Maa, kus puudel ei ole varju. Katrina Kalda

       Tõlkes tehtud muudatused on autoriga kooskõlastatud

      MARIE

      Mu ema on seisma jäänud kell.

      Tema süda lööb edasi, tekitades tasast tiksumist, kuid näos ega silmis pole vähimatki muutust, toimugu tema ümber mis tahes. Ta seiskus hetkel, kui sai teada, et tema elu Linnas on lõpule jõudnud. Sestsaadik on ta endast ära: suur seier vaatab tahapoole, üle ta õla, minevikku, väike aga kirdesse, Linna poole. Mu ema on keeratud eluks ajaks üheksa läbi viiele.

      Ema oli rikkis juba enne minu sündi. Küllap kiilus ta kinni millalgi, kui ma olin alles mõnekuune loode. Siis sai temast see hingetu asi, millena mina teda tunnen – ta lakkas arenemast, küpsemast, kohandumast. Mina kasvasin edasi, muretsemata tõsiasja üle, et toitvast üsast oli saanud elutu kast.

      Mõnel päeval on mul pöörane tahtmine ema raputada, et näha, mis nägu ta elusast peast oleks, kuid ma arvan, et ta lihtsalt kukuks, kange nagu puunott, käed külgedel, ning tekitaks maapinnaga kohtudes tuhmi mütsatuse. Nii ma siis vaatan teda ja kiristan hambaid.

      Oma kellaklaasi taga on emal vett täis valgunud silmad ja nende ümber kulmude all punetavad rõngad. Ta läheb hommikul tekstiili ümbertöötlemistehasesse, õhtul tuleb ta tagasi ja kogu vahepealse aja pole ta nägu liigahtanud. Kui see lahti lõigata, leitaks põsenaha alt lihased, mis on jõude jäetult igaveseks tardunud.

      Vanaema Sabine’iga on vastupidi: tema muudkui askeldab, usub, et „inimvaimu peidetud aarded on võimelised maailma palet teiseks muutma”. Tema vaim rabeleb keset kraanasid, väändunud rauakola hunnikuid ja vanapaberimägesid, vaimusilm fokuseeritud maailma palgele. Ja maailma pale vaatab talle vastu, sama liikumatu ja läbitungimatu nagu mu ema kivinenud nägu.

      Mu vanaema on alati olnud pigem oma isa tütar kui minu ema ema. Ta seisab kahe põlvkonna vahel nagu uks, millel puuduvad hinged ja mis lihtsalt ripneb oma kohal, kasutuna ja ilma teljeta. Kõik, mida ta teeb – kuidas ta sööb, kuidas ta räägib ja kõnnib, isegi see, kuidas ta magab –, käib vastu sellele, kuidas peaks olema. Näib, nagu juurdleks ta igal hetkel, kuidas hävitada see elu, mis on tema jaoks ette valmistatud ja mida tal on seniajani ometi tulnud elada.

      Öösiti Sabine norskab ja vilistab. Ta katkestab hingamise, seejärel norsatab ja hingab siis uuesti. Tema kõrvalvoodis rähkleb mu ema. Tekk jookseb ta piha ümber sõlme ja jalad jäävad paljaks. Ühe ropsuga tõmbab ta jalad kõverasse, pöörab end ja laseb siis jalgadel seina poole kukkuda. Mõne minuti pärast kordab ta sama teises suunas. Kui ta ärkab, on ta lina niiske ja kortsus, nagu oleks tal olnud palavik. Õhtuti laotan ma oma madratsi Astridi ja Sabine’i voodi vahele, palaviku ja õhupuuduse vahele. Ma ei saa magada.

      Vaatan lage ja viha võtab minu sees maad. Liikumatus soodustab viha. Mu kurk muutub kuivaks, mu kõhuõõnes on käsn, mis paisub suuremaks ja on lõpuks raske nagu kivi. Pean voodist üles tõusma. Kui ma end uuesti liigutan, hakkab meeleheidet nõrguma mu keha igast otsast: sõrmedest, varvastest, kõrvalestadest, juustest. Ma sündisin vihasena. Viha on minu element, nagu mõnel teisel tuli või vesi või maa.

