Lumehaldjas. Ketlin Priilinn
oli püüdnud oma tundeid varjata ja uskus pikalt, et Anders suhtubki temasse kui lihtsalt kolleegi, äärmisel juhul ehk kui sõpra, ent ühel kevadisel õhtul muutus nende vahel äkitsi kõik.
See oli vaid üks kord, ja mõlemad tunnistasid hiljem, et see oli viga, mida poleks tohtinud juhtuda. Nad võtsid nõuks püüda seda unustada. Ainult et neil polnud enam kunagi võimalik seda unustada, sest peagi andis enda tulekust märku Sander, kelle saabumist ootas Rebecca suure igatsuse ja põnevusega, mida varjutas ainult hirm hakkamasaamise ees. Hirm, mis, nagu selgus, oli igati põhjendatud, aga ka nüüd võis ta täie kindlusega väita, et ei vahetaks võimalust ema olla mitte millegi vastu. See oli lihtsalt nii uskumatu tunne, et keegi niimoodi sõltub temast, vajab teda, armastab teda. Mitte kunagi varem polnud Rebecca selliseid asju tundnud, see kõik hirmutas, aga oli samas kõige imelisem ja kõige raskem kogemus tema senises elus.
Tööst tundis ta nüüd Sandriga kodus olles sageli puudust, ehkki ei kujutanud ette, millal ükskord saaks ta jälle sinna naasta. See aeg näis olevat kusagil määramatute kauguste taga, umbes miljard aastat eemal sellest pöörasest beebiema rutiinist, milles ta viimased kolm kuud oli elanud.
Martin, tema hea ja praktiliselt ainuke sõber Martin oli see, kes teda tööl toimuvaga ikka tasapisi kursis hoidis. Noormees külastas teda aeg-ajalt või helistas, et küsida, kuidas tal läheb. Rebecca tundis ennast ikka veel süüdi, et ei suutnud kunagi tema tunnetele vastata – ta teadis juba ammu, et Martin on pikemat aega olnud temasse armunud. Samuti teadis ta seda, et hiljaaegu oli Martin oma elukaaslasest Elerist lahku läinud. See kurvastas teda, sest ta oli siiralt lootnud, et sõber on leidnud enda kõrvale õige inimese. Martin ei tahtnud sel teemal pikemalt peatuda ning Rebecca meelest polnud ka kohane uurida, mis neil oli juhtunud. Kui nii, siis nii. Selle asemel rääkisid nad rohkem tööga seonduvast. Rebecca kuulis kahjutundega, et Karl ei plaani pärast mõne kuu eest läbielatud infarkti enam tööle naasta. Ta oli küll enam-vähem taastunud, kuid liikumisega oli pisut raskusi ja ka käed vedasid aeg-ajalt alt.
Karli asemel oli neil nüüd uus töötaja, umbes kolmekümnene politseiuurija Paul, kes oli neile appi tulnud viimase mõrvajuhtumi uurimise lõpus, kui nad juba tapjat kinni võtma suundusid. See oligi see kord, kui Rebecca enneaegselt sünnitama hakkas ning Anders raskesti haavata sai. Jah, Anders… tema kohta uurides oli Rebecca püüdnud kõlada võimalikult neutraalselt, et Martin midagi aru ei saaks. Keegi ei tohtinud teada, et tema ja Andersi vahel midagi on olnud, ammugi mitte, et just Anders on lapse isa. Jaoskonnas oli Rebecca maininud vaid seda, et hakkab last kasvatama üksi, ei enamat.
Andersit oli tulistatud kaks korda ja kuulid läbistasid ta maksa. Tal oli olnud suur verejooks ning pärast operatsiooni ja vereülekannet tuli tal pikalt haiglas lamada, esiotsa intensiivravipalatis. Keegi ei teadnud, kui täielikult ta üldse paraneb. Õnneks kulges taastumine siiski suhteliselt kiiresti ja hästi ning mees ise avaldas soovi võimalikult varsti jälle tööle tagasi tulla. Selle vastu polnud kellelgi midagi, sest Martini sõnul valitses jaoskonnas paras kaos. Maria pidi suurema osa tööst üksi ära tegema, sest Karli polnud enam tööl, Rebeccat samuti mitte ning Andersi puudumine tegi olukorra lausa kriitiliseks. Nagu sellest kõigest veel vähe olnuks, oli ka Martin olnud randmeluu murru tõttu mõnda aega sunnitud töölt eemal viibima. Kõige hullem, et see kõik juhtus korraga: Karli infarkt, Andersi ja Martini haavatasaamine, Rebecca sünnitus… nojah, see muidugi oli juba ammu ette teada ja juhtunu ajal ei oleks ta üleüldse tegelikult tohtinud tööpostil viibida. Ta oli tegelikult juba kaks kuud varem sünnituspuhkusele saadetud ning osales konkreetse juhtumi uurimises üksnes vabakutselise konsultandina. Rebecca oli püüdnud olla lausa äärmuslikult ettevaatlik, ent ometi said need piirid kuidagimoodi jälle ületatud. Iga päev tänas Rebecca saatust, et lapsega on kõik hästi, vaatamata sellele, et ta tuli ilmale poolteist kuud enne õiget aega. Aga ta ei suutnud unustada ega endale andeks anda, et töö tõttu oli tema lapse tervis kaks korda ohus olnud. Esimene kord siis, kui ta ennetähtaegselt sünnituspuhkusele saadeti, sest oli pärast ühte stressirohket situatsiooni lihtsalt kokku vajunud. Teine kord siis, kui ta oli pealt kuulnud tulistamist ning mõistnud, et juhtunud on midagi kohutavat, et Anders on võib-olla haavata saanud, võib-olla isegi… Selle ehmatusega oli ta lisaks mõistnud, et lootevesi on ära tulnud ning sünnitus alanud.
