Urmas ja Merike. Karl August Hindrey
tuulest ja vihmast. Teiste puude okstelt rippus loomade luid. Ning ühe puu külge oli löödud inimese kolp.
Urmas astus esimese kivi juurde, pöördus siis tagasi ja sirutas käe korvi järele. Merike ulatas talle kätte ohvrianni ja läks siis kaugemale hiide, kus lagedamal kohal oli ringis kive ühe suurema ümber.
Urmas võttis oksi valmislaotud riidalt, lõi taela sisse tuld ja süütas kivile ohvrilõkke. Ta kandis veel puid juurde, et tuli saaks vägev, ning siis nägi ta, kuidas Merike oli oma kivile tule teinud, millesse ta aegajalt pani midagi.
Urmas teadis, et naised ohverdavad sageli omal viisil, panevad tulle kõiksugu rohu- ja viljakõrsi, paelakesi ja marju ja palvetavad oma naistepalveid.
Suits tõusis püsti puude võlvistiku alla ja käänas siis latvade all tuule käes urikivist paremale. See oli hea nõnda ja Urmas teadis, et tema ohver võetakse vastu sõbralikult.
Kui kõik oli põlenud tuhaks, mõtles Urmas, et süütab ka tule selle jumala ees. Kuid siis arvas ta, et on mõni kohalik jumal. Igatahes puudusid temal Taara märgid: ei olnud puu sees ega kuju juures näha vasara kuju ega ratast. Tema jumalaks aga oli vägev Tooru, kes sõitis pilvedel ja lõhkus vasaraga välke sagima. Ta jättis mõtte ning vaatas Merike poole, kes viskas viimase peotäie tulle ja sammus siis teist teed värava poole.
Kanarbik punetas edelas vajuva päikse käes ja rada lookles alla tumeda siuna. Urmas vaatas nagu rõõmsa pilguga üle maastiku, mis oli soe ja kuidagi nagu koduseks saanud. Ta hing oli leidnud pühal talitusel rahu.
Ta istus rajaäärsele kivile ja ootas, kuni Merike järele tuleb. Siis küsis ta:
„Kust sa teadsid, et viin ohvri naisele?” Merike põskedele tõusid lohukesed. Esimest korda nägi Urmas teda nüüd naeratavat. Ja ta nägu seisis vastu päikest ning hele juus säras nagu vaikne loit ümber ta pea. Nägu säras, silmad särasid, kogu see naeratus oli kullatud.
„Sa ei pannud kõrvale mõdu,” vastas ta. „Mehele oleks ka mõdu vaja olnud.”
Nii lihtne oli seletus. Kuid Urmale meeldis see tähelepanuvõime.
Merike jäi seisma ja vaatas tagasi hiie poole, mis loitis loojaku käes, kuna puude tüvede vahelt paistsid sügavad varjud.
„Aituma ka lõngade ja nõelte eest,” ütles nüüd Urmas.
„Oled võõras siin, ei tea sa ju kuskilt võtta,” seletas Merike Urma unustamist. Kust teabki mees, mis on naistele vaja?
„Olen võõras jah siin,” kõneles nüüd Urmas aeglaselt. „Kombed siinpool teised kui meil, keelgi teistmoodi. Palju sõnu, mis ma ei mõistagi. Aga seal vadjalaste maal teisel pool Peipsit, seal pidavat enne harjuma kui mõistad.”
„Meilgi siin vadjalasi,” seletas tüdruk, „päris küla kohe”, ja ta näitas käega kirde poole.
„Teil siin surnuid ei põletata,” arutas Urmas, „teie olete Manala usku — nägin kääpaid hiie kõrval.”
„Põletavad mõned ka,” lausus tüdruk, „rannapoolne rahvas põhja pool põletab.”
„Meilegi hakkavad tooma selle kurva jumala. Kuigi ainult naiste, laste, vaeste ja orjade jaoks.” Ta hingas sügavamalt ja jätkas:
„Tahtsin kord välja kaevata naise ja lapsed, et siis põletada. Aga laitsid maha. Ei olnud mul ka vara, et lepitada maa-alust jumalat. Kui oleksin andnud hobuse, siis ei oleks ma saanud minema.”
Urmas oli seda lausunud nagu enesele. Kuid häbenes nüüd, et kõneleb naisterahvale oma tunnetest. Ta tõusis järsku püsti ning mõlemad kõndisid vaikides alla küla poole.
Vanema õuevärava ees lahkusid nad, kuigi Vaado oli pakkunud külalisele peavarju. Aga Urmas ei tahtnud haavata Kuulevast ning lubas järgmisel päeval jälle kuulama tulla, kuidas on teadetega Peipsi poolt. Sest Vaado oli saatnud ratsakäskjala Lohusuu poole. Kuulevase pool oli jälle palju rahvast koos, kes tahtis kuulda kauge võõra juttu. Pajaaugud lükati kinni ja süüdati pirrud ning leetuli heitis valgust ja varjude kirme üle nägude.
