21 õppetundi 21. sajandiks. Yuval Noah Harari
Vaba ettevõtlus asendas majanduspiiranguid. Pimesi kuuletuvatele kitsarinnalistele preestritele ja minevikku kinni jäänud tavadele allumise asemel õppisid inimesed oma peaga mõtlema ning enda südant järgima. Müüre, kraave ja okastraataedu asendasid maanteed, ülipikad sillad ning kihavad lennujaamad.
Samal ajal tunnistab liberaalne lugu, et maailmas ei ole sugugi kõik korras ja paljud takistused nõuavad endiselt ületamist. Suurt osa meie planeedist valitsevad türannid ja ka kõige liberaalsemates riikides kannatavad paljud elanikud vaesuse, vägivalla ning rõhumise all. Kuid me vähemalt teame, mida teha, et neid probleeme lahendada: inimestele tuleb rohkem vabadust anda. Peame kaitsma inimõigusi, tagama kõigile valimisõiguse, looma vaba turu ja lubama inimestel, ideedel ja kaupadel maailmas võimalikult vabalt liikuda. See liberaalne imerohi, mida on väiksemate teisendustega tunnistanud ühtmoodi nii George W. Bush kui ka Barack Obama, ütleb, et poliitiliste ja majanduslike süsteemide liberaliseerimist ning üleilmastamist jätkates tagame rahu ja heaolu kõigile.1
Progressi peatamatu võidukäiguga liituvad riigid saavad tasuks rahu ja jõukuse ning seda üsna peagi. Riigid, mis paratamatu saatuse vastu tõrguvad, kannatavad seni, kuni nemadki näevad valgust, avavad piirid ja liberaliseerivad ühiskonna, poliitika ja turu. See võib küll aega võtta, aga lõpuks on Põhja-Korea, Iraak ja El Salvador samasugused nagu Taani või Iowa.
1990. ja 2000. aastatel sai sellest loost ülemaailmne mantra. Paljud valitsused Brasiiliast Indiani võtsid üle liberaalse lähenemise, püüdes nii minna kaasa ajaloo kõigutamatu kulgemisega. Need, kes seda ei teinud, näisid möödunud ajastutest pärit fossiilidena. 1997. aastal noomis Ameerika Ühendriikide president Bill Clinton enesekindlalt Hiina valitsust, öeldes, et Hiina poliitika liberaliseerimisest keeldumine asetab Hiina ajaloos valele poolele.2
Kuid alates 2008. aastal maailma tabanud majanduskriisist on üha enamate inimeste liberaalse loo pettekujutlused purunema hakanud. Müürid ja tulemüürid on jälle moes. Vastuseis sisserändele ja kaubanduslepetele aina kasvab. Näiliselt demokraatlikud valitsused õõnestavad kohtusüsteemi sõltumatust, piiravad ajakirjandusvabadust ja kujutavad igasugust opositsiooni riigireetmisena. Ainuvalitsejad riikides nagu Türgi ja Venemaa katsetavad uut tüüpi mitteliberaalse demokraatiaga ning koguni diktatuuriga. Praegu julgeksid vaid vähesed täie enesekindlusega väita, et Hiina Kommunistlik Partei asetseb ajaloos valel poolel.
2016. aasta, mil Ühendkuningriigis toimus rahvahääletus riigi lahkumise üle Euroopa Liidust ja Ameerika Ühendriikide presidendiks valiti Donald Trump, tähistas aega, kui pettekujutluste purunemise hiidlaine tabas Lääne-Euroopa ning Põhja-Ameerika paduliberaalseid riike. Kui mõni aasta tagasi üritasid ameeriklased ja eurooplased endiselt relvade abil Iraaki ning Liibüat liberaliseerida, siis praegu peavad paljud inimesed Ameerika Ühendriikides Kentuckys ja Inglismaal Yorkshire’is liberaalset arusaama soovimatuks või saavutamatuks. On neid, kellele on hakanud meeldima vana hierarhiline maailmakord, ning nad ei taha loobuda oma rassist, rahvusest või soost tulenevatest eesõigustest. Teised on (kas õigesti või ekslikult) jõudnud järeldusele, et liberaliseerimine ja üleilmastamine kujutavad hiiglaslikku väljapressimist, mis peab rahvahulkade kulul ülal ning toetab tillukest paremikku.
Aastal 1938 anti inimestele valida kolme loo vahel, aastal 1968 kahe loo vahel ja aastal 1998 näis alles olevat vaid üks lugu; praegu aga ei ole meil enam ühtki lugu. Pole ime, et liberaalsed eliidid, kes valitsesid viimastel aastakümnetel suurt osa maailmast, on šokiseisundis ja segaduses. Elu koos ühe looga on kõige kindlam. Kõik on ilmselge. Ilma ühegi loota jäämine on aga hirmutav. Miski ei tundu enam loogiline. Natuke nagu Nõukogude nomenklatuur 1980. aastatel, ei mõista ka liberaalid, kuidas ajalugu saab kindlaks määratud kursilt kõrvale kalduda ning neil puudub teine arusaam tegelikkuse tõlgendamiseks. Suuna kaotamine paneb nad mõtlema apokalüptilistes terminites, nagu tähendaks ajaloo kõrvalekaldumine kujuteldava õnneliku lõpu poole viivalt teelt paratamatult maailma lõppu. Suutmata tegelikku olukorda aduda, täituvad meeled katastroofistsenaariumidega. Nii nagu inimene, kes kujutab ette, et äge peavalu tähendab pahaloomulist ajukasvajat, nii kardavad paljud liberaalid, et Brexit ja Donald Trumpi esilekerkimine kuulutavad ette inimühiskonna lõppu.
