Džungel kasvab tagasi. Meie ohtlikuks muutunud maailm ja Ameerika. Robert Kagan

      Ameerika Ühendriikide juhitud liberaalne maailmakord ei ole kunagi olnud loomulik nähtus. See ei ole aastatuhandeid kestnud evolutsiooni kulminatsioon ega üldinimlike soovide vältimatu tulemus. Viimased enam kui 70 aastat suhteliselt vaba kaubandust, kasvavat austust inimõiguste vastu ja riikidevahelist suhteliselt rahumeelset koostööd – kõigil neil püsib liberaalne kord – on olnud suur ajalooline erand. Kuni 1945. aastani oli inimkonna tuhandete aastaid kestnud ajalugu sõdade, türannia ja vaesuse lugu. Rahuhetked olid mööduvad, demokraatia nii haruldane, et näis peaaegu juhuslikuna, ja jõukus luksus, mida said endale lubada vaid vähesed võimukandjad. Ka meie ajastul ei ole õudustest, genotsiidist, rõhumisest ja barbaarsusest puudust olnud, kuid ajalooliste, kaasa arvatud lähiajalooliste mõõdupuudega võttes oleme elanud suhtelises paradiisis. 1500. aastast 1945. aastani olid maailma tugevaimad riigid – Euroopa suurriigid – sõjajalal peaaegu igal aastal, kuid alates 1945. aastast ei ole suurriikide vahel sõda olnud.¹ USA ja Nõukogude Liidu vahelise suure külma sõja rahumeelne lõpp on ajalooline haruldus. Samal ajal on oluliselt vähenenud lähiajaloo väiksemates sõdades hukkunute arv, nagu ka üldse vägivaldsete surmade arv. II maailmasõja lõpuga algas maailmas ka harukordne õitsenguperiood: enam kui 70 aastat kasvas maailma SKP peaaegu 3,5% aastas ja seda vaatamata 2007.–2008. aasta finantskriisile. 1945. aastast peale on kogu maailmas vaesusest välja roninud ligi 4 miljardit inimest. Demokraatlike riikide arv on 1939. aasta kõigest kümmekonnast kasvanud tänase enam kui sajani. Riigivõimu on maailma enamikus osades kärbitud üksikisiku kasuks ja austama on hakatud üha suuremat hulka inimõigusi. Inimloomuse omadusi, mida Abraham Lincoln nimetas „meie loomuse paremateks ingliteks”, on julgustatud ja inimeste halvimatest tungidest nii mõnigi on alla surutud tõhusamalt kui varem.² Kuid kõik see on inimeksistentsi ajaloos anomaalia. Liberaalne maailmakord on habras ja kaduv. Nagu aed, on ta ajaloo loodusjõude meelevallas, piiratuna džunglist, mis ähvardab teda pidevalt enda alla matta.

      Kahjuks kipume oma maailma enesestmõistetavaks pidama. Me oleme liberaalse maailmakorra mullis elanud nii kaua, et me ei oskagi muud ette kujutada. Me leiame, et see on loomulik ja normaalne, isegi vältimatu. Me näeme kõiki selle korra vigu ja soovime, et see oleks parem, kuid me ei taipa, et palju tõenäolisem alternatiiv oleks palju-palju hullem. Erinevalt teistest kultuuridest, kus ajalugu mõistetakse kasvu ja hävingu pideva tsüklina või tasakaaluseisundina, arvame meie, et ajalool on suund ja eesmärk. Me usume „moderniseerumisse”, majandusliku ja poliitilise arengu etappidesse, jõukuse seosesse demokraatiaga. Valgustusaja lastena usume sellesse, et teadmiste hulga kasvuga ja materiaalse progressiga kaasneb inimkäitumise paranemine ja moraalne progress. Montesquieult ja Kantilt oleme õppinud, et kaubandus taltsutab inimeste ja riikide hingi, vähendab konflikte ning soodustab harmooniat ja koostööd. Marxilt ja teistelt oleme õppinud suhtuma majandusliku arengu etappidesse kui poliitilist arengut suunavatesse jõududesse – feodalism sünnitab monarhiat ja aristokraatiat, kapitalism parlamentaarset demokraatiat – kõik justkui mingisuguse majandusliku determinismi raudse loogika järgi. Hegelilt saime teada, et inimajalugu on kõigest „vabaduse tunnetamise progress”, ja Francis Fukuyama kuulsa ütluse kohaselt „Ajaloo lõpus” on „toimumas põhjapanev protsess, mis annab ühise arengumalli kõikidele inimühiskondadele – lühidalt öeldes midagi inimsoo universaalse ajaloo sarnast liberaalse demokraatia suunas”.³ Niisiis oleme hakanud uskuma, et kuigi meie tee ei pruugi olla ühtlaselt sile ja sirge,

      on progress vääramatu.