Oli juba tuttavaks saanud vanema kutse Urmale, et ta siia jäägu. Ka teadsid mehed rääkida, et Laugajõe pool olevat olnud suur ikaldus ja karta olevat, et nüüd tulevad vadjalased üle Peipsi röövima. Ning arutati, et paras aeg oleks jälle minna uue linnuse ehitamise kallale, sest viljakoristamine on lõpukorral. Saaks vastu talvet veel palju ära teha, et kui tulevad üle jää, siis oleks kindlam vastu panna.
Urmas tundis end ebamugavana selle rahva keskel siin, kes oli nõnda muretu, et lükkas edasi vajaliku enesekaitse. Ta läks nagu kärsituks ja küsis, miks ei ole siis ehitus lõpule viidud juba varem. Vastati, et arvamised läinud pooleks, mõned pooldanud vana linnust, see aga olnud Peipsi rannarahvale liiga kaugel maa sees. Ka vanem Vaado olnud vana linnuse poolt, aga maavanem pooldanud uut ehitust rohkem ranna lähedale. Ja siis hakatudki ehitama kolme aasta eest.
Urmast huvitas järsku, kui kaugel nad võiksid olla ehitusega. Ta tundis enda siin jõude olevat ja tegevuseta, ta oli palju näinud neid kantse ja üsna ootamata ütles ta, et ratsutab õige homme vaatama, mis seal on tehtud ja tegemata jäetud. Ja ega head nõu ei põlatavat.
Oldi kohe nõus teda sinna saatma, kutset kihelkonnale aga ei olevat veel saadetud, et asutagu ehitamisele.
Urmas mõistis ka põhjusi, miks töö siin nõnda ei edene. Rahvast elas siin harvalt ja sõjakas ta õieti ka ei olnud. Nii et neil puudusid töölised orjade näol. Vähemalt nägi ta siinpool orje palju vähem kui läänes, põhjas ja lõunas. Ja ta tundis kerget põlgusega segatud kannatamatust. Siin venis õieti nagu kõik, isegi keel ja kõne oli siin aeglasem.
Ta heitis hindava pilgu üle nooremate, nägi Tõivo jõurikast kogu ja siirast ettevõtlikku nägu. Ka Lõvolemb oli tulnud. Tal ei olnud sarnasust Merikega, oli kõhn, pikk poiss, aga sitke ehitusega ja näoga, mis kõrkuse taha varjas oma kohmetust ja teoiha. Vähemalt nõudis ta teiste noorte seas metsameeste ülesotsimist ja nuhtlemist, nagu oli kuulda vanemate meeste jutukõmina sekka.
„Ei ole siin ka õigeid kombeid,” mõtles Urmas, „nooremad ei oska siin vaikida, kui vanemad mehed kõnelevad.” Kuid ta mõistis ka, et teine oli vanema poeg ja tõmbas sellena kaasealisi sekka kõnelema. Isa oli tal ju vana ja varsti võis temast enesest saada vanem. Ja kuigi ei olnud vanema aukoht päritav, siiski oli vägev ka harjumus ja kes söandaks suurele suguseltsile ja rikkusele vastu seista, et olgu siis mõni sellest suguseltsist enesest. Ja Urmas arvas, et vahest viib see noormees ikkagi siinsele rahvale rohkem jaksu sisse.
Järgmisel hommikul läks Urmas Vaado poole, et küsida käskjala järele. Merike tuli õues vastu, seisatas ja küsis:
„Ega sa pahaks ei pannud, kui kõnetasin sind eile ja viisin su hiide?”
„Aituma ütlesin sulle.”
„Ei ole kombeks, et tütarlaps kõneleb kohe nii võõraga.”
„Kas seda kuulsid hiljem?” naeris Urmas.
Puna jooksis üle Merike näo kuni kaelani ja ta silmad ekslesid. Siis aga vaatas ta vahvalt Urmale silmi ja vastas:
„Tädi ütles jah.” Lisas siis rahulikult seletades: „Mul ema ammu surnud, võõraid siin ei käi, kust tean ma kombeid!”
„Ole niisama, nagu oled,” lausus Urmas heatahtlikult, mõtles aga, et ikkagi vanema hellitatud laps.
Kuid sedasama ütles kohe ka Merike: „Ma ju kihelkonna vanema tütar, mis ma ka teen, kõik on õige.”
Ta silmis oli uhkust ühes kerge kibedusega.
„Ole niisugune, nagu oled,” kordas nüüd Urmas. „Ei ole sinus valet ega tagamõtteid. Nõnda on hea kõnelda.”
Merike nägu kaotas kohe oma uhke karmuse ja ta ütles pehme sõbralikkusega, nagu annaks head nõu:
„Sa peaksid meie targa juures käima.”
„Miks seda?” küsis