      Lähen kööki, surun nina vastu aknaklaasi ja lasen oma raevul langeda kvartali peale. See on nagu kile, mis katab kõik asjad, ilma et sellest arugi oleks saada. Kui mõni tööline öisest vahetusest tuleb, ründab see teda tänava ületamise hetkel; kui ta jõuab oma korterisse, süttib ühel mustal fassaadil tilluke kollane ristkülik ning on kohe näha, et see valgus on täis raevu, mille ta kaasa on toonud, tehes asjad nähtavaks ja seeläbi veel koledamaks. Alles nüüd paisub mu viha tõeliselt suureks. See jookseb läbi elektrijuhtmete ühest lambipirnist teise, poeb läbi trellitatud akende, läbi trappide ja betooniaukude, läbi kanalisatsioonivõrede ja välisuste. See imbub pruunidesse paneelidesse, mis on paigutatud ümberasustatute voolu tõkestamiseks kahe raudbetoonist hoone vahele, ning ka kõige vanematesse majadesse, mis on nii sügavale pinnasesse vajunud, et alumise korruse aknad enam lahti ei käi – maa on maju neelama hakanud.

      Ma ei salli seda Tasandiku vana rajooni. Isegi viieteistkümne korrusega ehitised näevad välja, nagu oleksid need alles pooleli. Seinad on tehtud meetrilaiustest betoonplokkidest; plokkide vahele on litsutud hall tainjas lint, mis meenutab näritud nätsu. Betoon on pude ja mõnel pool paistavad sellest roostes metallvardad. Koridore, siseruume ja keldreid täidab üks ja sama niiske krohvi, keedetud lillkapsa ja piirituse lõhn. Korterites võib seinu ja põrandat nühkida kui tahes palju, keeta kuude kaupa kartuleid, sibula- või klimbisuppi, aga lõhn sellest teiseks ei muutu.

      Siin elamist vihkavad kõik. See on halvim koht, mis Tasandikul leidub, kui välja arvata ääremaad. Ainult Sabine ei vihka meie rajooni. Talle meeldib olla kaugel – kaugel Tasandiku keskusest. Ta väidab, et õhk on siin puhtam kui tehaste ümbruses. Aga tegelikult on asi muus; ma aiman, milles. Tema pärast tuli meil Linnast ära kolida. Igas ümberasustatute peres on oma süüdlane. Ma valan viha Sabine’i peale ja kuulen teda voodis pruuskamas valjemini kui kunagi varem. Kui mu viha on kõikjale laiali tulvanud, lähen ma tagasi magamistuppa ja heidan pikali. Ma uinun, mõeldes Linnast.

      SABINE

      Teine aasta

      5. märts

      Linnas algab uus aasta. Ööseks ei kustuta nad ainsatki tuld; nad tähistavad uut aastaringi elektri kulutamisega. Nad ütlevad, et uues aastas pole pimedusele kohta, tahavad näidata, et see, mida nad nimetavad tsivilisatsiooniks, on midagi vastupidist talvele ja ööle.

      Meie ümberasustamisest on möödas täpselt aasta.

      Sellest, mis siin algab, ei tea me midagi.

      10. märts

      Kui astud kööki, oled kohe teiste pilgu all. Nad vaatavad, mida sa sööd ja mida sa jood, iga viimne kui suutäis võetakse arvele. Teen Astridile ristiköömne-nõgeseteed. Terve selle aja nad vahivad meid, aga ei tihka midagi küsida. Kõik tundmatu teeb neile hirmu. Igaüks on tõmbunud oma pisikesse ringi, mille sees tema elu veereb. Kuid et turvalisus on igav, siis uuritakse teisi, sest see on ohutu viis oma uudishimu rahuldada ja igavust peletada.

      Kui nad liiga lähedale tulevad, ajan ma nad käeliigutusega eemale ja nad taganevad mõmisedes. Ka mina olen nende jaoks võõras; ka mina valmistan neile hirmu. Oleme koos elanud peaaegu aasta, aga nende hirm pole hajunud ja see on hea.

      15. märts

      Novembrist peale jätkas Astrid oma tööd tekstiili ümbertöötlemistehases. Pärast sünnitust lubatakse emadel kuu aega töölt eemal olla, seejärel tuleb neil tagasi minna. Pisikese eest hoolitseb üks eideke naabermajast. Juba nädal pärast tehasesse naasmist ei olnud Astridil enam piima. Beebid nutavad eidekese juures päevad läbi; nende kisa vaigistamiseks kastab ta riidenutsaku suhkruvee sisse ja annab selle neile imeda. Tasandiku lastel tekib kaaries koos esimeste hammastega. Päevast päeva saame me teada, kui palju peavalu võivad tekitada lihtsad asjad. Riiete soetamine. Pesu ja mähkmete pesemine. Piisavalt ja korralikult söömine. Imikute suremus on hirmuäratav; alla kümneaastastele