      Aga lugu inimkonna progressist on müüt. Kui viimane sajand on meile üldse midagi õpetanud, siis vahest seda, et kuigi teaduse ja tehnika areng ning teadmiste hulga kasv võivad meie elu aineliselt paremaks muuta, ei ole nendega kaasnenud inimkäitumise püsivat paranemist. Samuti ei ole põhjust pidada ajalugu progressiivseks marsiks valgustuse suunas. See arusaam toetub hoolikalt valitud faktidele. Me hüppame Periklese Ateenast kristluse sünni juurde, renessansist reformatsiooni, Magna Cartast Ameerika revolutsiooni. Sellest kuldajastute ja suurte edasihüpete loost jäävad aga välja pimedad ajastud ja suured tagasilangused. Kui kanda inimkonna käitumise areng joonisele, jääb sinna sakiline, selgelt eristatava trendiga joon. Kuhu peaksime progressi skaalal paigutama kolmekümneaastase sõja, mis hukutas ligi poole Saksa vürstiriikide elanikkonnast, või Napoleoni sõjad, kus sai surma enam kui 3 miljonit eurooplast, hävisid veel paljude miljonite elud ning mis soodustasid revolutsioonilise natsionalismi teket, mis sünnitas 20. sajandi esimestel kümnenditel nii palju kaost? Mismoodi sobituvad meie inimprogressi lukku I ja II maailmasõda ning viimase sajandi näljahädad ja genotsiidid? Kas 1930. aastatel ukrainlaste ja hiinlaste vastu ja 1940. aastatel juutide vastu toime pandud õudusteod kuuluvad samuti meie progressilukku? Kas need olid kõigest erandid või kuulutasid tulevikku? Inimeste vastastikuse kohtlemise püsivat paranemist saame uskuda ainult juhul, kui eirame üüratut verevalamist ja brutaalsust, ja seda ka

      lähiajaloos.

      Samamoodi ei ole toimunud pidevat arengut liberalismi suunas. Liberaalne riigikord sündis 18. sajandi lõpus, alguses Suurbritannias ja Ameerikas ning seejärel Prantsuse revolutsiooni ajel 19. ja 20. sajandil ka osas Euroopas. Kuid liberalismi edenedes kasvas ja kosus ka nüüdisaegne politseiriik, mis sündis 18. sajandi lõpus Austrias, Preisimaal ja Venemaal ning mida täiustati sammhaaval 19. ja 20. sajandil. (Pealegi järgnes liberalism Prantsuse revolutsioonile alles pärast seda, kui riik oli läbinud tugevama õiguse põhimõttel toiminud totalitarismi faasid.) 19. sajandi Saksamaad, Itaaliat ja Poolat tabanud liberalismiõhin sattus korduvalt absolutistlike jõudude vägivalla, repressioonide ja tsensuuri ohvriks. Demokraatliku riigikorra põgus õitseng pärast I maailmasõda hääbus kiiresti ning asendus fašismi ja kommunismi tõusuga. Kui II maailmasõjal oleksid olnud teised võitjad, ei oleks liberalism 20. sajandit mujal kui Põhja-Ameerikas üle elanud.

      Möödunud sajandi keskel oli üsna vähe neid, kes arvasid, et liberalism on tõusuteel. 1939. aasta maailma vaadates poleks mitte keegi võinud arvata, et ajalugu liigub liberalismiidee triumfi suunas. „Mina olen … demokraatia suhtes skeptiline,” ütles Joseph Kennedy tol aastal Londonis Walter Lippmannile. „See on omadega läbi.”⁴ Nagu Hannah Arendt 1950. aastal kirjutas, eirab see, kes peab Lääne tsivilisatsiooni pidevaks progressiks, „Lääne ajaloo maa-alust jõge”.⁵ Ajalugu ei olnud viinud liberalismi triumfini, vaid Hitleri ja Stalinini. Kogu igavesena näiva külma sõja ajal polnud peaaegu üldse põhjust pidada ajalugu pidevaks arenguks parema maailma suunas. Poliitikateoreetik Judith Shklar kirjutas 1950. aastate lõpus, et kahe maailmasõja, totalitarismi ja massimõrvade ajastul