Kuidas lapsi sööma saada. Matk maitsete maailma. Ann Fernholm
ction>
Originaali tiitel:
Smakäventyret
Copyright © 2015 Ann Fernholm och Natur & Kultur, Stockholm
Published by agreement with Stiftelsen Natur & Kultur, Sweden, and Licht & Burr Literary Agency, Denmark
Eestikeelse raamatu väljaandja:
© Petrone Print OÜ, 2016
www.petroneprint.ee
Tõlkija: Kadi-Riin Haasma
Toimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundus: Heiko Unt
Autori foto kaanel: Eva Lindblad
ISBN 978-9949-587-02-5 (trükis)
ISBN 978-9949-587-03-2 (epub)
Trükk: Greif OÜ
Eessõna
Õiget toitumist ei ole lihtne õpetada isegi lastearstidel. Nüüdse aja lapsevanemad on ambitsioonikad, mõnikord lausa sedavõrd, et lastearstid peavad neid rahustama ja ütlema, et kõik ei pea nii nööri mööda käima. Lapsed on vastupidavad olendid. Ent samas ei saa teha nägu, nagu poleks toit oluline. Lapse keha kasvab toidust, mida ta sööb.
Kui kord maal diivanil oma teist last imetasin, tuli sisse mu vanem õde, vaatas poisi martsipanikarva beebikeha ja ütles: „Kujuta ette, et tema keha iga rakk on pärit sinust.“ Mõte on vaimustav ja isegi ilus, aga mõni aeg hiljem, kui istusin oma helerohelises köögis, plastlusikas lapse toitmiseks käes valmis, mõtlesin: „Tema keha iga rakk on tekkinud sellest, mida mina olen söönud ja millega ma teda söödan. Või õigemini sellest, mida mul õnnestub talle sisse sööta.“ See mõte oli pisut hirmuäratavam.
Mina ehitangi üles oma laste tervise alusmüüri, minu lapsed on minu jaoks maailma kõige tähtsamad inimesed – ja nemad panevad omakorda aluse oma laste tervisele. Minu viljakad või viljatud jõupingutused või tegematajätmised võivad määrata selle, kas minu lapsed on terved või haiged, kas nad tunnevad end hästi või halvasti.
Ent alati ei ole lihtne õigesti talitada. Lapsed peavad saama kalori kohta rohkem toitaineid kui täiskasvanud, aga neil on märksa väiksem magu, nii et toitained tuleb kavalalt kokku pakkida. Lisaks tuleb arvestada suure rauavajaduse ja soolapiirangutega, D-vitamiini ja muude vitamiinidega. Missugune rasv on parim? Ning kuidas pääseda keskkonnamürkidest ja toidulisanditest?
Küllap ongi meie haavatavus – hirm eksida – see, mis võimaldab tööstusel pigistada meid oma raudsesse haardesse. Küllap seepärast lasemegi end veenda, et tööstuslikult toodetud lastepudrud ja purgitoit, mida me ise ei kipu temperatuuri kontrollimiseks suhugi pistma, on kasvavale organismile kõige paremad. Võrdlemisi kummaline.
Pealegi ei piisa vaid teadmistest selle kohta, mida laps vajab. Väikese inimese peab ju ka näiteks brokolit ja maksapasteeti sööma saama. Kuidas ometi? Ja miks on nii, et mõned lapsed teevad noka pärani lahti, et ikka rohkem ja rohkem suhu mahuks, samas kui minu lapsed suruvad huuled lusika ees enamasti kõvasti kokku ja tahaksid iseseisvalt süüa, kuigi motoorika seda veel ei luba?
Minu kogemus lastearstina kinnitab, et enamik vanemaid muretseb toidu ja söögiaegade pärast. Lisaks ei soovi keegi närvilist õhkkonda, mis kodus tekib, kui üks väike pereliige keeldub söömast. Nii tehaksegi alateadlikult seda, mis kindlasti sobib, ning antakse pastalipsukesi, saia ja poest ostetud lihapalle, selle asemel et katsetada uute maitsetega. Nõnda jäädaksegi kehva toidu lõksu.
Nüüdsel ajal ei ole kuigi lihtne olla lapsevanem. Samas on võrdlemisi lihtne välja naerda meie põlvkonna valmidust reageerida kõiksugu ekspertnõuannetele ja viimastele soovitustele tervislike eluviiside vallast, samuti meie võimet koguda juhuslikke teadmisi guugeldatud nõuannetest ja tähelepanekutest. Keda ometi usaldada? Ka usaldusväärsed allikad nagu lastepolikliinik, perearsti infotelefon, toiduamet ja maailma terviseorganisatsioon, kelle soovitused põhinevad teadusel, on sageli pisut ajast maas, sest kogu riigis või üle maailma kehtivate soovituste muutmine võtab aega.
