge oli tekkinud ootamatu ärevustunne. “Kus siis preili Imekaunis on?”mõtiskles Tanja. Tema pidi samuti täna koos Bossiga Barcelonasse lendama. Tanja vihkas sisimas Bossi ärahellitatud verinoort slaavi verd armukest ja arutles endamisi: “Kelleks too ennast õige peab? Mina rassin siin ööd ja päevad, et Bossi tuhandete saamahimuliste ettevõtjate, ajakirjanike, poliitikute, advokaatide ja muude muidusööjate pealetükkiva tüütamise eest kaitsta. Pressin tema ülikondi, korraldan tema reise ja see tšikk arvab, et võib ülbelt, šampanjaklaas käes, eevaülikonnas Bossi majas iga ukse jalaga lahti lüüa, sealjuures minu kohalolekut täiesti ignoreerides. Nagu poleks mind üldse olemaski. Oodaku see tibi, küll koidab ka tema mihklipäev!”

      Tanja nägi silmanurgast, et ootesaali sisenes kaks sportlikku noormeest. Nad kandsid silmatorkamatuid riideid. Ühel meestest oli tumedate teksapükste peal ühemustriline triiksärk ja villasest kangast tume pintsak, teine kandis musta T-särgi peal mugavat V-kaeluselist pusa. Üks meestest rääkis mobiiliga. Mehed ei näinud välja reisivate ärimeeste moodi ega sarnanenud ka turistidega. Tanjale torkas silma, et neil polnud kaasas reisikotte. Miski tundus olevat nende lennujaamas viibimises valesti. Mehed võtsid istet Tallinn–Riia lennu väravas hiina grupi taga ja alustasid omavahelist vaikset vestlust.

      “Algab reisijate pealeminek Baltic Airlines’i lennule Tallinn–Riia! Esimesena lähevad pardale äriklassi reisijad ja reisijad väikeste lastega. Palun esitada pardakaardid ja isikut tõendavad dokumendid pildiga ülespoole …,” kuuldus mahe naisehääl valjuhääldis.

      “Kuhu, kurat, see Irina nii kauaks jääb?” vandus Boss mõttes.

      “Pidi ju ainult korraks oma korterist hommikul läbi sõitma mingi neetud kingapaari järele,” kirus mees.

      Bossi meeled olid osaliselt veel eelnenud armuöö kütkes. Irina noor vormikas alasti keha pani tema heast elust küllastunud lodeva ihu uuesti värisema. Boss oli korraldanud suurepärase puhkuse. Alguses linnavalitsusele puru silma ajamiseks lühike koostööalane seminar Barcelonas, mis iseenesest oli Bossi arvates ka armas linnake cavakeldrite, flamenkoshow’de ja muidugi esmaklassiliste mereandide restoranidega. Irina saaks päeval linnas šopata nii kaua, kuni tema, villane ülikond seljas, higimull otsa ees, peab taluma kahe lameda linnaametniku seltsis hispaania-inglise segakeelset ettekannet uue põlvkonna trammiliini avamise kohta. Aga niipea, kui see tüütus lõpeb, lendab ta Irinaga viivitamatult Panamale, kus Sandri uus mereäärne villa kaks nädalat ainult nende kahe päralt on. “Irina pole jalgagi sellisesse luksusesse varem tõstnud, las nüüd naudib täiega,” mõtiskles Boss. Raha pidi praeguseks hetkeks juba parteikassast tema offkini¹ Regional Development Funds and Investments Overseas Ltd. arvele laekunud olema, kui ainult see Raudsepa-tolvan oma maksuametifoobiaga pidurit ei vajutanud.

      “Ise sokutasin selle araverelise poisi ametisse. Paistis külma närviga sell olevat, aga nüüd võib verest välja lüüa, kui tegutseda tuleb,” mõtles Boss. “Selline pidur tuleb kiiremas korras välja vahetada. Kurat, kus see plika siis nüüd on?”

      “Peame minema,” teatas Tanja võidurõõmsalt.

      “Kurat, mis sellele siin heameelt valmistab?” arutles Boss endamisi ja tõusis pingilt.

      “Kas helistasid Irinale?” päris Boss kärsitult.

      “Proovisin mitu korda, telefon on levist väljas,” selgitas Tanja asjalikult ja valis demonstratiivselt uuesti Irina numbri. “Telefon, millele te helistate, on välja lülitatud või asub väljaspool teeninduspiirkonda,” teatas roboti hääl vastuseks.

      “Barcelonas on kõik kohtumised ammugi kokku lepitud,” söandas linnaametnik Trukk malbelt vahele segada.

      “OK. Lähme peale,” ühmas Boss. “Sina, Tanja, jääd siia ja tuled Irinaga järgmisele lennule!”

      Ootesaal oli vaikseks jäänud. Kõik varajase lennu reisijad olid juba pardale läinud. Äkki märkas Boss kaht sportlikku korrektselt riietatud noormeest enda kõrval seismas.

      “Tere hommikust, härra Lamemaa!” sõnas pintsakuga mees ja avas diskreetselt hõlma, et vöökabuuris asuvat relva demonstreerida.

      Ehmatusega jõudis olukorra karm reaalsus Bossi teadvusse ja ta tundis, kuidas soe uriininire mööda tema jalasäärt aeglaselt põranda suunas voolas.

      1. PEATÜKK

      Kohtunik Leili Tõemeel seisis vannitoas ümmarguse seinapeegli ees ja silmitses nõutult oma unetust ööst paistes silmi ning kottivajunud sinise varjundiga silmaaluseid. Pärast pikka ja piinarikast voodis vähkremist oli ta Ambieni abiga kesköö paiku lõpuks suikunud, kuid häirivate unenägudega pinnapealset und oli vaevalt