Nüüd muidugi ei tulnud nagunii kõne alla, et ta mingit moodi oma töös kaasa saanuks lüüa enne, kui Sander ükskord lasteaeda läheb. Millal see üldse pidi tulema – pooleteise, kahe aasta pärast ehk? Nii palju oli Rebecca kuulnud, et lasteaeda on vaja varakult koht kinni panna, aga sellega polnud ta seniajani jõudnud tegeleda. Tundus lausa jabur üldse mõeldagi mingi lasteaia peale nii pisikese beebi puhul, ent foorumitest loetu põhjal tuli lapsed sinna kirja panna juba praktiliselt sünnist alates. Nii et Sander oli just parajas vanuses.
Sander. Rebecca oli pikalt kaalunud, mida pojale nimeks panna. Ta soovis nime, mis sarnaneks lapse isa nimega – et kui isa ennast pildil pole, olgu siis vähemasti nimigi, mis teda meenutaks. Kuidagi järsku oli talle pähe tulnud Sander, mis ju oligi peaaegu sama nimi, ainult viimane täht esimeseks tõstetud. See tundus otsekohe nii õige.
Rebecca pakkis vastupuiklevat ja kisavat last kombinesooni ja tassis ta siis trepist alla autosse. Tal oli plaanis seekord jalutamise asemel hoopis veidi ringi sõita, et poiss magama saada. Tiirutada veidi mööda linna ning kui Sander magama jääb, siis käia läbi jaoskonnast. Seisvas autos magas ta päris hästi ning Rebeccal oli beebimonitor kaasas. Martin oli eelmisel õhtul helistanud ja tahtnud midagi rääkida, aga Sander jorises kõrval nii, et suhtlemine osutus võimatuks. Nii oligi ta siis lubanud, et üritab parem lapse uneajal läbi käia.
Martin oli kõlanud murelikult ning õigupoolest Rebecca juba enam-vähem teadis või vähemalt aimas, milles asi. Ilmselt selles põhikooliõpetajas, kes hiljaaegu koolimaja juurest tapetult leiti. Talle oli korduvalt mingi raske esemega vastu pead löödud, pea oli olnud täiesti sodiks taotud. See lugu vapustas tervet Eestit. Tegemist oli noore, alles paari aasta eest ülikoolist tulnud meesterahvaga, keda teati kui väga head ja pühendunud õpetajat. Täiesti kummaline, miks oleks küll keegi pidanud ta tapma? Martini jutust oli Rebecca suutnud läbi Sandri kisa aru saada nii palju, et mingi teine kummaline asi oli veel juhtunud. Mis just, seda lootis ta kuulda nüüd täna. Rebecca tahtis väga olla kursis sellega, mis tööl toimub, mis sellest, et ta ise enam millestki osa võtta ei saanud. Võimalus kolleegide ja nende tegemistega kontaktis olla oli just nagu üks pisike lüli, mis veel ühendas teda muu maailmaga väljaspool Sandrit. Ja seda lüli vajas Rebecca väga, et tunda ja olla kursis kasvõi natukenegi ka millegi muuga peale beebinduse. Martin teadis seda ning oli meeleldi valmis Rebeccale jaoskonnas toimuvast rääkima, küsis temalt sageli ka nõu ühe või teise asja osas, mis naist alati rõõmustas. Siis tundis ta end jälle kellegi teisena kui vaid emana ning vajalikuna ka muus kui vaid toitmise ja kussutamise rollis.
Õnneks uinus Sander seekord kiiresti. Kohe, kui Rebecca mootori käivitas, hakkasid tema protestinuuksed vaibuma ning selleks ajaks, kui auto majade juurest välja suurele teele keeras, hakkasid poisil silmad kinni vajuma. Jaoskonna juurde jõudes magas Sander juba ammugi sügavalt. Rebecca parkis võimalikult ukse ette, sättis talle monitori kõrvale ja suundus siis üles. Ta teadis, et kauaks ta jääda ei saa, kuid nii kümme-viisteist minutit ehk õnnestub Martiniga siiski rääkida. Seegi oli suur asi.
Fuajees tervitas teda rõõmsalt noor heledapäine sekretär Annika ning küsis lapse järele. Rebecca rääkis lühidalt oma elust-olust ja lippas siis üles. Kohviautomaadi juures seisis Maria, kes otsemaid Rebeccat kallistas ja samuti teada tahtis, kuidas väikesel Sandril läheb. „Kirde uuris minult hiljuti, et millal see Rebecca küll tagasi võiks tulla,” muigas Maria. „Pidin talle seletama, et imikute kõrvalt ei tulda tööle, selleks peab laps ikka natuke suuremaks saama.”
Maria nägi välja selline nagu ikka, helepruunide lühikeste salkus juustega ja veidi poisiliku olekuga. Ainult kuidagi nagu kõhnemaks oli ta jäänud ja tema silmade all olid tumedad varjud, nagu ei saaks ka tema öösiti magada. Rebecca teadis, et Maria elukaaslasel Sigridil on samuti väike laps, kellega vähemalt mõne kuu eest oli veel mitmesuguseid probleeme olnud ning seepärast uuris temagi nüüd Steni järele. Maria naeratas ja kinnitas, et Steni ja tema õe Meriliniga on kõik hästi.
„Nad