Sääskede tapmisest mõtete tapmiseni
Sihituse ja läheneva hukatuse tunde muudab veel teravamaks tehnoloogiline areng. Liberaalne poliitiline korraldus loodi tööstusajastul, et hallata aurumootorite, naftatöötlemistehaste ja telerite maailma. Sellel on revolutsioonidega info- ja biotehnoloogias raske toime tulla.
Nii poliitikutel kui ka valijatel on keeruline uusi tehnoloogiaid hoomata, nende plahvatusohtliku võimekuse rihtimisest rääkimata. 1990. aastatest on internet muutnud maailma arvatavasti rohkem kui miski muu, kuid interneti-revolutsiooni eestvedajateks olid pigem tarkvarainsenerid kui parteid. Kas te olete kunagi valimistel internetile oma hääle andnud? Demokraatlik korraldus üritab endiselt taibata, mis toimub, ning sel puuduvad paljuski vahendid, et tulla toime eesootavate vapustustega nagu tehisintellekti pealetung ja plokiahela (ingl blockchain) võidukäik.
Juba praegu on arvutid muutnud finantssüsteemi nii keeruliseks, et üksnes vähesed suudavad sellest aru saada. Tehisintellekti täiustudes võime peagi jõuda niikaugele, et ükski inimene ei saa enam rahaasjadest sotti. Milline mõju on sellel poliitilistele arengutele? Kas te kujutate ette valitsust, mis ootab vaguralt, kuni mingi algoritm selle eelarve või uue maksureformi heaks kiidab? Samal ajal võivad partnervõrkude (P2P) hallatavad plokiahelad ja krüptovaluutad nagu bitcoin kogu rahasüsteemi täielikult ümber kujundada nii, et äärmuslikud maksureformid muutuvad vältimatuks. Näiteks võib dollarite maksustamine muutuda võimatuks või ülearuseks, sest enamik tehinguid tähendab info vahetamist, millega ei kaasne rahvusvaluuta selgelt jälgitavat liikumist ühest käest teise. Valitsustel tuleb seega leiutada võib-olla täiesti uut laadi maksud, näiteks informatsioonile kehtestatav infomaks, mida tasutakse samuti infos, mitte dollarites. Kas poliitiline korraldus suudab kriisiga toime tulla enne, kui sellel raha otsa saab?
Veel tähtsam on, et info- ja biotehnoloogia paarisrevolutsioon ei pruugi ümber kujundada üksnes majandust ning ühiskonda, vaid ka meie kehad ja meele. Inimesed on ajaloo jooksul õppinud küll valitsema maailma enda ümber, kuid oma sisemaailma pole nad suutnud seni kuigivõrd kontrolli alla saada. Me oskame ehitada paisu ja peatada jõe voolamist, aga me ei oska peatada keha vananemist. Me oskame luua niisutussüsteeme, aga meil pole seni olnud aimugi, kuidas luua aju. Kui sääsk meie kõrva ääres piniseb, siis oskame selle maha lüüa, aga kui mingi mõte meil peas kumiseb ega lase meil magada, ei oska suurem osa meist seda mõtet vagaseks teha.
Revolutsioonid info- ja biotehnoloogias annavad meile kontrolli sisemaailma üle ning võimaldavad meil luua ja toota elu. Me õpime, kuidas ise aju luua, elu pikendada ja mõtteid vaigistada. Keegi ei tea, millised on selle kõige tagajärjed. Inimesed on saanud alati paremini hakkama tööriistade leiutamise kui nende mõistliku kasutamisega. Paisuga jõge taltsutada on lihtne, kuid hinnata selle sammu mõju ökosüsteemile on tunduvalt raskem. Samamoodi on lihtsam meie meeles toimuvat ümber suunata kui ette arvata, kuidas see meie psüühikale ja meie sotsiaalsüsteemidele mõjub.
Me omandasime ajaga võime välist maailma enda huvides ära kasutada ning kujundada ümber kogu planeet, kuid kuna me ei mõistnud ülemaailmse ökoloogia keerukat süsteemi, on meie tehtud muudatused tahtmatult mõjutanud kogu ökosüsteemi ning me seisame ökoloogilise huku veerel. Eesootavatel sajanditel annavad bio- ja infotehnoloogia meile võime kasutada enda huvides ära sisemaailma ning iseend ümber kujundada, kuid kuna me ei mõista oma meele keerukat süsteemi, võivad tehtavad muudatused meie vaimse süsteemi nii segi lüüa, et seegi võib kokku variseda.
Bio- ja infotehnoloogia revolutsioonide taga seisavad insenerid, ettevõtjad ning teadlased, kes ei ole kuigi teadlikud oma otsuste poliitilistest tagajärgedest ja kes kindlasti ei esinda mitte kedagi. Kas parlamendid ja parteid võiksid ohjad enda kätte haarata? Praegu nii ei tundu. Tehnoloogiline murrang ei ole isegi poliitilise päevakorra eesotsas. Nii oli 2016. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste kampaanias peamine murrangulise tehnoloogiaga seotud teema Hillary Clintoni e-kirjadega seotud arutelu3,4 ja hoolimata töökohtade