Ei, ikka ise peab teadmistejahil ohjad haarama ja terad sõkaldest eraldama, kuigi seda on ilmselt lihtsam öelda kui teha. Meie, väikeste laste vanemad, kannatame sageli väsimuse ja unepuuduse all ning meil on vaja kergesti kättesaadavaid teadmisi, inspiratsiooni ja konkreetseid nõuandeid. Samal ajal peab see, mida me loeme, olema võimalikult tõene. Enam ei jaksa kuulata hirmutavaid või hoiatavaid näiteid ja meetodeid ega järjekordset näppu viibutavat tädikest. Tarvis on täpselt seda raamatut.
Ülikoolis biokeemiat õppinud teadusajakirjanik Ann Fernholm on varem kirjutanud kaks väga populaarset raamatut, „Magus veri“[1.] ja „Kõige magusam, mis meil on“. Siinne raamat räägib sellest, kuidas võiks tutvustada toitu väikestele lastele. Raamatut on lihtne lugeda, see on paraja pikkusega, teaduslikult hästi põhjendatud ja samas tõeliselt põnev. See loob kindla pinnase, millele rajada oma pere tervisliku toitumise süsteem, ent lisab ka uusi vaatenurki sellele, kui oluline on harjutada last võimalikult vara uute maitsete ja koostistega ning millist mõju võib lapse tervisele avaldada tema kokkupuude võimalike allergeenidega.
Tunne, et sa ei pinguta piisavalt, paistab olevat vanemarolli vääramatu osa, seetõttu on eriti tänuväärne, et Ann Fernholmil on õnnestunud kirjutada raamat millestki nii keerukast kui laste sööma õpetamine, ja et ta innustab ning paneb mõtlema, et nii võiksin teha ka mina. Muudest sarnastest raamatutest eristub siinne sellega, et autor loob otseseid seoseid uuringutega, millele ta viitab. See lisab arutluskäikudele sügavust ja ärgitab lugejat kriitiliselt mõtlema.
Laste söögivalikuga ei pea samas kõik kohe ja alati õigesti minema; kindlasti on päevi, kui ei jää üle muud, kui praadida mõned vorstikesed ja valada klaasi piima, aga enamasti on siiski pisut rohkem aega ja jaksu.
Pange oma lapse söömisharjumustele alus juba täna ja lugege raamat läbi! Laske Ann Fernholmil endale teed juhatada ja suunduge koos lastega ühele elu kõige olulisemale ja põnevamale reisile – avastusretkele maitsete maailma.
Kajsa Kaijser, lastemeditsiini spetsialist ja vastsündinute osakonna arst, Astrid Lindgreni lastehaigla, Karolinska ülikoolihaigla
1 „Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus“ ilmus Petrone Prindilt 2015. aastal. [ ↵ ]
1. PEATÜKK
Kõige esimene eine
Selleks et teie laps hakkaks edaspidi sööma aedvilja, kala ja omletti, peate hakkama treenima tema maitsepungi.
Kahvatusinise taeva taustal heljuvad uduloorid. Mere pind on säbruline. On jaanilaupäev ja algamas on üks soojemaid ja ilusamaid suvesid läbi aegade. Oleme sõprade juures Östergötlandis, Arkosundi lähistel väikesel laiul. Lõunat sööme paadisillal, kuhu paadid on kinnitatud. Meie laps istub söögitoolis – praktilises valges plasttoolis, mille küljes on ka väga praktiline väike laud. Peas on tal valge-sinisetriibuline suvemütsike, mis on pisut silmile vajunud. Pudipõll on tuttuus. Kohe saab ta esimest korda elus päris toitu.
Minu mees oli pikisilmi oodanud lapse neljakuuseks saamist, et saaks hakata talle ka muud toitu andma. Ta pistab lusikaotsa püreesse ja annab lapsele maitsta. Laps avab uudishimulikult suu ja kui toit suhu jõuab, teeb ta imelikke nägusid. Enamik tuleb sama hooga välja tagasi – aga ta tahab veel. Maitseb uuesti. Varsti on lapse nägu üleni maisi- ja kartulipüreega koos. Semperi maisi- ja kartulipüreega.
Miks tööstuslikult toodetud toit?
Nüüd tagantjärele mõtlen isegi, mispärast langes meie valik purgitoidule. Miks me arvasime, et meie lapse elu esimene maitseelamus võiks olla poest ostetud püree? Ja kuidas oli võimalik, et midagi muud ta oma esimesel